03.05.2007, 00:00
Alaska kelgukoerad ja nende kindral
Kas 40kraadise pakasega jääkamakal magav loom võib olla rahulolev ja õnnelik? Just sedasi saadavad öid mööda Alaska polaarjoone taga elavad kelgukoerad. Oma silm on kuningas, otsustas Toomas Mikkor.
Koeramootoriga kelgusõitu saab teha mitmel pool
maailmas. Alaskal on see koguni tööstusharu. Vanasti vedasid need
lahedad elukad talvel küttide, kullaotsijate, postivedajate ning
kaupmeeste killavoore, tänapäeval peetakse neid turistide
sõidutamiseks ja võiduajamisteks. Selliseid inimesi, kes
koerarakendit igapäevaelus enda asjaajamiseks kasutavad, annab
tänapäeval isegi Alaskal tikutulega otsida. Üheks selliseks
tegelaseks on kaugel polaarjoone taga Coldfootis elav Chad.
Chadile on koerad põhiliselt hobiks ja jahilkäimiseks, aga kui mõni võõras uudistaja tahab koerasõitu, siis vaba aja olemasolu korral teeb Chad selle ära. Esiteks seepärast, et koertel pole suuremat rõõmu kui saada kelgu ette rakendatud ja joosta, teiseks seepärast, et raha ei ole iialgi ülearu. Koeratoidule ja vaktsiinidele kulub tal ligemale tuhat dollarit kuus, sest neid elukaid on tal üksjagu. Täiskasvanute laagris 14 ja teist sama palju järelkasvu noorte laagris.
Chad leiab selle arvu olevat optimaalse. Et siis saab ta panna rajale korraga kaks rakendit ning on ka väike reserv. Chad oli ülirõõmus, kui ta kohtas mägedes koertesõidul tuttavat eraklikku trapperit, kel üks koer oli haigestunud. Ilma kõhklemata rakendas ta ühe omadest lahti ja laenas ta kevadeni sellele tsivilisatsioonist eraldunud jahimehele.
Noored lontkõrvad on eksperimenteerimiseks ja jälgimiseks. Et kellest tuleb kes. Kas juht või tuim jõud.
Chadil on ka kaks autot. Ilus uus valge furgoon ja vana pastlaks kulunud pikap. Viimane on söögi vedamiseks. Kui läheb aga koertega sõiduks, siis läheneb ta koertelaagrile furgooniga. Selline on juba tava. Chad peab väga oluliseks, et koerad teaksid ette, mis nüüd juhtub. Võimalikult vähe üllatusi ja traditsioonist kõrvale kaldumisi peab ta koertega jändamisel heaks tavaks. Elukatele meeldivat oma peremehe soove ette aimata ja käsklusi ennetada.
Valitud kelgusõidupäeva hommikul on 40 kraadi külma. Chad ütleb, et koertele on see normaalne, temale endale aga mitte: lükkame mineku pärastlõunasele ajale. Pärastlõunaks on märtsi alguse päike soojendanud ilma -20 peale. Inimestele mõnus, aga koertel kipub sõidu ajal palav hakkama, seletab Chad.
Asjaga mitte kursis olevale külalisele avaldub koertelaagris üsna troostitu vaatepilt. Selle pärast tuli kord siia kauge maa taha isegi mingi loomakaitseühingu tegelane. Jäätunud maast turritavad välja raudtorud, igale koeral oma. Loomad on jämeda ketiga toru küljes, just nii pikalt, et naaberkoera ehk kuidagi nuusutada saab, rohkem aga mitte. Külmanud maal on jäätunud koerakusi ja siin-seal ka mõned junnid. Neid siiski palju pole, sest Chad raiub neid labidaservaga maa küljest lahti ja kühveldab võsasse.
Igal penil on ka oma ulualune. Enamasti lihtsalt lamava koera kõrgune vineerist katusealune, mille põrandal õled. Mõnel koeral on varjuks küljeli keeratud plasttünn. Need on üksikutele koertele, kellele meeldib vineeri järada – tavaline kuut peaks neil vastu nädala. Kuudid on niikuinii enamasti ülearused, arvab Chad. Koerad lähevad sinna vaid suvel paduvihmaga ja talvel lumetormiga, neid pole aga kuigi sageli. Olgu väljas või 40 kraadi külma – koerad armastavad magada kerratõmbunult otse jääl, nina lükatakse kasukasse, et omaenda hingeõhk soojendaks.
