17.05.2007, 00:00
Elu looduse rütmides
Berit Renser ja Terje Toomistu sattusid reisil Kenyasse juhuse läbi elama ehedasse masai külla, kus põlvnetakse taevast ja elatakse muldpõrandal.
Seigelnud paar tundi Kenya ürgsetes orgudes koos
kentsakasse hõlsti riietatud peenikeste jalgadega masaiga,
tõuseme mööda punakat pinnast üles künkale.
“Aga enne peame midagi teada saama,” uurime ettevaatlikult oma eksootiliselt sõbralt. “Te ometi ei hakka meid sööma?”
“Ei,” naerab Joseph laialt.
“Isegi üht kätt või jalga mitte?”
“Ei!” kordab ta, kui meile juba avaneb vaade seitsmeteistkümnele madalale ringis seisvale hurtsikule.
Köögilauaks muldpõrand
Sisehoovi ilmestab paar kidurat puud, mille all pisikesed räpased neegrilapsed muretult ringi siblivad. Paar sammu eemal murumättal istub kõhn vana naine, punumas varvaste külge seotud nööridest ehet.
Sisenenud kitsast uksest neljakandilisse hütti, ei suuda silm paar minutit midagi seletada. Ruum on suitsu täis ja täiesti pime. Millegi otsa komistamata leiame siiski istekohad mingitel halgudel. Tegemist on vist voodiga. Hetk hiljem tunneme ebameeldivat kihelust üle keha, sest kärbseid on siin tõesti palju.
Toa keskel suitseb väike lõke, mille ümber askeldab noor pereema, titt süles. Muldpõrandal vedeleb kausse ja plekk-kruuse. Ümberpööratud ämbril istuval mehel ripuvad kõrvalestad õlgadeni ja suust tolkneb välja juurikas. Mõte hügieenist paneb muigama.
Umbes pooleteistmiljoniline masai rahvas, kes paikneb Lõuna-Kenya ja Põhja-Tansaania aladel, elab tänapäevalgi iidsete kommete kohaselt. Nad ise ütlevad, et kultuurita masai oleks kui triipudeta sebra. Nii ripuvadki masai peenikesel vööl kõrvuti mõõk, puidust nui ja Nokia telefon. Siia 69 elanikuga küla lähedusse paigaldati mobiilimast mõni aasta tagasi. Nüüd käivad kohalikud paari kilomeetri kaugusel elektrijaamas sidevahendeid laadimas, sest külas ju elektrit pole.
Naiste rohkus uhkuse mõõdupuuna
Masaid on ainus etniline grupp, kellel on lubatud vabalt liikuda aastaaegade vahetudes oma karjaga üle Kenya ja Tansaania piiri. Äärmiselt kollektivistlikus kultuuriruumis liigume meiegi koputamata hütist hütti, saamata aru, kus keegi tegelikult elab.
Madalates hurtsikutes – manyata’des – on alati ase külalistele. Teises toas magavad naine ja lapsed ning kõige tagumises isand masai. Voodist nartsukuhila keskelt paistab väike must nägu, mida piirab kärbseparv. Korstnateta hüttide ehitusmaterjal on lehmasitt, lõkkesuits pääseb välja vaid laealustest pragudest.
Piilume sisse ühte valmimisjärgus majja: suure väljaheitehunniku kõrval sõtkub tülpinud ilmega naine sõnnikut ühtlaseks massiks, mida seejärel osavalt seintele määrib. Peamisi igapäevatöid külas teevadki naised – toovad mägedest küttepuid ja joogivett, kasvatavad lapsi ja valmistavad süüa.
Mehed istuvad samal ajal manyatades tule ümber, suitsetavad ja nätsutavad miraa’d. Viimane on Kenyas populaarne taim, mida närides peaks saama amfetamiinilaadse efekti. Virgutab meeli ja annab energiat. Ehkki taime kasvatatakse vaid Kesk-Kenyas, on turuplatsid üle maa sellest küllastunud.
