Kosmiline kood vallutab Eestit

Lääne-Virumaal Tapa Linnaraamatukogus kõrgub üks raamaturiiul tähisega “null-liik”. Üldiselt leidub selles riiulis raamatuid kõiksugu valdkondadest, aga jaanuari lõpust juhib null-liigi laenutustabelit teos salapärase nimega “Kosmiline kood”.

“See ei ole ilukirjanduslik raamat. Praegu käib tal juba seitsmes laenutus. Kui korraga saab raamatu võtta ainult kaheks nädalaks, saame siit välja arvutada, et see on väga loetav teos,” selgitatakse Tapa raamatukogu täiskasvanute osakonnas Ekspressile.

Tapal elav Tehnikaülikooli dotsent emeeritus Lembit Joorits märgib kodulinnas ütlemata populaarsest raamatust kõneldes tagasihoidlikult, et ta ei ole maailmaehitust piisavalt uurinud, et raamatu autori Zecharia ­Sitchini teooriat inimkonna tekkest analüüsida. Härra Joorits on ehitusteadlane ja temale jätab Kosmiline kood “esoteerika mulje”.

“Samas on alust arvata, et tegu on ajalooliselt täpse jutuga,” jätkab Joorits, “­Sitchin on ju Sumeri tsivilisatsiooni tundev teadlane. Usklikud sõdivad sellele teooriale muidugi vastu, sest see pöörab piiblis öeldu pea peale. Ma ise pole Sitchini pakutavas sajaprotsendiliselt veendunud, aga nagu öeldakse – kuni pole ümber lükatud, tuleb uskuda. See kõik võib ju nii olla, nagu ta kirjutab.” Dotsent Joorits lisab, et põhjalikumaks analüüsiks peab selle ala asjatundjate poole pöörduma ja et Sitchini teooria on laias ilmas teada juba kümmekond aastakest.

Kõik uus on ammu unustatud vana
Zecharia Sitchin kirjutab oma kodulehel www.sitchin.com , et tema teooria ja seda esmalt tutvustanud raamat “Kaheteistkümnes planeet” nägi trükivalgust juba kolmkümmend aastat tagasi. Tolles töös selgitas ta populaarteaduslikult sumerite 6000 aasta vanust kosmogooniat ehk taevakehade tekke seletust. “Sumerid kirjutavad, et varsti pärast meie päikesesüsteemi moodustumise algust möödus sellest ühe teise planetaarsüsteemi planeet ja sattudes meie Päikese tõmbevälja, põrkas kokku Tiamati-nimelise planeediga. Kokkupõrke tulemusel Tiamat lõhenes, tekitades Maa ja asteroidivöö. Kokkupõrke järel jäi too teise planetaarsüsteemi planeet ümber päikese tiirlema väga pikaks veninud orbiidil. Tolle planeedi nimi oli sumeritel Nibiru. See oli nii “maalaadne”, et “elu seeme”, mis seal esines, kandus kokkupõrke tulemusel Maale.”

Need read kirjutas Sitchin oma kodulehele seoses mullu jaanuaris 73 täheteadlase tehtud avastusega, et galaktika avarustes paistab maalaadne planeet, millel võib esineda elu. Sapiselt märgib ta oma sissekandes, et kui tema 30 aastat tagasi Sumerite kirjatahvlitele toetudes sama väitis, naerdi ta välja sõnadega, et mujal kosmoses planeete ei leidu. “Ometi on neid nüüdseks loendatud 171,” märgib Sitchin, lisades, et 30 aastat tagasi tundus teadusele ka idee katastroofilistest kosmilistest sündmustest “põlgusväärne”, nüüd aga täiesti aktsepteeritav. “Ja teate, mis?” jätkab Sitchin. “Vast leitud planeedi mass on samas suurusjärgus mis Nibirul ja selle kaugus meie päikesest umbes sama, mis oli Sumerite
arvutuste kohaselt Tiamatil...”