Kõigest muust pole paremad ka sööginõud. Nendeks on enamasti paariliitrised tarvitatu d plekkpurgid, milles on enne olnud toiduõli või tomatipasta. Siin on jälle üksikud erandid. Mõnele koerale meeldib mängida puiduüraskit ja ta närib kuuti, teine tahab olla aga plekksepp ja oma sööginõu ümber vormida. Plekki närides aga vigastavad nad oma suud ja nii varustab Chad plekksepaõpilased plastnõudega.
Kui koertelaagri materiaalne pool jätab üsna nukra mulje, siis meeleolu on seal otse vastupidine. Chad on nende kindral. Mitte kardetud, vaid armastatud ja austatud kindral. Rõõmus kisa ja ulgumine läheb lahti kohe, kui peremehe juhitud furgoon põõsaste vahelt nähtavale ilmub.
Jälgi mängu, vaata, mis siin siis lahti läheb, kui ma hakkan sõiduks koeri välja valima, hoiatab Chad. Et läheb sõiduks, on koertel teada juba valge bussi järgi. Nii et kelgu ja rakmete lumele laotamine neile mingi uudis ei ole.
Kui Chad siirdub juhtkoer Jasperit ketist vabastama ja rakmeisse tooma, läheb niigi elav laager hoopis arust ära. Kõik hüppavad ja hauguvad nagu segased. Igaüks tahab endast märku anda. Võta mind, vaata, kui tugev ma olen, vaata, kuidas ma hüppan, vaata, kui palju energiat mul on, räägivad nad oma koerakeeles. Vaatepilt meenutab algklassi koolitundi, kus õpetaja on küsinud mingi tobelihtsa küsimuse ja iga mudilane vehib käega ning tahab sellele vastata.
Valik ei sünni siin, see on Chadil juba hommikukohvi ajal tehtud. Arvesse lähevad koerte omavaheline keemia, teekonna pikkus, eelnevad sõidud jne.
Kui Chad on koera ketist vabastanud ja teda rakmeteni toob, siis tõstab ta kaelarihmapidi koera esiosa maast lahti nii, et esikäpad maha ei ulatu. Pealtnäha tundub, nagu tahaks ta koera ära kägistada. See muidugi pole nii. Koera esikäpad tõstab Chad maast lahti seetõttu, et koerad on väga tugevad. Kuigi Chad pole mingi pilbas, tõmbaks iga koer ta kerge vaevaga ninali.
Rauast pidurikonksud on sügavale lumme löödud, nii et juhtkoer Jasper ei saa ei edasi ega tagasi, vaid seisab paigal. Järgmiseks tuuakse juhtkoerte taga jooksvad nn swing dogs – nendeks on täna Toby ja Blacky. Swing’idel on potentsiaali saada juhtkoeraks, aga päris seda teravat mõistust neil pole mis juhtpaaril (kuigi nad võivad oma karjääriredelil sellesse staatusse ükskord tõusta). Kolmanda rivi moodustavad nn team dogs. Neid võib olla mitu rivi, ka neljas ja viies, sõltuvalt sellest, kui palju koeri rakmeisse paned. Team-koerad on tuim tööjõud, kes millegi erilisega silma ei paista. Nendeks on praegu Reilly ja Goofy. Reilly on oma nime saanud iseloomust. Kui talle rakmed ümber pannakse, siis keerab ta käpad taeva poole ja tahab mürada, Goofy on aga kummaline häbelik veiderdaja. Vahel katab käpaga silmad ja ise piilub sealt alt.
Team-koerasid rakendab Chad vaid ühe paari ja neile järgneb viimane paar enne kelku, keda hüütakse wheel dogs. Need on kogu seltskonna kõige tugevamad koerad. Täna on nendeks Kobuk ja Ginger.
Kõige viimasena rakendatakse juhtkoera Jasperi paariline Junior – tark ja terav koer. Aga mitte selline autoriteet nagu Jasper.