Peale kogukonna hoidmise väärtustavad masaid lifestock’i ehk lehmi, lambaid, kitsi ja eesleid. Josephi vanaisal olnud koguni 13 kaasat ja 64 last ning surivoodil manitses taat lapselast, et too karja piisavalt priskeks kasvataks, sest mida rohkem on mehel rikkust, seda rohkem naisi saab ta võtta. Praeguseks on Josephil õnnestunud kosida vaid & amp; uuml;ks – 21aastane Anna. Mees usub, et suudab olukorda peagi parandada.
Kogu maailma lehmad kuuluvad masaidele
Küla laste peamine ülesanne on loomade eest hoolt kanda. Juba mõneaastaselt alustatakse lammaste karjatamisega. Eaga kasvab ka vastutus, kui valvama hakatakse ka kitsi ja lehmi.
Pimeduse hakul saabuvad lapsed karjaga tagasi koju. Loomi hoitakse majade taga looduslikes aedikutes – akaatsiapuu teravad okkad kaitsevad karja savanniavarustes varitsevate kiskjate eest. Masai rahvas usub, et kõik maailma lehmad kuuluvad neile. Isegi need siin Eestis, väidab Joseph meile kindlalt.
Tublimad küla lapsed käivad koolis. Kuna lähim haridusasutus jääb tihti kümnete kilomeetrite kaugusele, jõuavad noored tundidepikkuselt jalutuskäigult koju alles hilisõhtuks. Kui oleme pool ööd pimedas hurtsikus vingu sees filosofeerinud, siseneb järsku laps. Umbes kuueaastane poiss seisatab iga inimese ette, langetab pea ja ootab, et seda puudutataks. Ohutust kojujõudmisest peab raporteerima liider, käies hütist hütti ning saades hõimuliikmete õnnistuse.
Aga need noored, kes koolis ei käi, topivad iga päev endale järjest suuremaid puutükke kõrva, kuni kõrvalestad ripuvad õlgadeni. Nimelt usuvad masaid, et pikad kõrvad teevad targaks. Kuidagi on vaja ju harituks saada.
Läbi valu lapsest täiskasvanuks
Vaatamata riigivõimude poolsele survele, hoiavad masaid põikpäiselt kinni oma kultuurist ja vanadest tavadest. Masai mehi teeb õnnelikuks vaikne ja rahulik elu. Pole elektrit ega veevärki, kuid on harmoonia loodusega.
Masai meeste elu koosneb umbes viieteistkümneaastastest tsüklitest, millest igasse järgmisse astutakse värvikate rituaalide saatel. Naiste identiteet selles maskuliinses ühiskonnas joondub abikaasade järgi.
Olulisimaks sammuks noorukieast täiskasvanuks saamisel peetakse ümberlõikust. Kogu protseduur algab enkipaata’ga, mil grupp eakaaslasi neli kuud mööda hõimualasid ringi rändab. Et lõikuseni jõuda, peab masai oma mehelikkust tõestama, kandes raskeid odasid ja kantseldades suuri loomakarju. Vahetult enne noa alla saatmist seisavad poisid külma käes ja võtavad jahedat dušši, sest valuvaigisteid masaid ei kasuta. Lohutuse asemel lausutakse elluastujatele ähvardusi, et nood araks ei lööks. Verise toimingu tulemusel saab poisist noor sõdalane.
Joseph võtab pliiatsi ja kritseldab meie raamatusse ümberlõigatud sõdalase peenise. “See nahatükk jääbki siia rippuma,” viitab ta elundi ebakonventsionaalsele kujule. Nahariba, mida nad ise nimetavad lipsuks (tie – ingl k), pidavat stimuleerima mõlema partneri erutust. Kuidas naised aga kliitorita mõnu tunda saavad, jääb meile arusaamatuks.
Naiste ümberlõikust, mis on 2001. aastast Kenyas seadusega keelatud, peab veel tänapäevalgi üle elama suur osa tüdrukutest. Valuline protseduur teostatakse sealsamas muldpõrandaga onnis jämeda noaga. Traditsiooni põhjendatakse vajadusega hoida naisi truudena, kui mehed pikkadel retkedel kodust eemal viibivad.
Surmaga silmitsi
Pärast ümberlõikust peab masai end sõdalasena tõestama. Juba meetripikkused poisid teavad, et ühel päeval tuleb neil meheks saamiseks anda surmav hoop lõvile.