Aadam tuli katseklaasilapsena
Eestis on täiesti läbi müüdud Sitchini teos “Tagasi tekkeloo juurde” (Olion, 2004). Raamatu tõlkija Ann Kivikangur räägib, et otsustas Sitchinit Eesti lugeja le tutvustada pärast seda, kui oli “vastavates internetifoorumites” täheldanud, et Sitchini väidete üle käib terav arutelu. ““Tagasi tekkeloo juurde” edu harjal otsustasime tõlkida “Kosmilise koodi”, see oli ka trükist tulles väga populaarne, aga ilmselt seetõttu, et see kordab väga paljus eelmist teost, on selle vastu huvi väiksem.” Sitchinil on sel teemal kümme raamatut, eesti keelde on neist ümber pandud kaks. “Sitchin liigitatakse aimekirjanduse alla. Ta väidab, et tema teooria põhineb Sumeri kirjatahvlitel. Teadlased nimetavad tema töid aga ulmeks. Ma ise suhtun sellesse teooriasse nii, et kuni pole tõestatud vastupidist, on kõik võimalik. Mitte et ma seda täiesti usuksin, aga lugeda on seda ääretult huvitav. Sitchin kasvatab täielikult ateiste.” Kivikangur teeb ka kiirkursuse Sitchini põhiteesidest: “Vastavalt Sumeri kiilkirjades öeldule tulid kauges minevikus siia teise planeedi elanikud, kes istutasid maale tsivilisatsiooni alge. Kuna neil olid suured teadmised kõigest, sealhulgas kloonimisest, lõid nad Aadama katseklaasilapsena. Inimesi oli neil vaja kui odavat tööjõudu. Töökäsi oli vaja kulla kaevandamiseks Lõuna-Aafrikast, kus veel praegugi kulda kaevandatakse. Kulda oli kauge planeedi asukatel vaja, et oma planeedil soojust säilitada. Nad kavatsesid katta oma atmosfääri õhukese kullakihiga. Nende pikerguse orbiidiga planeet jõuab Maaga kohakuti iga 3600 aasta tagant ja põhjustab oma gravitatsiooniga Maal kõiksugu kataklüsme.”

Loojate visiit tuleb aastal 2012
Sitchini järgijad on välja arvutanud, et viimati möödus Nibiru Maast aastal 1649 eKr. Siis toimus Maal hulk loodusõnnetusi, sealhulgas kuulus Santorini vulkaanipurse Kreeta saarest põhjas.
Too purse on läbi aegade võimsaim teadaolev tulemäe plahvatus. Tollest paugust aastaid lugedes paistab, et Nibiru Maast möödumise järgmist korda on oodata juba viie aasta pärast ehk aastal 2012. Võimalik, et Maaga kohakuti olles astuvad iidsed loojad oma võsukeste juurest läbi, vaatavad, kuidas siin elu areneb. Võime neile siis uhkusega näidata, et vähemasti pronksiajast oleme natuke edasi jõudnud...

Sitchinit peetakse eelajaloolise kosmoserände teooriate kuulsaimaks ja enim müüdud autoriks. Analooge teooriale, et inimkonna lõid maale kosmoseolendid, on palju, aga tõestusviisid on erinevad. Sitchin kui kiilkirja ja Sumeri tsivilisatsiooni asjatundja ammutab oma tõendid sumerite mütoloogiast. Praegu New Yorgis resideeriv teadur elas muide kuni 1970. aastateni Nõukogude Liidus (sündis 1922 Bakuus) ja oli Vene Teaduste Akadeemia liige. Tema teooriale aluse pannud aastatuhandete tagused Sumeri savitahvlid tulid liiva alt välja aga nüüdse Iraagi aladel.

“Aimekirjandust ostab teatud ringkond. Mu oma tutvusringis filoloogiharidusega inimesed võib-olla on altimad sellistele teemadele. Võib öelda, et kümnest kuus on sellised, keda selline teooria huvitab,” määratleb Kivikangur ­Sitchini keskmise lugeja.