Kuigi koerad teevad üpris tõhusat meeskonnatööd, olevat nende iseloomud keerulised ja õige paari kokkuklapitamine omaette kunst. Näiteks võivat paaris head tööd teha isane ja emane või siis isane ja isane. Aga ei iial kaks emast! Siis minevat selliseks rivaalitsemiseks, et tööst ei tule midagi välja. Ka ei tahtvat asi hästi õnnestuda siis, kui mõnda koera rakendis ala- või üleh indad. Swing-koer võivat kiire edutamise korral liidrina paanikasse sattuda. Teda hirmutavat see, et kõik ülejäänud on taga, kedagi pole tema ees.
Vahel läheb siiski hierarhia segi – see on siis, kui mõni koer pikemal retkel käppa vigastab. Siis paneb Chad ta kelgule. No mis nali see nüüd on, küsivad teiste koerte pilgud. Aga nad õpivad kiirelt, et vigase käpaga saab rohkem tähelepanu! Ja ennäe – pool laagrit lonkab! Aga selle simuleerimise vastu on Chadil rohtu. Ta hakkab koeri kelgu ette rakendama ja ennäe imet – surnudki ärkaks ellu! Ei ühtki lonkajat enam!
Kogu selle rakendamise aja kestab üks haukumine ja ulgumine. Niipea aga, kui Chad eemaldab piduri lumest ja kõlab minekukäsklus, saabub vaikus. Ainsaks heliks käppade sibamine ja lume krudin. Kuna lumi on hea ja sõit ei tule pikk, siis koertele saapaid jalga ei pandud. Chadi koertel olla ka tugevamad käpaalused kui võistluskoertel. Ta seletab, et tema penidel olla võistluskoertega sama vahe mis tippsportlasel ja tavainimesel. Esimesi tuleb hoida ja poputada, et nad hüpata ja karata suudaksid, teised on elus märksa vastupidavamad.
Chadi koerad on kas puhastverd alaska huskyd või husky ja malamuudi segu.
Aeg-ajalt lubab Chad koertel peatuda, sest kuna Jasper olla väga territooriumikeskne, tahab ta seda märgistada. Chad siis lubab tal seda teha.
Ilmselt ongi -20 kraadi koertele palavavõitu, sest üsna varsti püüab nii üks kui teine hoo pealt põske vastu lund hõõruda. See olla palavuse märk.
Juhtkoerad Jasper ja Junior panevad ülesmäge joostes teineteise poole jäävad tagumised kintsud omavahel kokku. Jooksevad, küljed tihedalt vastakuti. Chad seletab, et sedasi on neil rohkem jõudu. Aga seda ta ei tea, kes pagan neile seda õpetas.
Kui tulevad peatused, vaatavad koerad üle õla peremehe poole. Nende koonude otsas olevad valgest härmatisest habemed teevad nende näod pooleldi koomiliseks, pooleldi väärikaks.
Chad räägib koertega suhteliselt palju. See olla väga tähtis. Igaüks, kes rakmesse pannakse, saab paariminutilise pühenduse osaliseks. Chad räägib talle rahulikult eelseisvast missioonist ja koer kuulab tähelepanu ning austusega. Sõidu ajal kõnetab ta igat peni nimepidi. See andvat neile jõudu. Pärast sõitu tänab ta igaüht.
Vahel saavat Chad ise koertele rääkimisest jõudu ja julgust. See olla siis, kui ta tuleb kusagilt kaugelt mägedest või tundrast karibuujahilt ja jääb pimeda ning lumetormi kätte. Külmund pisar silmanugas ja klomp kurgus, kõneleb Chad siis oma koertega kogu tee, vahetpidamata. Nende karvaste sibajate vaist kodutee üles leida on siis ainus, millele loota. Seni pole nad veel eksinud.
Mööduvad metsad ja mäed, üks vaade ilusam kui teine. Chad hüppab vahepeal kelgult maha ja jookseb kõrval, et sooja saada. Pikkadel retkedel on see kõrvaljooksmine ka selleks, et tõusudel koertel kergem oleks.
Kuigi on pärastlõuna, pole kelgumootorid täna veel kütust saanud. Täis kõhuga ei joosta. Külmade ilmadega annab Chad neile pärast lõunat kerge eine ja vastu ööd siis korraliku maotäie. Et siis krõbedal ööl oleks kehal kütust.
