03.05.2007, 00:00
Puuviljade kuningas ja kuningate puuvili
Saabus päev, mil mu abikaasa tõi Hiinast kaasa
duriani.
Paarkümmend aastat olin ma kuulnud juttu teemal, kui hea peab ikka olema durian – puuvili, mille koduks on troopiline Kagu-Aasia. Kaasa oli korrutanud sadu kordi legendi tiigritest, kes lamavad kannatlikult durianipuu all ning ootavad, millal vili valmib ja puu otsast alla potsatab, et siis sellega maiustada.
Peasuuruste okkaliste viljade valmimise ajal pidid gurmaanid tegelema isegi nn durianiturismiga, sest vilju eriti ei ekspordita. Ja põhjusega – niipea kui vilja väline kest natukenegi vigastada saab, pääseb õhku duriani aroom – korralik sahmakas haisu, mis meenutab mädanevat sibulat, rammusat inimpeeru ning natuke ehk sigalale omast hõngu. Ja see aroom on hea püsivusega.
Ega asjata pole neis maades, kus durian kasvab, levinud sildid – durianiga sisenemine keelatud. Singapuris ootab keelust üleastujat koguni 1000 kohaliku dollari (7570 krooni) suurune trahv.
Seda, et väärt vili koledasti haiseb, me teadsime, aga maitset kirjeldatakse kui jumalikku; igavesti meeldejäävat; ületamatut elamust, mis tekitab sõltuvust...
Kui duriani lahti lõikasime, täitis kogu ruumi tõepoolest hais, mida võiks võrrelda rongikupees lehviva vinega, kus on tosin tüüpi öö läbi viina joonud, sibulat peale hauganud ning seejärel õndsat joomariund poole päevani veeretanud. Ja see vine muutus hetk-hetkelt intensiivsemaks.
Viljakeha oli tiba limane, natuke ehk vettinud vatitropi sarnane, maitse imal ja lääge, sekka kolmanda värskusastme sibula magusmõrkjat nooti.
Kui käsi südamele panna, siis duriani lõhn ei olnud nii hull, kui kirjeldati, ja maitse kannatas ära maitsta, aga...
Nõnda purunevad müüdid.
Paarkümmend aastat olin ma kuulnud juttu teemal, kui hea peab ikka olema durian – puuvili, mille koduks on troopiline Kagu-Aasia. Kaasa oli korrutanud sadu kordi legendi tiigritest, kes lamavad kannatlikult durianipuu all ning ootavad, millal vili valmib ja puu otsast alla potsatab, et siis sellega maiustada.
Peasuuruste okkaliste viljade valmimise ajal pidid gurmaanid tegelema isegi nn durianiturismiga, sest vilju eriti ei ekspordita. Ja põhjusega – niipea kui vilja väline kest natukenegi vigastada saab, pääseb õhku duriani aroom – korralik sahmakas haisu, mis meenutab mädanevat sibulat, rammusat inimpeeru ning natuke ehk sigalale omast hõngu. Ja see aroom on hea püsivusega.
Ega asjata pole neis maades, kus durian kasvab, levinud sildid – durianiga sisenemine keelatud. Singapuris ootab keelust üleastujat koguni 1000 kohaliku dollari (7570 krooni) suurune trahv.
Seda, et väärt vili koledasti haiseb, me teadsime, aga maitset kirjeldatakse kui jumalikku; igavesti meeldejäävat; ületamatut elamust, mis tekitab sõltuvust...
Kui duriani lahti lõikasime, täitis kogu ruumi tõepoolest hais, mida võiks võrrelda rongikupees lehviva vinega, kus on tosin tüüpi öö läbi viina joonud, sibulat peale hauganud ning seejärel õndsat joomariund poole päevani veeretanud. Ja see vine muutus hetk-hetkelt intensiivsemaks.
Viljakeha oli tiba limane, natuke ehk vettinud vatitropi sarnane, maitse imal ja lääge, sekka kolmanda värskusastme sibula magusmõrkjat nooti.
Kui käsi südamele panna, siis duriani lõhn ei olnud nii hull, kui kirjeldati, ja maitse kannatas ära maitsta, aga...
Nõnda purunevad müüdid.