18.05.2007, 00:00
Lavastamine taandub isiksusele
Kristiina Davidjants usutleb iseennast otsivat Kristuse eas režissööri Marko Raati.
“AGENT SINIKAEL”
Mängufilm “Nuga” on jäänud
nüüdseks seljataha. Filmil oli meie oludes täiesti korralik
publikuhuvi, nii mõnigi lahkus esilinastuselt väga
mõtlikult, tõenäoliselt mõtles enda intiimsuhetele.
Nii et tegemist pole ilmselt looja lokaalse sisekaemusega. Kuidas film sulle
endale tagasivaates tundub?
Leviks on seda natuke palju nimetada. Jäime kinode broneerimisega hiljaks. Aga selle kohta, kui vähe seansse me “Nuga” näitasime, leidis film oma arvuka publiku ja puges nii mõnelegi sügavale naha alla.
Näitlejad on palju kiita saanud, mille üle on mul väga hea meel. Nemad on sinna väga palju pannud ja nüüd saavad tagasi.
Kas “Noa“ tegemine säärasel gerilja-meetodil oli väga kurnav? Isiklikult arvan, et ühe inimese jõuvarud on ikka piiratud ja et ise stsenaariumi kirjutada, filmida, monteerida jne, peab olema ikka väga raske. Kaob distants.
Ei ole kurnav. Kunstis ei ole piire, inimvõimetel ei ole piire ja “Nuga” on autorifilm. Sageli on kergem ise teha kui teistele seletada ja siis pärast kontrollida. Koostöö toimib ainult juhul, kui on täielik vastastikune klapp, ja siis on see mõnus. Nagu näiteks oli operaator Mart Tanieliga. Testisime ja leppisime kaamerastilistika kokku ning filmimise ajal detailidesse enam ei sekkunud. Valmis filmis ei tee keegi vaatajatest vahet, kus algab ühe ja lõpeb teise pilt.
Stsenaariumiga on see asi natuke paratamatus. Kuni ei tea ise täpselt, mida tahad, on seda ka võimatu kelleltki “tellida”. Ja kellelt sa siin ikka “tellid” – keegi saa olla nii väikeses riigis ainult stsenarist ehk “tellitav” spetsialist. Ja kui see ei ole tema sisemine sund ja põhikutsumus, siis ma ei usu teda. Konstrueerida oskab igaüks, kes on ühe stsenaristika õpiku läbi lugenud.
Samas annab võõras tekst lavastades vabamad käed – seda on lihtsam platsil mängitavaks lahata.
Kogu see distantsi vajaduse jutt on mu arust enesepettus. Mis meeletut distantsi ma ikka omaenda mõtetest saan tahta? Aeg annab piisavalt distantsi ja tagasisidet. Teise pilk on teise pilk ja loomulikult kõik alati arvavad midagi... aga otsustama pead ikkagi ise.
Sul paistavad olevat “omad” näitlejad – Heinloo, Malmsten. Kas see jääb kauaks nii, mida sa arvad?
Oleme koos tehes õppinud ja kasvanud. Seal on nüüd juba mõistmist, kapitali ja lähedust, kust peab veel edasi minema.
Oled filme teinud juba uskumatuna tunduva numbri, 10 aasta vältel. On mängufilme, dokfilme, telesaateid. Millist žanrit ise eelistad?
Ma õpin aeglaselt. Aga nüüd juba aiman, mis on mulle oluline, mis mind käivitab ja sellest tulenevalt, kuidas saan seda teisteni viia. Jah, ma olen kõike proovinud ega kujuta seda teistmoodi ka ette. Tele on tootmise ja formaadikeskne, mis pole minu huvi. Doki ainest ma aktiivselt ise iga päev ei otsi; ma pean selle otsa komistama ja kui see ei jäta mind rahule ka aasta pärast ning ei ole ikka hapuks läinud, siis peab hakkama tegema.