Veterinaar arvas Chadi koerad olevat liiga rasked, saavat liiga palju süüa. Chad teda ei kuula, sest ütleb selle tarkpea olevat vaid võiduajamistele orienteeritud. Ta tahab, et ta koerad oleksid ennemini tugevad ja vastupidavad kui et kiired. Ja muidugi ka õnnelikud! Sed a polevat tarvis karta, et siin Coldfooti kliimas mõni koer rasva läheks.
Kui hakkab koertele roka kokkusegamine (graanulid ja kuum vesi), siis võtavad inimloomad ka kütust. Selleks on 50protsendine Yukon Jack. Juba esimene lonks võtab külmunud varbaotsad kergelt surisema.
Chad seletab, et ta koerad vaatavad teda imelikult, kui tal lõhnad juures on. Aga kuna nad joodiku käest kunagi tappa pole saanud, siis nad ei karda ega umbusalda, kui keegi on napsine. Lihtsalt kallutavad pea küljele ja uurivad, et mis võõras lõhn.
Algab lobi etteandmine. Üks koer on selline kaval loom, et kõik tühjad plekknõud, mis tuul tema lõugade ulatusse toob, kannab ta kuuti kokku. Ja siis, kui läheb söögi jagamiseks, rivistab ta nad kõik üles, lootes, et saab kolm või neli portsu. Chad naerab koera kavaluse üle ja premeerib teda alati väikse lisadoosiga.
Kaks koera selles 28pealises kambas on soetatud omanikelt, kelle kohta Chad midagi ei tea. Ja ilmselt on nad talunud vägivalda – üks neist on Yukon. Ta on küll ülisõbralik, aga veidi närviline ja umbusaldav. Kipub vahel õrnalt näksama.
Teine on Rose. Pärast soetamist keeldus ta mitu kuud söömast, oli juba suremas. Chad katsetas, ja pani juhtkoera potentsiaaliga Rose’i kutsikate laagrisse. Juhtuski ime – Rose hakkas sööma!
Kord on siiski ka Chadi koer vägivalda talunud. See juhtus Beatrice’iga.
Ühel talvel otsustas üksik suur must isahunt, et lõpetab karibuude tagaajamise ning edaspidi sööb kelgukoeri. Mine nagu buffet-restorani, toit ootab, ketiga maa küljes kinni.
Naaberkoeraomanikelt oli juba kaks koera läinud. Teada oli, et kolmandal või neljandal ööl on hunt jälle platsis. Chad oli valmis. Niipea kui öö hakul koerte hirmust kile haukumine algas, teadis ta, milles asi. Aga enne kui ta laskekaugusele sai, oli hunt läinud. Chad tiirutas täiskuuvalgel lumesaaniga siia-sinna, aga või sa hunti leiad, olgu või süsimust ja kuuvalgel lumel.
Hommiku hakul algas jant jälle peale. Seekord oli juba eemalt näha, et lumes läheb hundi rada koerteni. Hetk hiljem nägi Chad, kuidas hunt Beatrice’i kaelarihma läbi hammustas ja teda kaelapidi minema viima hakkas. Chad ei julgenud üle koerte peade tulistada ja jooksis läbi laagri hundile järele. Sel hetkel hakkas hunt Beatrice’i vastu maad taguma. Kaotada polnud enam midagi. Chad tõstis ühe käega püssi ja teisega süütas otsmikulambi. Lambi kiirtevihku sattunud hunt pööras ringi ja ründas Chadi. Lask rindu peatas ta.
Imekombel oli Beatrice elus, aga sügava kaelahaavaga. Naabrimees tegi koerale tuimestussüsti, karvad kaelalt nüliti maha, haav desinfitseeriti ja õmmeldi kokku. Pärast paranemist nimetas Chad koera ümber, uus nimi oli Lucky! Luckyle pole Chad mitte enam kindral, vaid lausa jumal.
Kord oli koertelaagris paanika suvel. Aga koerte häälest sai Chad aru, et asjad pole päris halvad. Ta tormas siiski kohale. Koerte pea kohal, paari meetri kõrgusel kaldaveerel toimetas omi asju suur isane grislikaru. Chad sihtis, aga ei lasknud. Karu vaatas koeri kui tüütuseid, nagu sääski. Tal polnud plaaniski neid rünnata. Chad ei tahtnud esimesena verd valada.
