07.06.2007, 00:00
Maailmaküla: teistsugune muusikafestival
Maailmaküla festival on kahel põhjusel
teistsugune. Esiteks panustab korraldaja Paul Pihlak erinevalt teistest
analoogsetest üritustest pigem mainstream-suunitlusega ja kommertslikule
maailmamuusikale. Teiseks, Eestis on teatavasti trend, et kõik asjad
kipuvad koonduma Tallinna. Etno- ja maailmamuusikaga on lood vastupidi.
Maailmaküla liikumine Tallinnast Tartusse on loonud olukorra, kus päälinnas pole enam ühtegi ilmamuusika festivali, oluline osa sellest muusikast mängitakse Eestis Viljandis, Tartus, Võrus jne. Pärast väikest soojenduskontserti Tallinnas eksperimentaalsete etnohelidega Saksamaa
Stefan Micuselt ning Eesti Tiit Kikaselt 7. juunil algab juba samal päeval Tartus festivali põhiosa, ning kestab üritus 9. juunini.
Kokku esineb Maailmaküla festivalil kümme koosseisu ja neist kõigist kirjutamine läheks pikale.
Sestap peatun vahest paaril minu meelest huvitamal. Nõndaks, Eesti projekt, Avenue ja Suprjadki. Mõlemad on Narvast ja esindavad Eestis tehtavat vene kultuuri. Avenue on vene rock oma parimas kuues, võrreldav selliste klassikaliste bändidega nagu Agata Kristi, Akvarium või DDT. Mis tähendab seda, et nende muusika on keevitamise ning mõtlike rock-ballaadide vahel. Suprjadki on Narva folkloorikollektiiv, mis viljeleb peale Põhja-Venemaa folkloori veel Eesti venelaste rahvamuusikat, nende repertuaaris on ka eestikeelseid lugusid, oli Narva-tagune ju segaala, kus segunesid vene, eesti, ingeri ja vadja kultuurid.
Mina kuulsin neid paar aastat tagasi Viljandi Folgil ning nad jätsid kustumatu mulje – Avenue ja Suprjadki kokkupanduna kõlab kui kultusansambel Kino rahvamuusikaprojekt.
Kaukaasiast tuleb Eestisse Gruusia kollektiiv Shin EgAri. Arvestades seda, et Eesti side selle kandiga kipub piirduma uudiste ja Rakvere lihakombinaadi reklaamidega (Daragoi, osta šašliki!), on võimalus saada osa mitmekülgsest ja iidsest Kaukaasia kultuurist eriti teretulnud.
Promo-DVD järgi otsustades on Shin EgAri looming jazz’i ja proge-rock’i segu Gruusia rahvamuusikaga. Sealjuures domineerib just viimane ning kollektiiv paistab silma eriti vitaalse show’ga. Kui kontsert algab mõtlikumates toonides, siis lõpuks tuuakse rahva ette gruusia muusika kiire ja temperamentne külg ning hoogu sattunud muusikud ise vihuvad lava peal tantsu.
Gruusia muusikale on omane mitmehäälne rahvalaul ja see paistab kõigil grusiinidel olevat veres. Selles mõttes esitab Shin EgAri tüüpilist mägikülade muusikat, mida sama perfektses esituses kohtab Gruusias igas pulmas ja sünnipäevapeol. Kohustuslik!
Teine sõna otseses mõttes rahvalike viiside esitaja on Maailmaküla festivalil Portugalist pärit fado-laulja Dona Rosa. Fado on muusikastiil, mis peegeldab Portugali kirevat ajalugu.
Keskaegne meresõiduimpeerium Portugal oli traditsiooniliselt kontaktis paljude Aafrika regioonidega, enne seda oli ta aga osa Põhja-Aafrika ja Araabia päritoluga mauride riigist.
Selle kultuurikatla üks väljendusvorme on fado-muusika, mis segab portugali, mustlasmuusika ja mauri muusika elemente. Spetsialistide arvates on fado’l mitu stiili ning mitteakadeemilist tänavamuusikat selles žanris esindab nn Lissaboni fado, mille väljapaistvaim artist Mariza on ka Eestis tuntud.
Fado on melanhoolne, filosofeeriv ja kohati pessimistlik muusika, mis asjatundjate arvates saavutas oma lõpliku vormi 19. sajandil. Dona Rosa kuulub fado kõrgliigasse ja tema sume ning kurvakõlaline hääl on heaks kontrastiks kas või grusiinide temperamentsele kappamisele.
