ÜHE EESTI VENELASE LUGU

(katkendeid Igor Kotjuhi esseest)

 

“Töötades ehitajana, korstnapühkijana, koja- ja põllumehena, sain teada palju uusi sõnu ja väljendeid. See tuli hiljem kõvasti kasuks, eriti kui mulle pakuti teha kaastööd maakonnalehele. Algul oli hea meel, aga varsti tundsin musta masendust, kui nägin toimetaja parandatud käsikirja. Iga minu artikkel oli parandustest punane. Mõnikord käisin tööpäeva lõpus toimetusest läbi, et oma kirjaoskamatuse pärast vabandada. Aga vastuseks sain ikka: sinu töö on uudiseid hankida, minu oma – parandada.”

“Eesti luule võtsin tingimusteta vastu. Võib-olla sellepärast, et ei hakanud seda lugema mitte õpetaja suunamisel, vaid iseseisvalt, vene luule mõistmise juba olemas oleva kogemuse taustal. Nooreestlased tähistasid minu jaoks eesti kirjanduse kuldajastut ja kassetipõlvkond – hõbeajastut.”

“Keskealiste emigrantide põlvkond on jõudnud üle 20 aasta Eestis elades kohaneda ja harjuda kohalike reaalidega. Tõsi küll, nad võivad eesti keelt mitte tunda, kuid samas matkivad eesti süntaksit ja kasutavad oma kõnepruugis juba paratamatult eestikeelseid üksiksõnu: “cena s kjaibemaksom”, “okolo kaubamaja”, “vozmi helkur”... Seda enam kehtib see põlvkonna puhul, kes on sündinud Eestis ning algusest peale puutunud kokku eesti kultuuri ja kommetega.”