Nii-öelda dokumentaalse algupäraga visuaalset müra on õhus niigi palju, kuna tegemist on esmapilgul lihtsa ja odava igamehe-meediumiga. Dokiformaadis on väga lihtne sotsiaalsust ja intiimsust simuleerida. Või meediaajastu inimestes edevusenuppu vajutada või demokraatlikku ja arga kunsti juurde toota... Ühesõnaga, hetkel huvitab mind dokina teha ainult see materjal, mis tundub eriti võimatu ja keeruline. Kus tõesti dokumentaalne olukord või väga tugev isiks us avaldab väga suurt vastupanu.
Mängufilmi olen kogu aeg teha tahtnud ja praegu on hammas väga verel. Mängu ilu ja võtte intensiivsus on see, mida organism nüüd juba nõuab. Mängufilm tundub mulle hetkel ka kõige ausam mängimise koht. Kõik, kes selles kaasa teevad, reeglina teavad, mida nad mängu panevad ja millega riskivad. Dokis on see sageli hämaram ja filmi tegemise protsess paljude osaliste jaoks passiivne. Kõik taandub sageli ainult usaldusele. Ma ei usu, et paljud nn “väikese inimese” dokkide tegelased, kes oma 15 minutit kuulsust kätte on saanud, pärast filmi linastamist paremaks või eneseteadlikumaks inimeseks muutuksid. Dokki tehes on väga lihtne inimestega “mängida” ehk manipuleerida, kuna filmitavad usuvad, et nendega ei “mängita” 0150 kuna see on ju doki tegemine (nn “Borati” taktika).
Mängufilmi protsessis usaldusest kõik alles algab. Kui on vastastikune usaldus, siis tahavad kõik endast võimalikult palju anda ning see on iseenesest väga aktiivne kogemus ja kange elamus, sõltumata lõpptulemusest ekraanil.
Millest räägib sinu uus mängufilm “Lumekuninganna“?
“Lumekuninganna” on minu nüüdisaegne tõlgendus
H.C. Anderseni muinasjutust. Jäise üksinduse ja suure armastuse muinasjutt täiskasvanutele. Teismeline poiss armub vanemasse naisesse, kes meelitab ta jääst villasse, kus naine elab, kuna loodab, et keha ja südant külmutades peatub vähirakkude vohamine. See on film kahe väga erineva inimese lähenemisest, keelatud ning esmapilgul võimatust armastusest. Film armastuse jõust. Kust idee täpselt tuli, ei mäleta. Armastus kui kõige käivitaja ja peateema nõudis ekstreemset ja võimatut olukorda ja siin tuli appi Anderseni jutu külma ilu lumm. Filmi keskkond on ekstravagantne, kuid suhted psühholoogiliselt täpsed ja realistlikud.
Stsenaarium on lõpetamisel ja suvel hakkab võttegrupi ja näitlejate otsimine, et siis 2008. aasta talvel-kevadel võtetega, ilmselt Põhja-Norras, alustada.
Ma usun, et see on intrigeeriv ja erutav väljakutse nii kogenud näitlejale kui õrnas eas olevale teismelisele.
Leviks on seda natuke palju nimetada. Jäime kinode broneerimisega hiljaks. Aga selle kohta, kui vähe seansse me “Nuga” näitasime, leidis film oma arvuka publiku ja puges nii mõnelegi sügavale naha alla.
Näitlejad on palju kiita saanud, mille üle on mul väga hea meel. Nemad on sinna väga palju pannud ja nüüd saavad tagasi.
Kas “Noa“ tegemine säärasel gerilja-meetodil oli väga kurnav? Isiklikult arvan, et ühe inimese jõuvarud on ikka piiratud ja et ise stsenaariumi kirjutada, filmida, monteerida jne, peab olema ikka väga raske. Kaob distants.
Ei ole kurnav. Kunstis ei ole piire, inimvõimetel ei ole piire ja “Nuga” on autorifilm. Sageli on kergem ise teha kui teistele seletada ja siis pärast kontrollida. Koostöö toimib ainult juhul, kui on täielik vastastikune klapp, ja siis on see mõnus. Nagu näiteks oli operaator Mart Tanieliga. Testisime ja leppisime kaamerastilistika kokku ning filmimise ajal detailidesse enam ei sekkunud. Valmis filmis ei tee keegi vaatajatest vahet, kus algab ühe ja lõpeb teise pilt.
