Soost ja rollidest
Ma ei tea, kui paljud Areeni lugejatest on näinud
Krzysztof Zanussi filmi “Kaitsevärvid” või lugenud
David Lodge’i “Väikest maailma”. Mõlemad teosed
kirjeldavad ettevõtmist koondnimega suvekool/konverents/sümpoosion.
Loo jutustamise seisukohast on tegemist suurepäraste allikatega
teatavateks ühiskondlikeks üldistusteks, kus väikese
sotsiaalsete suhete mudeli pealt saab näidata n-ö suure maailma
elukorraldust.
Viis aastat tagasi otsustasin, et teadmistehorisont
on ahtaks jäänud, ja veetsin kolm nädalat ühes endises
vennasvabariigis, kus kohalik Sorosi fondi rakuke oli korraldanud suvekooli,
kus vaeti soorolle ja -uuringuid. Kohale oli lennanud ligikaudu 30
soouuringute huvilist, valdavalt pärit endisest Nõukogude
Liidust. Nagu arvata võib, toimus lähem tutvumine üksteisega
auditooriumiväliselt.
Kogu kamba peale oli seal vist kaks
meesterahvast. Ühe nimi oli Ljonja, tema tuli Siberist, tal olid puhmas
kulmud ning flegmaatiline olek nagu tema kuulsal nimekaimulgi. Talle pani kohe
esimesel õhtul käpa peale Peterburist pärit
küüniline copywriter Nastja, puksides Ljonja toakaaslase vajaliku
privaatsuse saamiseks õhtuti ühisest magamistoast välja. Oma
territooriumilt välja visatud Miša oli sümpaatne kiilaneva
pealaega kõhukas paksude prilliraamidega rostovlane, kes vabal ajal
pinnis mind, et kuidas on Eestis seis nõidadega. On eredalt meeles,
kuidas staažikamad osalejad jutustasid ahhetavale publikule, et Mišal
olevat olnud Minski genderoloogide suvekoolis pruut, kellega nad metsas
haldjaid otsimas käisid. Miša ise rääkis hommikulauas,
kuidas talle meeldib säärane grantide süsteem, sest muidu ei
saaks ta endale eluski USAs käiku lubada. Hommikuid mainides meenub
siberlanna Ira, kes ühe kauni päeva hakul keerutas oma sõrmes
uut kuldsõrmust. Mina ja grusiinlanna Tamuna vaatasime ehet, kiitsime ja
küsisime, et miks ta selle alles nüüd sõrme pani.
“Ja tut s mužikami poznakomilas,” ühmas Ira. Ja nad andsidki
sulle päris niisama nii ilusa sõrmuse, küsisme grusiinlannaga
naiivselt. Ira vaatas meid lõbustatult, nagu vanem tädi silmitseb
armsaid õelapsi.
Rääkides imekaunist
kirgiisitarist Gülnarast, tuleb meelde Vilniusest pärit Margarita
sosin, et “temal on meestest vist mõndagi
rääkida”. Paraku selgus, et Gülnara pole hoolimata oma 28.
eluaastast kordagi ühegi mehega lähemas kontaktis olnud ja tema
väljavaated abielluda on väga kasinad, sest kõrgharidus
teadagi rikub naist. Margaritaga oli üldse väga lõbus, sest
mingil hetkel korraldas ta kõigile osalejatele (loe: praktiliselt 80
protsendile naistest) seminari, kus refereeris raamatut “Kuidas saada
mehele”. Ise oli ta stuudiumi edukalt läbinud, kahjuks mäletan
ainsa väärt nõuandena, et kui mees ikka mitte kuidagi
abieluettepanekut teha ei taha, siis tuleb minna temaga mõtlikult
surnuaiale jalutama. Armeenlanna Mariam läks jällegi närvi, kui
keegi mingi loengu ajal ütles, et soorollide üle võiks juba
lasteaias arutada. “Mehed peavad olema mehed ja naised peaval olema
naised,” hüüatas ta emotsionaalselt, andes mõista, et
vastupidisel juhul kasvavad poistest mingid homod. Vaatasime bulgaarlannaga
hämmastunult üksteisele otsa, väite säärane
interpreteering üllatas meid oma originaalsusega.
No ja mida
tegi siis Eesti esindaja? Hüppas pidevalt püsti ja teatas
enesekindlalt, et “vy, ljudi tjomnyje”. Et meil Eestis on
praktiliselt Lääs juba käes, mõeldes omaette,
et mida võib olla ühist baltlasel ja biškeklannal.
Meenutan, et tegelikult tudeerisime me päevad läbi kõiki
hardcore-feminismiteoreetikuid, loengud olid stiilis “Feminism ja
psühhoanalüüs”, “Judith Butler ja tema
“Critically Queer””, “Meesuuringud ja maskuliinsuse
paradigma” jne. Soroslased olid kogu ürituse alla pannud ilmselt
suure rahahunniku, saime kõik kaasa kuhja raamatuid ja maitsekalt
kujundatud diplomi.
Miks ma üldse kogu selle memuaristika kirja
panin? Sest paar nädalat tagasi juhtusin vaatama saadet
“Tähelaev”, kus üks tuntud näitlejanna ütles,
et “ega naiste mõistus pole ikka meeste tasemel”. Ehk siis
hoolimata kvootidest, grantidest, “Lihaturu”-laadsetest
näitustest jne, elab Eesti ühiskond ikka veel mingis
matšovaakumis, kus naised tõmbavad endale vabatahtlikult koti
pähe. On tänulikud, et neile üldse tööd pakutakse.
Midagi nõuda ei julge, on rõõmsad, kui mees kolakat andes
täiesti vigaseks ei löö, ja kardavad sõna
“feminism” nagu vampiir küüslauku.
Tundub
mõttetu jälle halada naisteajakirjade tselluliidikreemide,
seksinippide ja imedieetide lembuse teemadel, sest kui on pakkumist, ju siis on
ka nõudlust. Tegemist võib olla ka mingi eriti peene
vandenõuga naislugeja sihipärase debiilistamise suunas. Ei ole
mõtet imestada Eestis lokkava beibekultuuri üle, kui eestlanna
enesehinnang intellektuaalses plaanis on maast madalam ning ta saab igalt poolt
signaale, et ainsaks konverteeritavaks valuutaks on tal tema keha.
Äsja ilmus uuring, millest selgus, et naiste ja meeste palgavahe Eestis
on 26 protsenti, ja ometigi kutsub väiksemgi piuksatus
võrdõiguslikkuse teemal esile anonüümse kommentaatori
hüsteerika. Ma ei näe ausalt öeldes eriti suurt vahet meil
või biškeklannal, sest mentaliteet on oma olemuselt sama.
Võib kehtestada kvoote, tudeerida psühhoanalüüsi, teha
palju ilusaid sõnu, aga sellest kõigest pole mingit kasu, kui
naise peamiseks üleasandeks on ellu jääda ühiskonnas,
mis on üles ehitatud väga arhetüüpsele käitumisele,
kus mehed murravad ja naised võtavad saagi tänulikult vastu.
Virginia Woolfil oleks Eestis küllaga ainest kirjutada “Oma tuba.
Vol II”.