D ona Rosa esitab autentset portugali tänavamuusikat akustiliste instrumentide saatel, ilma rock’i või jazz’i sinna sisse pistmata, ning on festivali traditsioonilise muusika fraktsiooni ainukene liige.
Niyaz, USAs pesitsev Iraani juurtega popmuusika projekt, esindab maailmamuusika klubimuusika poolt. Laulja Azam Ali, multi-instrumentalist Loga Ramin Torkian ja produtsent/remiksija Carmen Rizzo koos tablamängija Satnam Ramgotra ja kitarrist James Mahlisega tutvustavad nüüdisaegset külge maailmamuusikas. Jazz ja rock on head asjad, ent noorus tahab tantsida ning juba aastakümneid viljeldakse nii Aafrika mandril kui USAs ja Inglismaal etniliste kõladega popmuusikat, mida saab nii kuulata kui klubides tantsuks mängida.
Qwali ja bhangra klubiversioonide võidukäik DJ-kultuuris on vaikselt ka Eestisse jõudnud ning elektroonikaga segatud etnomuusika pole siinmaal tundmata. Seda enam tasub ära kasutada võimalust sellist asja ka kontsertesituses näha.
Laulja Ali on Iraanis sündinud ja Indias kasvanud ning laulab nii farsi (Pärsia) kui ka urdu (laialt levinud keel nii Indias kui Pakistanis) keeles. Loga Ramin Torkian lisab Niyazi muusikale oma kodumaa Iraani, aga ka türgi ja kurdi instrumente – saz, pärsia flööt jne. Rizzo... nojah, märkimist vääriks juba tõsiasi, et mees on remiksinud Goldplayd, Seali ja saanud kaks Grammyt.
Niyaz ei ole kergelt eksootiline magus house-biitidega raadioestraad, vaid ikkagi maailmamuusikakollektiiv. Ennekõike on tegemist moodsa Lähis-Ida muusikaga, kus etniline muusika on esiplaanil. Nende loomingus on ka piisavalt ballaade ja retsitatiivseid, nn jutustamislugusid, mida Lähis-Idas on aastasadu kasutatud eeposte ja legendide edasiandmisel. Seda kõike segavad nad elektroonilise muusikaga, andes oma loomingule väga tänapäevase helipildi.
Need olid vaid mõned väljavõtted Maailmaküla esinejate muusikalisest profiilist. See ei tähenda, et teised esinejad ei tasuks kuulamist. Stefan Micuse looming on segu svengrünberglikust elektroonikast ja laia maailma helidest tuva, aafrika jne elementidega. Riho Sibula ja Jaak Johansoni “Eesti Keeled” tasub ikka ja jälle kuulamist, siis on kavas veel moekontsert. Tegemist on ökoloogiliselt korrektse taaskasutatavate riiete esitlusega. Kärt Tomingas, Robert Jürjendal ning Tiit Kikas kõripaeltel, kitarril ja viiulil jääb juba kuulaja enda avastada.
* Festival Maailmaküla toimub 7.–9. juunini Tartus.
7. juunil on ka kaks kontserti Tallinnas.
Vaata ka www.maailmakyla.ee .
Maailmaküla liikumine Tallinnast Tartusse on loonud olukorra, kus päälinnas pole enam ühtegi ilmamuusika festivali, oluline osa sellest muusikast mängitakse Eestis Viljandis, Tartus, Võrus jne. Pärast väikest soojenduskontserti Tallinnas eksperimentaalsete etnohelidega Saksamaa
Stefan Micuselt ning Eesti Tiit Kikaselt 7. juunil algab juba samal päeval Tartus festivali põhiosa, ning kestab üritus 9. juunini.
Kokku esineb Maailmaküla festivalil kümme koosseisu ja neist kõigist kirjutamine läheks pikale.
Sestap peatun vahest paaril minu meelest huvitamal. Nõndaks, Eesti projekt, Avenue ja Suprjadki. Mõlemad on Narvast ja esindavad Eestis tehtavat vene kultuuri. Avenue on vene rock oma parimas kuues, võrreldav selliste klassikaliste bändidega nagu Agata Kristi, Akvarium või DDT. Mis tähendab seda, et nende muusika on keevitamise ning mõtlike rock-ballaadide vahel. Suprjadki on Narva folkloorikollektiiv, mis viljeleb peale Põhja-Venemaa folkloori veel Eesti venelaste rahvamuusikat, nende repertuaaris on ka eestikeelseid lugusid, oli Narva-tagune ju segaala, kus segunesid vene, eesti, ingeri ja vadja kultuurid.