Koertel on soe söök söödud, meestel Yukon Jack ammu unustatud. Isegi sellele järgnenud Absolut on otsakorral. Mida kõvemaks lähevad meeste hääled, seda vaiksemaks jäävad koerad. Lasevad mõnuga leiba luusse, aga silma- ja kõrvapaar on suunatud Chadile. Nad ei taha, et ükski tema sõna või liigutus neile kaotsi läheks. Tundub, et need on õnnelikud koerad. Seda arvas isegi suurlinnast kohale tulnud poolsõge loomakaitsja.
Chadile on koerad põhiliselt hobiks ja jahilkäimiseks, aga kui mõni võõras uudistaja tahab koerasõitu, siis vaba aja olemasolu korral teeb Chad selle ära. Esiteks seepärast, et koertel pole suuremat rõõmu kui saada kelgu ette rakendatud ja joosta, teiseks seepärast, et raha ei ole iialgi ülearu. Koeratoidule ja vaktsiinidele kulub tal ligemale tuhat dollarit kuus, sest neid elukaid on tal üksjagu. Täiskasvanute laagris 14 ja teist sama palju järelkasvu noorte laagris.
Chad leiab selle arvu olevat optimaalse. Et siis saab ta panna rajale korraga kaks rakendit ning on ka väike reserv. Chad oli ülirõõmus, kui ta kohtas mägedes koertesõidul tuttavat eraklikku trapperit, kel üks koer oli haigestunud. Ilma kõhklemata rakendas ta ühe omadest lahti ja laenas ta kevadeni sellele tsivilisatsioonist eraldunud jahimehele.
Noored lontkõrvad on eksperimenteerimiseks ja jälgimiseks. Et kellest tuleb kes. Kas juht või tuim jõud.
Chadil on ka kaks autot. Ilus uus valge furgoon ja vana pastlaks kulunud pikap. Viimane on söögi vedamiseks. Kui läheb aga koertega sõiduks, siis läheneb ta koertelaagrile furgooniga. Selline on juba tava. Chad peab väga oluliseks, et koerad teaksid ette, mis nüüd juhtub. Võimalikult vähe üllatusi ja traditsioonist kõrvale kaldumisi peab ta koertega jändamisel heaks tavaks. Elukatele meeldivat oma peremehe soove ette aimata ja käsklusi ennetada.
Valitud kelgusõidupäeva hommikul on 40 kraadi külma. Chad ütleb, et koertele on see normaalne, temale endale aga mitte: lükkame mineku pärastlõunasele ajale. Pärastlõunaks on märtsi alguse päike soojendanud ilma -20 peale. Inimestele mõnus, aga koertel kipub sõidu ajal palav hakkama, seletab Chad.
Asjaga mitte kursis olevale külalisele avaldub koertelaagris üsna troostitu vaatepilt. Selle pärast tuli kord siia kauge maa taha isegi mingi loomakaitseühingu tegelane. Jäätunud maast turritavad välja raudtorud, igale koeral oma. Loomad on jämeda ketiga toru küljes, just nii pikalt, et naaberkoera ehk kuidagi nuusutada saab, rohkem aga mitte. Külmanud maal on jäätunud koerakusi ja siin-seal ka mõned junnid. Neid siiski palju pole, sest Chad raiub neid labidaservaga maa küljest lahti ja kühveldab võsasse.
Igal penil on ka oma ulualune. Enamasti lihtsalt lamava koera kõrgune vineerist katusealune, mille põrandal õled. Mõnel koeral on varjuks küljeli keeratud plasttünn. Need on üksikutele koertele, kellele meeldib vineeri järada – tavaline kuut peaks neil vastu nädala. Kuudid on niikuinii enamasti ülearused, arvab Chad. Koerad lähevad sinna vaid suvel paduvihmaga ja talvel lumetormiga, neid pole aga kuigi sageli. Olgu väljas või 40 kraadi külma – koerad armastavad magada kerratõmbunult otse jääl, nina lükatakse kasukasse, et omaenda hingeõhk soojendaks.
Kõigest muust pole paremad ka sööginõud. Nendeks on enamasti paariliitrised tarvitatu d plekkpurgid, milles on enne olnud toiduõli või tomatipasta. Siin on jälle üksikud erandid. Mõnele koerale meeldib mängida puiduüraskit ja ta närib kuuti, teine tahab olla aga plekksepp ja oma sööginõu ümber vormida. Plekki närides aga vigastavad nad oma suud ja nii varustab Chad plekksepaõpilased plastnõudega.