Uurime, kuidas lõvitapmine välja näeb. “Kõigepealt peab kinni püüdma kiskja pilgu,” õpetab Joseph. “Ja hetkel, kui lõvi küünte välkudes sind rü ndab ja lõuad avab, surud talle oda püstloodis kihvade vahele.” Joseph elab kogemusest rääkides seda ilmselgelt uuesti läbi. Ta seletab innukalt, kuidas lõvi suulakke löödud pulgast ühe käega kinni hoides tuleb samal ajal tõrjuda looma mõrvarlikke käpahoope. Teise käega surutakse vöölt haaratud oda kogu jõuga kiskja südamesse. Nii mõnigi masai on katsumuses surma saanud, kuid tapetud lõvi laka kandjat saatev au on riski väärt.
Kümme aastat hiljem toimub üleminek seeniorsõdalaseks. Siis korraldatakse piima- ja lihatseremoonia, mis annab masai meestele õiguse einestada oma naistest eraldi.
Hüpates saab taevasse
Viimane etapp elus tähistab vanemaks saamist. Selle riitusega saab uude ikka jõudnud masai endale tooli, mis teenib teda kuni mehe surmani või tooli lagunemiseni. Küla vanemate austamine on masai kultuuri tähtsamaid väärtusi. Meilgi kästakse neid metsa vahel kohates pea langetada. Vanaisa käeasetus pealaele on poisikestele ihatud tunnustus.
Paljusid masai rituaale saadab tants ja laul. Muusikainstrumentidena kasutavad nad vaid oma kõri ja keha. Joseph näitab meile, kuidas masai hüppab. Mees nõksutab meetri kõrgusele lenneldes pead ette-taha ning laulab kähisevalt otse kurgust. Ehkki tänapäeval on paljud masaid kristlased, usutakse endiselt, et nad kukkusid maale taevast ning kui hästi kõrgele hüpata, võib sinna tagasi pääseda.
Veidrusi on veelgi. Joseph toob tagatoast välja vibu, pingutab selle töökorda ning õpetab nooli teele saatma. Varsti tõmbab masai välja veidi erineva noole. Nägu tõmbub tõsiseks ning hääletoon suursuguseks. “Ärge ainult seda otsa puudutage!” manitseb ta. Nool on mõeldud vaid väga erilisteks puhkudeks, sest seda kattev mürk surmab hetkega.
Kuigi näib, et masaid ei loobuks iial oma igipõlistest traditsioonidest, on märgata püüdlusi kaasajastada kultuuri seestpoolt. Turvaseksi promomisest on küll veel vara rääkida, aga viimastel aastatel on meie sõbrad tegelenud teavitustööga, et lõpetada naiste ümberlõikamine ja lõvide tapmine. Ometi on ka siin külas noor tüdruk, kelle kaunis peaehe reedab tema hiljutist “naisekssaamist”.
Rahvustoiduks veri
Rituaalidega kaasneb ka eriline menüü. Küsimuse peale, mida masaid oma rahvustoiduks peavad, vastab Joseph kindlameelselt: “Verd.” Seda manustatakse kuumalt ja värskelt. Segades verd tuha ja lehmauriiniga, saab suurepärase ravimi äsja sünnitanud naisele. Masai proteiinirohke dieet põhinebki lihal ja verel. See hoiab madalana kolesteroolitaset, mis aitab ellu jääda pikkadel rännakutel karmis keskkonnas.
Joseph räägib, kuidas nad käivad aeg-ajalt all jõe ääres kitse grillimas. Olevat mõnus mitmekesi lõkke ümber istuda – mehed ja kassid. “Mis kassid?” nõuame selgitust. “Teate küll, gepard ja leopard, kes ilmuvad lõhna peale välja. Me saame väga hästi läbi.”
Külalisi Eestist kostitatakse muratina’ga. Kenyas levib joogi kohta mitmeid müüte. Mõni ütleb, et märjuke valmistatakse lehtedest ja maisist ning mõjub joovastavalt. Teine väidab, et see on mürgine. Meie jääme ka pärast vastikut pärmimaitset ellu ning ristime masaide narkootilise õlle hoopis hallukajoogiks.