Stsenaariumiga on see asi natuke paratamatus. Kuni ei tea ise täpselt, mida tahad, on seda ka võimatu kelleltki “tellida”. Ja kellelt sa siin ikka “tellid” – keegi saa olla nii väikeses riigis ainult stsenarist ehk “tellitav” spetsialist. Ja kui see ei ole tema sisemine sund ja põhikutsumus, siis ma ei usu teda. Konstrueerida oskab igaüks, kes on ühe stsenaristika õpiku läbi lugenud.
Samas annab võõras tekst lavastades vabamad käed – seda on lihtsam platsil mängitavaks lahata.
Kogu see distantsi vajaduse jutt on mu arust enesepettus. Mis meeletut distantsi ma ikka omaenda mõtetest saan tahta? Aeg annab piisavalt distantsi ja tagasisidet. Teise pilk on teise pilk ja loomulikult kõik alati arvavad midagi... aga otsustama pead ikkagi ise.
Sul paistavad olevat “omad” näitlejad – Heinloo, Malmsten. Kas see jääb kauaks nii, mida sa arvad?
Oleme koos tehes õppinud ja kasvanud. Seal on nüüd juba mõistmist, kapitali ja lähedust, kust peab veel edasi minema.
Oled filme teinud juba uskumatuna tunduva numbri, 10 aasta vältel. On mängufilme, dokfilme, telesaateid. Millist žanrit ise eelistad?
Ma õpin aeglaselt. Aga nüüd juba aiman, mis on mulle oluline, mis mind käivitab ja sellest tulenevalt, kuidas saan seda teisteni viia. Jah, ma olen kõike proovinud ega kujuta seda teistmoodi ka ette. Tele on tootmise ja formaadikeskne, mis pole minu huvi. Doki ainest ma aktiivselt ise iga päev ei otsi; ma pean selle otsa komistama ja kui see ei jäta mind rahule ka aasta pärast ning ei ole ikka hapuks läinud, siis peab hakkama tegema.
Nii-öelda dokumentaalse algupäraga visuaalset müra on õhus niigi palju, kuna tegemist on esmapilgul lihtsa ja odava igamehe-meediumiga. Dokiformaadis on väga lihtne sotsiaalsust ja intiimsust simuleerida. Või meediaajastu inimestes edevusenuppu vajutada või demokraatlikku ja arga kunsti juurde toota... Ühesõnaga, hetkel huvitab mind dokina teha ainult see materjal, mis tundub eriti võimatu ja keeruline. Kus tõesti dokumentaalne olukord või väga tugev isiks us avaldab väga suurt vastupanu.
Mängufilmi olen kogu aeg teha tahtnud ja praegu on hammas väga verel. Mängu ilu ja võtte intensiivsus on see, mida organism nüüd juba nõuab. Mängufilm tundub mulle hetkel ka kõige ausam mängimise koht. Kõik, kes selles kaasa teevad, reeglina teavad, mida nad mängu panevad ja millega riskivad. Dokis on see sageli hämaram ja filmi tegemise protsess paljude osaliste jaoks passiivne. Kõik taandub sageli ainult usaldusele. Ma ei usu, et paljud nn “väikese inimese” dokkide tegelased, kes oma 15 minutit kuulsust kätte on saanud, pärast filmi linastamist paremaks või eneseteadlikumaks inimeseks muutuksid. Dokki tehes on väga lihtne inimestega “mängida” ehk manipuleerida, kuna filmitavad usuvad, et nendega ei “mängita” 0150 kuna see on ju doki tegemine (nn “Borati” taktika).
Mängufilmi protsessis usaldusest kõik alles algab. Kui on vastastikune usaldus, siis tahavad kõik endast võimalikult palju anda ning see on iseenesest väga aktiivne kogemus ja kange elamus, sõltumata lõpptulemusest ekraanil.
Millest räägib sinu uus mängufilm “Lumekuninganna“?