Kui koertelaagri materiaalne pool jätab üsna nukra mulje, siis meeleolu on seal otse vastupidine. Chad on nende kindral. Mitte kardetud, vaid armastatud ja austatud kindral. Rõõmus kisa ja ulgumine läheb lahti kohe, kui peremehe juhitud furgoon põõsaste vahelt nähtavale ilmub.
Jälgi mängu, vaata, mis siin siis lahti läheb, kui ma hakkan sõiduks koeri välja valima, hoiatab Chad. Et läheb sõiduks, on koertel teada juba valge bussi järgi. Nii et kelgu ja rakmete lumele laotamine neile mingi uudis ei ole.
Kui Chad siirdub juhtkoer Jasperit ketist vabastama ja rakmeisse tooma, läheb niigi elav laager hoopis arust ära. Kõik hüppavad ja hauguvad nagu segased. Igaüks tahab endast märku anda. Võta mind, vaata, kui tugev ma olen, vaata, kuidas ma hüppan, vaata, kui palju energiat mul on, räägivad nad oma koerakeeles. Vaatepilt meenutab algklassi koolitundi, kus õpetaja on küsinud mingi tobelihtsa küsimuse ja iga mudilane vehib käega ning tahab sellele vastata.
Valik ei sünni siin, see on Chadil juba hommikukohvi ajal tehtud. Arvesse lähevad koerte omavaheline keemia, teekonna pikkus, eelnevad sõidud jne.
Kui Chad on koera ketist vabastanud ja teda rakmeteni toob, siis tõstab ta kaelarihmapidi koera esiosa maast lahti nii, et esikäpad maha ei ulatu. Pealtnäha tundub, nagu tahaks ta koera ära kägistada. See muidugi pole nii. Koera esikäpad tõstab Chad maast lahti seetõttu, et koerad on väga tugevad. Kuigi Chad pole mingi pilbas, tõmbaks iga koer ta kerge vaevaga ninali.
Rauast pidurikonksud on sügavale lumme löödud, nii et juhtkoer Jasper ei saa ei edasi ega tagasi, vaid seisab paigal. Järgmiseks tuuakse juhtkoerte taga jooksvad nn swing dogs – nendeks on täna Toby ja Blacky. Swing’idel on potentsiaali saada juhtkoeraks, aga päris seda teravat mõistust neil pole mis juhtpaaril (kuigi nad võivad oma karjääriredelil sellesse staatusse ükskord tõusta). Kolmanda rivi moodustavad nn team dogs. Neid võib olla mitu rivi, ka neljas ja viies, sõltuvalt sellest, kui palju koeri rakmeisse paned. Team-koerad on tuim tööjõud, kes millegi erilisega silma ei paista. Nendeks on praegu Reilly ja Goofy. Reilly on oma nime saanud iseloomust. Kui talle rakmed ümber pannakse, siis keerab ta käpad taeva poole ja tahab mürada, Goofy on aga kummaline häbelik veiderdaja. Vahel katab käpaga silmad ja ise piilub sealt alt.
Team-koerasid rakendab Chad vaid ühe paari ja neile järgneb viimane paar enne kelku, keda hüütakse wheel dogs. Need on kogu seltskonna kõige tugevamad koerad. Täna on nendeks Kobuk ja Ginger.
Kõige viimasena rakendatakse juhtkoera Jasperi paariline Junior – tark ja terav koer. Aga mitte selline autoriteet nagu Jasper.
Kuigi koerad teevad üpris tõhusat meeskonnatööd, olevat nende iseloomud keerulised ja õige paari kokkuklapitamine omaette kunst. Näiteks võivat paaris head tööd teha isane ja emane või siis isane ja isane. Aga ei iial kaks emast! Siis minevat selliseks rivaalitsemiseks, et tööst ei tule midagi välja. Ka ei tahtvat asi hästi õnnestuda siis, kui mõnda koera rakendis ala- või üleh indad. Swing-koer võivat kiire edutamise korral liidrina paanikasse sattuda. Teda hirmutavat see, et kõik ülejäänud on taga, kedagi pole tema ees.