Looduse kutsetest
Terve küla peale on kogukonnal kasutada üks tualettruum, & amp; otilde;igemini, ütleme välja, nagu asjad tegelikult on – üks paras peldik. Ööhämaruses seal asju ajada pole küll eriline probleem, aga siiani kaob vähimgi söögiisu, kui meenutada augu põhjas väänlevaid vaklasid, mille paljastab päevavalgus. Edaspidi suundume põõsastikku.
Joseph tutvustab meile looduse saladusi ning peagi imestame, kui palju eluks vajalikku kasvab siinses flooras. Näiteks heleroheline taim leleshua toimib deodorandina. Higilõhna peletamiseks pistab masai ühe oksa lihtsalt kaenla alla. Seejärel lõikab Joseph noaga põõsast endale käepärase pulga. Närib selle otsa karvaseks ja esitleb tulemust hambaharjana. Proovime järele ja selgub, et asi tõepoolest töötab. Ka potentsi suurendavad rohud saab jalutuskäigult kaasa haarata. Ühe lillekese juuri keetes tekib Josephi sõnul eriline võlujook, mis tõstab meeste võimekust mitu korda paremini kui Viagra.
Hommikul avame loomanahkses voodis silmad kuke kiremise peale. Esimese hetkega ei saagi aru, kas kõik seninähtu oli unes või ilmsi. Koputame seinale ja veendume selle eheduses – lehmasitast. Ninna tungib vinguhais.
Päris mitu head minutit võtab aega, enne kui kohale jõuab hetke tegelikkus. Ärkame Aafrika elektrita külas, ümberringi sehkendavad imelikes riietes peenikesed inimesed, laste silmas-suus ronivad kärbsed ja need mehed on oma kätega tapnud lõvi.
Ukselävelt piilub sisse punasesse mässitud Joseph, kes viib meid hommikuduši alla. Naistele on eraldatud puhmastikku varjuv geiser. Teisel pool kanjonit luusivad põõsastes mõned antiloobid ja täielikku vaikust segab vaid üksildase linnu laul ning vetevulin. Koorime ennast riidest lahti ja laseme kuumal vulkaanilisel veel end mineraalidega turgutada.
“Aga enne peame midagi teada saama,” uurime ettevaatlikult oma eksootiliselt sõbralt. “Te ometi ei hakka meid sööma?”
“Ei,” naerab Joseph laialt.
“Isegi üht kätt või jalga mitte?”
“Ei!” kordab ta, kui meile juba avaneb vaade seitsmeteistkümnele madalale ringis seisvale hurtsikule.
Köögilauaks muldpõrand
Sisehoovi ilmestab paar kidurat puud, mille all pisikesed räpased neegrilapsed muretult ringi siblivad. Paar sammu eemal murumättal istub kõhn vana naine, punumas varvaste külge seotud nööridest ehet.
Sisenenud kitsast uksest neljakandilisse hütti, ei suuda silm paar minutit midagi seletada. Ruum on suitsu täis ja täiesti pime. Millegi otsa komistamata leiame siiski istekohad mingitel halgudel. Tegemist on vist voodiga. Hetk hiljem tunneme ebameeldivat kihelust üle keha, sest kärbseid on siin tõesti palju.
Toa keskel suitseb väike lõke, mille ümber askeldab noor pereema, titt süles. Muldpõrandal vedeleb kausse ja plekk-kruuse. Ümberpööratud ämbril istuval mehel ripuvad kõrvalestad õlgadeni ja suust tolkneb välja juurikas. Mõte hügieenist paneb muigama.
Umbes pooleteistmiljoniline masai rahvas, kes paikneb Lõuna-Kenya ja Põhja-Tansaania aladel, elab tänapäevalgi iidsete kommete kohaselt. Nad ise ütlevad, et kultuurita masai oleks kui triipudeta sebra. Nii ripuvadki masai peenikesel vööl kõrvuti mõõk, puidust nui ja Nokia telefon. Siia 69 elanikuga küla lähedusse paigaldati mobiilimast mõni aasta tagasi. Nüüd käivad kohalikud paari kilomeetri kaugusel elektrijaamas sidevahendeid laadimas, sest külas ju elektrit pole.
