17.05.2007, 00:00
"'Nagu poisid vihma käes"'
Jim Ashilevi
“Nagu poisid vihma käes”
Eesti Kirjanduse Selts. Värske Raamat, 2007. 396 lk.
“Nagu poisid vihma käes” on õnneliku saatusega näidend. Kõigepealt sai see Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel II preemia (esimest välja ei antudki), siis lavastas Andres Noormets selle eelmisel suvel Pärnus, seejärel sai näidend kuulutatud aasta parimaks (Kultuurkapitali auhind) ning nüüd on “Poisid” ka ilusas spiraalköites trükitud. Näidend räägib kolmest alternatiivneuropsühholoogiahaiglasse paigutatud mehistumisraskustega poisist.
Atmosfääri annab parimini ja poeetiliselt edasi näidendit tutvustav tekst Värske Rõhu kodulehel: “Küllastunud vabaduse maski taha peituvad piirid, normid, reeglid on surunud inimese hirmude ja komplekside rüppe ning ühtäkki on ta nii uskumatult üksi. Silmnägu laial naeratusel, peod trende ja käepigistusi täis, elab ta täiuslikus maailmas, kuldne revolver kukalt kraapimas.” Kuldne revolver kuklas on küll tore kujund, aga näidendit lugedes tiksub tahes-tahtmata peas Kesey/Wassermanni “Lendas üle käopesa”. Tegelased, situatsioonid, probleemid on niivõrd sarnased. “Poisid” on tehniliselt küll moodsam, autor on stseenide järjekorra sassi ajanud, kuid sisu see ju ei muuda. Veel pisidetailidest: õlgu paneb kehitama eesti noorima kirjanduse komme kasutada tegelasnimedena veidrusi (Teivi, Misel), ja see pole üldse mitte ainult Ashilevi teema.
Jah, loomulikult on näidend ka korralikult ühiskonnakriitiline. Kerkivad küsimused: kas kõik mehed peavad olema edukad ja karmid? Hälbeid, ebareeglipärasusi, pehmeid väärtusi ei tohi olla? Õige mees on see, kes peksmist ei karda ja annab vastu? Kahjuks pole need aga originaalsed küsimused.
“Nagu poisid vihma käes”
Eesti Kirjanduse Selts. Värske Raamat, 2007. 396 lk.
“Nagu poisid vihma käes” on õnneliku saatusega näidend. Kõigepealt sai see Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel II preemia (esimest välja ei antudki), siis lavastas Andres Noormets selle eelmisel suvel Pärnus, seejärel sai näidend kuulutatud aasta parimaks (Kultuurkapitali auhind) ning nüüd on “Poisid” ka ilusas spiraalköites trükitud. Näidend räägib kolmest alternatiivneuropsühholoogiahaiglasse paigutatud mehistumisraskustega poisist.
Atmosfääri annab parimini ja poeetiliselt edasi näidendit tutvustav tekst Värske Rõhu kodulehel: “Küllastunud vabaduse maski taha peituvad piirid, normid, reeglid on surunud inimese hirmude ja komplekside rüppe ning ühtäkki on ta nii uskumatult üksi. Silmnägu laial naeratusel, peod trende ja käepigistusi täis, elab ta täiuslikus maailmas, kuldne revolver kukalt kraapimas.” Kuldne revolver kuklas on küll tore kujund, aga näidendit lugedes tiksub tahes-tahtmata peas Kesey/Wassermanni “Lendas üle käopesa”. Tegelased, situatsioonid, probleemid on niivõrd sarnased. “Poisid” on tehniliselt küll moodsam, autor on stseenide järjekorra sassi ajanud, kuid sisu see ju ei muuda. Veel pisidetailidest: õlgu paneb kehitama eesti noorima kirjanduse komme kasutada tegelasnimedena veidrusi (Teivi, Misel), ja see pole üldse mitte ainult Ashilevi teema.
Jah, loomulikult on näidend ka korralikult ühiskonnakriitiline. Kerkivad küsimused: kas kõik mehed peavad olema edukad ja karmid? Hälbeid, ebareeglipärasusi, pehmeid väärtusi ei tohi olla? Õige mees on see, kes peksmist ei karda ja annab vastu? Kahjuks pole need aga originaalsed küsimused.