Vahel läheb siiski hierarhia segi – see on siis, kui mõni koer pikemal retkel käppa vigastab. Siis paneb Chad ta kelgule. No mis nali see nüüd on, küsivad teiste koerte pilgud. Aga nad õpivad kiirelt, et vigase käpaga saab rohkem tähelepanu! Ja ennäe – pool laagrit lonkab! Aga selle simuleerimise vastu on Chadil rohtu. Ta hakkab koeri kelgu ette rakendama ja ennäe imet – surnudki ärkaks ellu! Ei ühtki lonkajat enam!
Kogu selle rakendamise aja kestab üks haukumine ja ulgumine. Niipea aga, kui Chad eemaldab piduri lumest ja kõlab minekukäsklus, saabub vaikus. Ainsaks heliks käppade sibamine ja lume krudin. Kuna lumi on hea ja sõit ei tule pikk, siis koertele saapaid jalga ei pandud. Chadi koertel olla ka tugevamad käpaalused kui võistluskoertel. Ta seletab, et tema penidel olla võistluskoertega sama vahe mis tippsportlasel ja tavainimesel. Esimesi tuleb hoida ja poputada, et nad hüpata ja karata suudaksid, teised on elus märksa vastupidavamad.
Chadi koerad on kas puhastverd alaska huskyd või husky ja malamuudi segu.
Aeg-ajalt lubab Chad koertel peatuda, sest kuna Jasper olla väga territooriumikeskne, tahab ta seda märgistada. Chad siis lubab tal seda teha.
Ilmselt ongi -20 kraadi koertele palavavõitu, sest üsna varsti püüab nii üks kui teine hoo pealt põske vastu lund hõõruda. See olla palavuse märk.
Juhtkoerad Jasper ja Junior panevad ülesmäge joostes teineteise poole jäävad tagumised kintsud omavahel kokku. Jooksevad, küljed tihedalt vastakuti. Chad seletab, et sedasi on neil rohkem jõudu. Aga seda ta ei tea, kes pagan neile seda õpetas.
Kui tulevad peatused, vaatavad koerad üle õla peremehe poole. Nende koonude otsas olevad valgest härmatisest habemed teevad nende näod pooleldi koomiliseks, pooleldi väärikaks.
Chad räägib koertega suhteliselt palju. See olla väga tähtis. Igaüks, kes rakmesse pannakse, saab paariminutilise pühenduse osaliseks. Chad räägib talle rahulikult eelseisvast missioonist ja koer kuulab tähelepanu ning austusega. Sõidu ajal kõnetab ta igat peni nimepidi. See andvat neile jõudu. Pärast sõitu tänab ta igaüht.
Vahel saavat Chad ise koertele rääkimisest jõudu ja julgust. See olla siis, kui ta tuleb kusagilt kaugelt mägedest või tundrast karibuujahilt ja jääb pimeda ning lumetormi kätte. Külmund pisar silmanugas ja klomp kurgus, kõneleb Chad siis oma koertega kogu tee, vahetpidamata. Nende karvaste sibajate vaist kodutee üles leida on siis ainus, millele loota. Seni pole nad veel eksinud.
Mööduvad metsad ja mäed, üks vaade ilusam kui teine. Chad hüppab vahepeal kelgult maha ja jookseb kõrval, et sooja saada. Pikkadel retkedel on see kõrvaljooksmine ka selleks, et tõusudel koertel kergem oleks.
Kuigi on pärastlõuna, pole kelgumootorid täna veel kütust saanud. Täis kõhuga ei joosta. Külmade ilmadega annab Chad neile pärast lõunat kerge eine ja vastu ööd siis korraliku maotäie. Et siis krõbedal ööl oleks kehal kütust.
Veterinaar arvas Chadi koerad olevat liiga rasked, saavat liiga palju süüa. Chad teda ei kuula, sest ütleb selle tarkpea olevat vaid võiduajamistele orienteeritud. Ta tahab, et ta koerad oleksid ennemini tugevad ja vastupidavad kui et kiired. Ja muidugi ka õnnelikud! Sed a polevat tarvis karta, et siin Coldfooti kliimas mõni koer rasva läheks.
Kui hakkab koertele roka kokkusegamine (graanulid ja kuum vesi), siis võtavad inimloomad ka kütust. Selleks on 50protsendine Yukon Jack. Juba esimene lonks võtab külmunud varbaotsad kergelt surisema.