Naiste rohkus uhkuse mõõdupuuna
Masaid on ainus etniline grupp, kellel on lubatud vabalt liikuda aastaaegade vahetudes oma karjaga üle Kenya ja Tansaania piiri. Äärmiselt kollektivistlikus kultuuriruumis liigume meiegi koputamata hütist hütti, saamata aru, kus keegi tegelikult elab.
Madalates hurtsikutes – manyata’des – on alati ase külalistele. Teises toas magavad naine ja lapsed ning kõige tagumises isand masai. Voodist nartsukuhila keskelt paistab väike must nägu, mida piirab kärbseparv. Korstnateta hüttide ehitusmaterjal on lehmasitt, lõkkesuits pääseb välja vaid laealustest pragudest.
Piilume sisse ühte valmimisjärgus majja: suure väljaheitehunniku kõrval sõtkub tülpinud ilmega naine sõnnikut ühtlaseks massiks, mida seejärel osavalt seintele määrib. Peamisi igapäevatöid külas teevadki naised – toovad mägedest küttepuid ja joogivett, kasvatavad lapsi ja valmistavad süüa.
Mehed istuvad samal ajal manyatades tule ümber, suitsetavad ja nätsutavad miraa’d. Viimane on Kenyas populaarne taim, mida närides peaks saama amfetamiinilaadse efekti. Virgutab meeli ja annab energiat. Ehkki taime kasvatatakse vaid Kesk-Kenyas, on turuplatsid üle maa sellest küllastunud.
Peale kogukonna hoidmise väärtustavad masaid lifestock’i ehk lehmi, lambaid, kitsi ja eesleid. Josephi vanaisal olnud koguni 13 kaasat ja 64 last ning surivoodil manitses taat lapselast, et too karja piisavalt priskeks kasvataks, sest mida rohkem on mehel rikkust, seda rohkem naisi saab ta võtta. Praeguseks on Josephil õnnestunud kosida vaid & amp; uuml;ks – 21aastane Anna. Mees usub, et suudab olukorda peagi parandada.
Kogu maailma lehmad kuuluvad masaidele
Küla laste peamine ülesanne on loomade eest hoolt kanda. Juba mõneaastaselt alustatakse lammaste karjatamisega. Eaga kasvab ka vastutus, kui valvama hakatakse ka kitsi ja lehmi.
Pimeduse hakul saabuvad lapsed karjaga tagasi koju. Loomi hoitakse majade taga looduslikes aedikutes – akaatsiapuu teravad okkad kaitsevad karja savanniavarustes varitsevate kiskjate eest. Masai rahvas usub, et kõik maailma lehmad kuuluvad neile. Isegi need siin Eestis, väidab Joseph meile kindlalt.
Tublimad küla lapsed käivad koolis. Kuna lähim haridusasutus jääb tihti kümnete kilomeetrite kaugusele, jõuavad noored tundidepikkuselt jalutuskäigult koju alles hilisõhtuks. Kui oleme pool ööd pimedas hurtsikus vingu sees filosofeerinud, siseneb järsku laps. Umbes kuueaastane poiss seisatab iga inimese ette, langetab pea ja ootab, et seda puudutataks. Ohutust kojujõudmisest peab raporteerima liider, käies hütist hütti ning saades hõimuliikmete õnnistuse.
Aga need noored, kes koolis ei käi, topivad iga päev endale järjest suuremaid puutükke kõrva, kuni kõrvalestad ripuvad õlgadeni. Nimelt usuvad masaid, et pikad kõrvad teevad targaks. Kuidagi on vaja ju harituks saada.
Läbi valu lapsest täiskasvanuks
Vaatamata riigivõimude poolsele survele, hoiavad masaid põikpäiselt kinni oma kultuurist ja vanadest tavadest. Masai mehi teeb õnnelikuks vaikne ja rahulik elu. Pole elektrit ega veevärki, kuid on harmoonia loodusega.
