Sass Henno

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
“2008. aasta matemaatika riigieksami ülesanded koos lahenduste ja kommentaaridega”. See oleks selline hitt, et...

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
See küsimus kõlab nii küüniliselt, sest tegelikult ei puutu raamatud ju üldse asjasse. Lapsepõlve täielikkuse seisukohalt vähemalt. Selleks on normaalseid vanemaid vaja. Mõnusat perekliimat. Isa ja ema. Aga kui lapsepõlve lemmikutest rääkida, siis mulle avaldas tohutut mõju Jorma Kurvineni “Hundikoer Roi”. Mul on isegi mingeid päris ägedaid käsikirju alles, kus olen üritanud 7–8aastaselt kirjutada samalaadseid lugusid ühe poisi ja tema koera seiklustest.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-­mälestused?
See oli 2002. aasta jaanipäev. Ilmad olid fantastilised. Soojad-sumedad õhtud, just nagu praegu. Et iga päev tahaks kuhugi loodusesse sõita, pagasnikus pikniku- ja grillivarustus. Aga tookord, 2002, oli segastel asjaoludel mu pagasnik täis neid pehmekaanelisi Ekspress Hotline’i infokatalooge. See polnud seotud lugemishuviga, vaid mingi haltuuraga, mingi mõttetu transatöö. Igal juhul oli jaanipäev ja sõitsime vennaga Peipsi äärde, isa suvilasse. Sel õhtul saime sellest tiraažist väga võimsa tule. Ma pole ei enne ega pärast ühtegi raamatut põletanud. Aga tookord – see oli ikka neetult kaunis vaatepilt.