Chad seletab, et ta koerad vaatavad teda imelikult, kui tal lõhnad juures on. Aga kuna nad joodiku käest kunagi tappa pole saanud, siis nad ei karda ega umbusalda, kui keegi on napsine. Lihtsalt kallutavad pea küljele ja uurivad, et mis võõras lõhn.
Algab lobi etteandmine. Üks koer on selline kaval loom, et kõik tühjad plekknõud, mis tuul tema lõugade ulatusse toob, kannab ta kuuti kokku. Ja siis, kui läheb söögi jagamiseks, rivistab ta nad kõik üles, lootes, et saab kolm või neli portsu. Chad naerab koera kavaluse üle ja premeerib teda alati väikse lisadoosiga.
Kaks koera selles 28pealises kambas on soetatud omanikelt, kelle kohta Chad midagi ei tea. Ja ilmselt on nad talunud vägivalda – üks neist on Yukon. Ta on küll ülisõbralik, aga veidi närviline ja umbusaldav. Kipub vahel õrnalt näksama.
Teine on Rose. Pärast soetamist keeldus ta mitu kuud söömast, oli juba suremas. Chad katsetas, ja pani juhtkoera potentsiaaliga Rose’i kutsikate laagrisse. Juhtuski ime – Rose hakkas sööma!
Kord on siiski ka Chadi koer vägivalda talunud. See juhtus Beatrice’iga.
Ühel talvel otsustas üksik suur must isahunt, et lõpetab karibuude tagaajamise ning edaspidi sööb kelgukoeri. Mine nagu buffet-restorani, toit ootab, ketiga maa küljes kinni.
Naaberkoeraomanikelt oli juba kaks koera läinud. Teada oli, et kolmandal või neljandal ööl on hunt jälle platsis. Chad oli valmis. Niipea kui öö hakul koerte hirmust kile haukumine algas, teadis ta, milles asi. Aga enne kui ta laskekaugusele sai, oli hunt läinud. Chad tiirutas täiskuuvalgel lumesaaniga siia-sinna, aga või sa hunti leiad, olgu või süsimust ja kuuvalgel lumel.
Hommiku hakul algas jant jälle peale. Seekord oli juba eemalt näha, et lumes läheb hundi rada koerteni. Hetk hiljem nägi Chad, kuidas hunt Beatrice’i kaelarihma läbi hammustas ja teda kaelapidi minema viima hakkas. Chad ei julgenud üle koerte peade tulistada ja jooksis läbi laagri hundile järele. Sel hetkel hakkas hunt Beatrice’i vastu maad taguma. Kaotada polnud enam midagi. Chad tõstis ühe käega püssi ja teisega süütas otsmikulambi. Lambi kiirtevihku sattunud hunt pööras ringi ja ründas Chadi. Lask rindu peatas ta.
Imekombel oli Beatrice elus, aga sügava kaelahaavaga. Naabrimees tegi koerale tuimestussüsti, karvad kaelalt nüliti maha, haav desinfitseeriti ja õmmeldi kokku. Pärast paranemist nimetas Chad koera ümber, uus nimi oli Lucky! Luckyle pole Chad mitte enam kindral, vaid lausa jumal.
Kord oli koertelaagris paanika suvel. Aga koerte häälest sai Chad aru, et asjad pole päris halvad. Ta tormas siiski kohale. Koerte pea kohal, paari meetri kõrgusel kaldaveerel toimetas omi asju suur isane grislikaru. Chad sihtis, aga ei lasknud. Karu vaatas koeri kui tüütuseid, nagu sääski. Tal polnud plaaniski neid rünnata. Chad ei tahtnud esimesena verd valada.
Koertel on soe söök söödud, meestel Yukon Jack ammu unustatud. Isegi sellele järgnenud Absolut on otsakorral. Mida kõvemaks lähevad meeste hääled, seda vaiksemaks jäävad koerad. Lasevad mõnuga leiba luusse, aga silma- ja kõrvapaar on suunatud Chadile. Nad ei taha, et ükski tema sõna või liigutus neile kaotsi läheks. Tundub, et need on õnnelikud koerad. Seda arvas isegi suurlinnast kohale tulnud poolsõge loomakaitsja.