“Lumekuninganna” on minu nüüdisaegne tõlgendus
H.C. Anderseni muinasjutust. Jäise üksinduse ja suure armastuse muinasjutt täiskasvanutele. Teismeline poiss armub vanemasse naisesse, kes meelitab ta jääst villasse, kus naine elab, kuna loodab, et keha ja südant külmutades peatub vähirakkude vohamine. See on film kahe väga erineva inimese lähenemisest, keelatud ning esmapilgul võimatust armastusest. Film armastuse jõust. Kust idee täpselt tuli, ei mäleta. Armastus kui kõige käivitaja ja peateema nõudis ekstreemset ja võimatut olukorda ja siin tuli appi Anderseni jutu külma ilu lumm. Filmi keskkond on ekstravagantne, kuid suhted psühholoogiliselt täpsed ja realistlikud.
Stsenaarium on lõpetamisel ja suvel hakkab võttegrupi ja näitlejate otsimine, et siis 2008. aasta talvel-kevadel võtetega, ilmselt Põhja-Norras, alustada.
Ma usun, et see on intrigeeriv ja erutav väljakutse nii kogenud näitlejale kui õrnas eas olevale teismelisele.
Ja ühtlasi plaanid teha dokumentaalfilmi, kus peategelaseks Jaan Toomik...
Jaan Toomik on huvitav ja jõuline isiksus, keda ei ole mõtet “lihtsalt dokumenteerida”. See ei pakuks ei talle ega mulle mingit pinget. Samas tahab Toomik ise filmi teha ja mina ka. Nii et meil on ühisosa täiesti olemas. Vaatame, mis saab, kui hakkame koos filmi tegema.
Oled teles teinud kunstisaateid ning kui mõtlen “Sinikaelale“ tundubki mulle, et teistest kunstiliikdest ongi sind kõige enam mõjutanud kujutav kunst. On see nii?
Ei tea, mis mind enim on kunagi mõjutanud. Hakkasin üsna varakult jahtima kõikvõimalikke elamusi teatrist, kinost, näitustelt ja elu ise tundus järjest lahjem ja igavam. Praegu tundub elu huvitav, aga uudishimu kõige muu vastu pole samuti kadunud.
Ise pean enda jaoks oluliseks nüüdistantsu maailma ehk füüsilist teatrit. Avastasin selle kunagi keskkooli ajal Soome TVs näidatud tantsufilmide kaudu. Kehalisus, puudutamine ja kogu see keel on mulle tähtsaks ja kõnekaks allikaks jäänud tänaseni. Isegi suhteliselt keskpärast liikumist mõnel nn Kanuti saali etendusel vaadates avastan ennast selliseid mõtteid mõtlemas ja emotsioone kogemas, mida ma mitte kusagil mujal ei kohta.
Näiteks viimane suurem elamus on ka sealt “teatrist”. Kaja Kannu lavastatud “Uneskõndijad”. Maagia , ime, artistlikkus, värske, ootamatu. Suurem kui elu – nagu hea teater peab olema.
Ingmar Bergman on öelnud: “Režissöör? Üks filmitegija ütles, et filmirežissöör on inimene, kes ei leia kunagi aega mõtlemiseks tänu kõigile oma probleemidele. Ma arvan, et see on kõige lähedasem õigele definitsioonile.” On see sinuga ka nii?
See on iseloomulik, et Bergman viskab sellele küsimusele vastuseks vähendava ja tühja kalambuuri. Kuidas sa ikka defineerid surmtõsiselt “elu mõtet”.
Ma olen järjest enam veendunud, et kõik, mis on lavastamine, taandub isiksusele. Kas lavastajal on idee, hääl, kese, kirg ehk midagi tugevalt isikupärast ja olulist, mis paneb teised uskuma. Ja kui juba usutakse, siis on kõik muu ka olemas. See kese võib olla sees või väljas, karjumine või sosistamine. Aga kui see päris oma hääl endas üles leida ja kui õnnestub ühitada see, mida sa öelda tahad, sellega, kuidas seda öelda, siis hakkab lavastamine pihta.
