Kirjandus on kunsttükk, ajakirjandus tilu-lilu?
“Igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik,” kirjutas
Juhan Viiding, ja mis hoiak siit läbi kumab? Eks ikka see, et ajakirjanik
oleks justkui vähem vend ja vaid väga kõrgelt ja kaugelt
vahtides on kirjanik ka sama tilluke. Viiding tegi ajakirjandust vähe ja
kui tegi, siis väljapeetult. (Mulle kargab pähe Viidingu vestlus
Mati Undiga, avaldatud
“Teatrimärkmikus”. Nad olid
kohtunud kolmel korral ja Viiding ütles Undile märksõnu,
millele Unt pakkus vabu assotsatsioone.) Ma ei tea, kas ta oleks nii
nähvanud ajakirjanduses leiba teenides.
Aga eks sihandne tunne
ole meil kõigil. Me võime ju lugeda vaat et suurema huviga
Tammsaare artikleid kui “Tõe ja õiguse” tiba igavat
esimest osa, aga südames tunneme, et romaan on ikka kõvem
sõna.
Ma ei tea, miks see nii on. Eriti viimasel ajal loeme
ajakirjandust palju rohkem kui kirjandust. Või te ei loe? Ja miks? Eks
pea on väsind. Ajakirjandus on ajaviide. Kirjanduski on ajaviide, aga
kobedam ilukirjanduslik tekst tahab suuremat sisseelamist ja
kaasamõtlemist ja millegipärast me enam ei viitsi ja ei jaksa.
Olgu, ma ei saa teie eest rääkida, räägin iseenda eest.
Õhtul õlle juures istun ja lappan lehti ja ajakirju ja tunnen, et
isegi ingliskeelsed Economist või National Geographic tahavad liiga
suurt pingutust.
Muide, ka kirjutades on nii. Ajakirjandust teha on
kuidagi lihtsam, kergem ja hooletum (nii on see muidugi minusuguse
logedate lehetekstide tegija puhul, korraliku eeltöö ja
läbikomponeerimise mees näeb vaeva ka ajakirjanduse kallal).
Ilukirjandusjuppi ette võttes pean ma mingi suurema vungi endas suutma
üles ajada, lävi, millest üle astuda, on kõrgem. Miks see
nii on? Lihtne. Ajakirjandust tellitakse ja ma kirjutan raha pärast.
Kirjandust kirjutan küll ka raha pärast, aga enamasti seda ei tellita
ja on tunne, et ega teda kellelegi nii väga vaja ole. Edevam asi siis!
On rohkem ajakirjanduse aeg kui kirjanduse. Kui mõelda, mida
rohkem loeme. Aga ka kirjandusel on vägagi hea aeg. Kobedaid tekste
tehakse ja kirjutamishimulisi tuleb aina juurde, kuigi mõni
räägib, et arvutimäng ja telekas panevad kirjanduse nahka.
Tuhkagi. See vunk, mida ilukirjanduse tegemine ja lugemine annavad, on
eripärane ja himustajaid jätkub. Samamoodi võib tulla juurde
narkotse, aga viin või kanep ei kao mitte kuhugi.
Ja on
ajakirjanikke, kes on kobedamad tekstitegijad kui lahjemad kirjanikud.
Tõsi, tõsi.
Sellest hoolimata on peas sees, et kirjandus on
kunsttükk, mis jääb kestma, aga ajakirjandus tilulilu, mis tuleb
ja läheb. Ja see (ekslik?) eelarvamus peast ei kao.
Sestap
võib ajakirjanik tahta ajakirjanike ja kirjanike liitu kokku panna, aga
kirjanik tõmbaks nina vingu. Isegi kui need kaks asuvad ühe inimese
sees, nagu näiteks minu sees. Mul on raske hinnata, mida head ja halba
liitumine kaasa võiks tuua. Võimalik, et kirjanikud saaksid
meediasse suurema hääletoru. Võimalik, et nad võidaksid
juurde sõjakaid või sõnakaid kolleege, kes
ministeeriumikoridoridest soodsaid projekte ja papreid sivem läbi
lohistavad. Ei tea. (Olles seda nüüd öelnud – Ajakirjanike
Liit ei tee miskit aktiivset praegu, miks peaks ta vunki andma kirjanike
asjaajamistele? Viimasel aastatel on Kirjanike Liit olnud ju nähtavam ja
tegusam.) Kirjanikud on suured individualistid. Suurt sahmimist ja vehkimist on
ühe mütsi ja vihmavarju kõigi pea kohale sikutamisel Kirjanike
Liidus, veel suuremas seltskonnas läheks juba väga suur aur
omavahelistele kokkuleppimistele. Ja kes introvertsem, tõmbaks hoopis
urgu ega pistakski ni
n
a välja.
Ajuti tundub mulle, et juba see Kirjanike Liit on
midagi mitteloomuomast kirjanike jaoks, sest liidumänge mängides
võtavad kenad kirjanikud teinekord veidraid poose ja sõnu suhu ja
teevad tempe, mis pole justkui nende nägu. Aga las teevad ja parem
tehku omavahel kui ajakirjanike nina ees.