Masai meeste elu koosneb umbes viieteistkümneaastastest tsüklitest, millest igasse järgmisse astutakse värvikate rituaalide saatel. Naiste identiteet selles maskuliinses ühiskonnas joondub abikaasade järgi.
Olulisimaks sammuks noorukieast täiskasvanuks saamisel peetakse ümberlõikust. Kogu protseduur algab enkipaata’ga, mil grupp eakaaslasi neli kuud mööda hõimualasid ringi rändab. Et lõikuseni jõuda, peab masai oma mehelikkust tõestama, kandes raskeid odasid ja kantseldades suuri loomakarju. Vahetult enne noa alla saatmist seisavad poisid külma käes ja võtavad jahedat dušši, sest valuvaigisteid masaid ei kasuta. Lohutuse asemel lausutakse elluastujatele ähvardusi, et nood araks ei lööks. Verise toimingu tulemusel saab poisist noor sõdalane.
Joseph võtab pliiatsi ja kritseldab meie raamatusse ümberlõigatud sõdalase peenise. “See nahatükk jääbki siia rippuma,” viitab ta elundi ebakonventsionaalsele kujule. Nahariba, mida nad ise nimetavad lipsuks (tie – ingl k), pidavat stimuleerima mõlema partneri erutust. Kuidas naised aga kliitorita mõnu tunda saavad, jääb meile arusaamatuks.
Naiste ümberlõikust, mis on 2001. aastast Kenyas seadusega keelatud, peab veel tänapäevalgi üle elama suur osa tüdrukutest. Valuline protseduur teostatakse sealsamas muldpõrandaga onnis jämeda noaga. Traditsiooni põhjendatakse vajadusega hoida naisi truudena, kui mehed pikkadel retkedel kodust eemal viibivad.
Surmaga silmitsi
Pärast ümberlõikust peab masai end sõdalasena tõestama. Juba meetripikkused poisid teavad, et ühel päeval tuleb neil meheks saamiseks anda surmav hoop lõvile.
Uurime, kuidas lõvitapmine välja näeb. “Kõigepealt peab kinni püüdma kiskja pilgu,” õpetab Joseph. “Ja hetkel, kui lõvi küünte välkudes sind rü ndab ja lõuad avab, surud talle oda püstloodis kihvade vahele.” Joseph elab kogemusest rääkides seda ilmselgelt uuesti läbi. Ta seletab innukalt, kuidas lõvi suulakke löödud pulgast ühe käega kinni hoides tuleb samal ajal tõrjuda looma mõrvarlikke käpahoope. Teise käega surutakse vöölt haaratud oda kogu jõuga kiskja südamesse. Nii mõnigi masai on katsumuses surma saanud, kuid tapetud lõvi laka kandjat saatev au on riski väärt.
Kümme aastat hiljem toimub üleminek seeniorsõdalaseks. Siis korraldatakse piima- ja lihatseremoonia, mis annab masai meestele õiguse einestada oma naistest eraldi.
Hüpates saab taevasse
Viimane etapp elus tähistab vanemaks saamist. Selle riitusega saab uude ikka jõudnud masai endale tooli, mis teenib teda kuni mehe surmani või tooli lagunemiseni. Küla vanemate austamine on masai kultuuri tähtsamaid väärtusi. Meilgi kästakse neid metsa vahel kohates pea langetada. Vanaisa käeasetus pealaele on poisikestele ihatud tunnustus.
Paljusid masai rituaale saadab tants ja laul. Muusikainstrumentidena kasutavad nad vaid oma kõri ja keha. Joseph näitab meile, kuidas masai hüppab. Mees nõksutab meetri kõrgusele lenneldes pead ette-taha ning laulab kähisevalt otse kurgust. Ehkki tänapäeval on paljud masaid kristlased, usutakse endiselt, et nad kukkusid maale taevast ning kui hästi kõrgele hüpata, võib sinna tagasi pääseda.
Veidrusi on veelgi. Joseph toob tagatoast välja vibu, pingutab selle töökorda ning õpetab nooli teele saatma. Varsti tõmbab masai välja veidi erineva noole. Nägu tõmbub tõsiseks ning hääletoon suursuguseks. “Ärge ainult seda otsa puudutage!” manitseb ta. Nool on mõeldud vaid väga erilisteks puhkudeks, sest seda kattev mürk surmab hetkega.
