Gunnar Kilgas „Nii on läinud"'

Ilo, 2007;159 lk;vestelnud Jüri Aarma

See raamat ei pretendeeri mitme aastakümne eesti teatrielu kaardistamisele, vaid lugeda saab ühe teatrimehe meenutusi. Mälu subjektiivsus on siin üks teemadest. Mitmel korral ütleb jutustaja Gunnar Kilgas (1926–2005), et “kas see just niimoodi oli” või et “kes seda enam nii täpselt mäletab”. Raamatu terviku seisukohalt võiks viriseda puuduliku toimetajatöö üle, kuid teisalt on omamoodi huvitav jälgida rääkija ja mäletaja teadvuse voolu kõikide korduste, poolikuste ja parasiitsõnadega.

Vestlused Gunnar Kilgasega on jagatud kronoloogiliselt eluetappideks. Kõige huvitavam ja ajastut portreteerivam on peatükk “Poisipõlv ja tudengiaastad”. Saame teada elust Nõmmel enne sõda, määravatest juhustest sõja ajal ning veidi ka teatriõpingutest instituudis. Seejärel räägib Kilgas oma tööst Lõuna-Eesti teatris, Vanemuises, Draamateatris ja televisioonis. Ta ei jutustagi eriti endast, vaid just inimestest, kellega ta kokku puutus. Suured teatritegijad jäädvustatakse ajaloo tarbeks läbi isikliku prisma. Lühidalt meenutavad Kilgast isiklikumast küljest Velda Otsus ja Ita Ever, ka näitleja Elle Kull, poeg Indrek Otsus jt. Need mälestuskillud on ka pea ainsad, mis puudutavad Kilgase isiklikku elu. Erinevalt raamatuna välja antud vestlustest Ita Everiga väldib Gunnar Kilgas eraelulisi seiku pea täielikult. Raamatu suunitlus on lihtsalt teine.

Küll aga oleksid vestlused võinud olla põhjalikumad ning veel süvenenumad. Kuigi raamatu koostaja Jüri Aarma eessõna järgi võib arvata, et nende omavahelised vestlused lõpetas Kilgase haigus. Sümpaatne on, et muidu end eksponeerida armastav Jüri Aarma on küsijana tagaplaanil, suunates vaid meenutaja mõtetevoogu.