Praktikas tähendab see, kas sul on neile kõigile välja pakkuda midagi sellist, mis neid käivitab ja viib kuhugi, kus nad varem pole käinud. Kui see on näitlejale (ja kogu võttegrupile) huvitav, intensiivne, ebamugav, uus kogemus – siis sünnib ime ehk eneseületus, uus kvaliteet, oluline, põhiline. Ja see on ekraanil näha.
Loomulikult on olemas hulk õpitavaid käsitöövõtteid ja neid ei saa alguses alahinnata. Aga seal, kus algab huvitav ja isikupärane “elu mõte”, pole käsiraamatu tarkusega enam midagi peale hakata.
Käsitöö, olgu siis rahvalik või rahvusvaheline, jätab mind täiesti külmaks. Alla ambitsiooni ja isikliku seisukoha pole midagi teha mõtet – see ei eruta ennast ega puuduta kedagi teist. See on mõtetu ja tühi small talk.
Ehk siis – kui palju sa ikkagi paned filmidesse iseennast?
See on selge, et kui endast midagi ei anna, siis ei juhtu ka filmis midagi. Selge on ka see, et piiritsoon, kus elu ja film lõikuvad, on viljakas pinnas. Samas ei ole film elu “igav ja orjalik kopeerimine”, nagu tuletab elementaarset meelde klassik Lotman. Elu on psühholoogia ja emotsioonid, aga ainult nendest elementidest koosnevad filmid ei ütle elu kohta midagi, mida me juba ei tea.
* * *
Mais ja juuni alguses saab “Nuga” taas näha Tartus ja Tallinnas.
Marko Raat (sünd. 1973)
Lõpetanud Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja Tallinna Ülikooli filmi- ja video õppetooli režii erialal 1998.
Teinud telesaateid (ETV, Kanal 2), lühi- ja dokumentaalfilme. Osalenud videote ja filmidega filmifestivalidel ja kunstinäitustel Eestis ja välismaal. Kirjutanud filmi- ja telekriitikat.
“Öine navigatsioon”, lühimängufilm – režissöör, stsenaarium koos Jüri Ehlvestiga, 1998.
“Infopankade muusikaline esiettekanne”, video – autor; 1998, EKM kogus.
“Esteetilistel põhjustel”, dokfilm, video, stsenarist-režissöör-operaator, 1999. Esitatud rohkem kui kolmekümnel filmifestivalil ja kunstinäitusel üle ilma.
“Agent Sinikael”, täispikk mängufilm, režissöör; stsenarist koos Andres Maimikuga, 2002.
“Ainult võltsid jäävad ellu”, teatrilavastus Von Krahli Teatris, lavastaja, 2004.
“Ärge tulistage klaverimängijat”, lühimängufilm, stsenarist-režissöör, 2005.
“F.F.F.F. läheb laiali”, dokfilm, stsenarist-režissöör-operaator, 2005.
“Nuga”, mängufilm, stsenarist-režissöör-operaator, 2007.
Lõpetanud Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja Tallinna Ülikooli filmi- ja video õppetooli režii erialal 1998.
Teinud telesaateid (ETV, Kanal 2), lühi- ja dokumentaalfilme. Osalenud videote ja filmidega filmifestivalidel ja kunstinäitustel Eestis ja välismaal. Kirjutanud filmi- ja telekriitikat.
“Öine navigatsioon”, lühimängufilm – režissöör, stsenaarium koos Jüri Ehlvestiga, 1998.
“Infopankade muusikaline esiettekanne”, video – autor; 1998, EKM kogus.
“Esteetilistel põhjustel”, dokfilm, video, stsenarist-režissöör-operaator, 1999. Esitatud rohkem kui kolmekümnel filmifestivalil ja kunstinäitusel üle ilma.
“Agent Sinikael”, täispikk mängufilm, režissöör; stsenarist koos Andres Maimikuga, 2002.
“Ainult võltsid jäävad ellu”, teatrilavastus Von Krahli Teatris, lavastaja, 2004.
“Ärge tulistage klaverimängijat”, lühimängufilm, stsenarist-režissöör, 2005.
“F.F.F.F. läheb laiali”, dokfilm, stsenarist-režissöör-operaator, 2005.
“Nuga”, mängufilm, stsenarist-režissöör-operaator, 2007.