Kuigi näib, et masaid ei loobuks iial oma igipõlistest traditsioonidest, on märgata püüdlusi kaasajastada kultuuri seestpoolt. Turvaseksi promomisest on küll veel vara rääkida, aga viimastel aastatel on meie sõbrad tegelenud teavitustööga, et lõpetada naiste ümberlõikamine ja lõvide tapmine. Ometi on ka siin külas noor tüdruk, kelle kaunis peaehe reedab tema hiljutist “naisekssaamist”.
Rahvustoiduks veri
Rituaalidega kaasneb ka eriline menüü. Küsimuse peale, mida masaid oma rahvustoiduks peavad, vastab Joseph kindlameelselt: “Verd.” Seda manustatakse kuumalt ja värskelt. Segades verd tuha ja lehmauriiniga, saab suurepärase ravimi äsja sünnitanud naisele. Masai proteiinirohke dieet põhinebki lihal ja verel. See hoiab madalana kolesteroolitaset, mis aitab ellu jääda pikkadel rännakutel karmis keskkonnas.
Joseph räägib, kuidas nad käivad aeg-ajalt all jõe ääres kitse grillimas. Olevat mõnus mitmekesi lõkke ümber istuda – mehed ja kassid. “Mis kassid?” nõuame selgitust. “Teate küll, gepard ja leopard, kes ilmuvad lõhna peale välja. Me saame väga hästi läbi.”
Külalisi Eestist kostitatakse muratina’ga. Kenyas levib joogi kohta mitmeid müüte. Mõni ütleb, et märjuke valmistatakse lehtedest ja maisist ning mõjub joovastavalt. Teine väidab, et see on mürgine. Meie jääme ka pärast vastikut pärmimaitset ellu ning ristime masaide narkootilise õlle hoopis hallukajoogiks.
Looduse kutsetest
Terve küla peale on kogukonnal kasutada üks tualettruum, & amp; otilde;igemini, ütleme välja, nagu asjad tegelikult on – üks paras peldik. Ööhämaruses seal asju ajada pole küll eriline probleem, aga siiani kaob vähimgi söögiisu, kui meenutada augu põhjas väänlevaid vaklasid, mille paljastab päevavalgus. Edaspidi suundume põõsastikku.
Joseph tutvustab meile looduse saladusi ning peagi imestame, kui palju eluks vajalikku kasvab siinses flooras. Näiteks heleroheline taim leleshua toimib deodorandina. Higilõhna peletamiseks pistab masai ühe oksa lihtsalt kaenla alla. Seejärel lõikab Joseph noaga põõsast endale käepärase pulga. Närib selle otsa karvaseks ja esitleb tulemust hambaharjana. Proovime järele ja selgub, et asi tõepoolest töötab. Ka potentsi suurendavad rohud saab jalutuskäigult kaasa haarata. Ühe lillekese juuri keetes tekib Josephi sõnul eriline võlujook, mis tõstab meeste võimekust mitu korda paremini kui Viagra.
Hommikul avame loomanahkses voodis silmad kuke kiremise peale. Esimese hetkega ei saagi aru, kas kõik seninähtu oli unes või ilmsi. Koputame seinale ja veendume selle eheduses – lehmasitast. Ninna tungib vinguhais.
Päris mitu head minutit võtab aega, enne kui kohale jõuab hetke tegelikkus. Ärkame Aafrika elektrita külas, ümberringi sehkendavad imelikes riietes peenikesed inimesed, laste silmas-suus ronivad kärbsed ja need mehed on oma kätega tapnud lõvi.
Ukselävelt piilub sisse punasesse mässitud Joseph, kes viib meid hommikuduši alla. Naistele on eraldatud puhmastikku varjuv geiser. Teisel pool kanjonit luusivad põõsastes mõned antiloobid ja täielikku vaikust segab vaid üksildase linnu laul ning vetevulin. Koorime ennast riidest lahti ja laseme kuumal vulkaanilisel veel end mineraalidega turgutada.