Mina kuulsin neid paar aastat tagasi Viljandi Folgil ning nad jätsid kustumatu mulje – Avenue ja Suprjadki kokkupanduna kõlab kui kultusansambel Kino rahvamuusikaprojekt.
Kaukaasiast tuleb Eestisse Gruusia kollektiiv Shin EgAri. Arvestades seda, et Eesti side selle kandiga kipub piirduma uudiste ja Rakvere lihakombinaadi reklaamidega (Daragoi, osta šašliki!), on võimalus saada osa mitmekülgsest ja iidsest Kaukaasia kultuurist eriti teretulnud.
Promo-DVD järgi otsustades on Shin EgAri looming jazz’i ja proge-rock’i segu Gruusia rahvamuusikaga. Sealjuures domineerib just viimane ning kollektiiv paistab silma eriti vitaalse show’ga. Kui kontsert algab mõtlikumates toonides, siis lõpuks tuuakse rahva ette gruusia muusika kiire ja temperamentne külg ning hoogu sattunud muusikud ise vihuvad lava peal tantsu.
Gruusia muusikale on omane mitmehäälne rahvalaul ja see paistab kõigil grusiinidel olevat veres. Selles mõttes esitab Shin EgAri tüüpilist mägikülade muusikat, mida sama perfektses esituses kohtab Gruusias igas pulmas ja sünnipäevapeol. Kohustuslik!
Teine sõna otseses mõttes rahvalike viiside esitaja on Maailmaküla festivalil Portugalist pärit fado-laulja Dona Rosa. Fado on muusikastiil, mis peegeldab Portugali kirevat ajalugu.
Keskaegne meresõiduimpeerium Portugal oli traditsiooniliselt kontaktis paljude Aafrika regioonidega, enne seda oli ta aga osa Põhja-Aafrika ja Araabia päritoluga mauride riigist.
Selle kultuurikatla üks väljendusvorme on fado-muusika, mis segab portugali, mustlasmuusika ja mauri muusika elemente. Spetsialistide arvates on fado’l mitu stiili ning mitteakadeemilist tänavamuusikat selles žanris esindab nn Lissaboni fado, mille väljapaistvaim artist Mariza on ka Eestis tuntud.
Fado on melanhoolne, filosofeeriv ja kohati pessimistlik muusika, mis asjatundjate arvates saavutas oma lõpliku vormi 19. sajandil. Dona Rosa kuulub fado kõrgliigasse ja tema sume ning kurvakõlaline hääl on heaks kontrastiks kas või grusiinide temperamentsele kappamisele.
D ona Rosa esitab autentset portugali tänavamuusikat akustiliste instrumentide saatel, ilma rock’i või jazz’i sinna sisse pistmata, ning on festivali traditsioonilise muusika fraktsiooni ainukene liige.
Niyaz, USAs pesitsev Iraani juurtega popmuusika projekt, esindab maailmamuusika klubimuusika poolt. Laulja Azam Ali, multi-instrumentalist Loga Ramin Torkian ja produtsent/remiksija Carmen Rizzo koos tablamängija Satnam Ramgotra ja kitarrist James Mahlisega tutvustavad nüüdisaegset külge maailmamuusikas. Jazz ja rock on head asjad, ent noorus tahab tantsida ning juba aastakümneid viljeldakse nii Aafrika mandril kui USAs ja Inglismaal etniliste kõladega popmuusikat, mida saab nii kuulata kui klubides tantsuks mängida.
Qwali ja bhangra klubiversioonide võidukäik DJ-kultuuris on vaikselt ka Eestisse jõudnud ning elektroonikaga segatud etnomuusika pole siinmaal tundmata. Seda enam tasub ära kasutada võimalust sellist asja ka kontsertesituses näha.
Laulja Ali on Iraanis sündinud ja Indias kasvanud ning laulab nii farsi (Pärsia) kui ka urdu (laialt levinud keel nii Indias kui Pakistanis) keeles. Loga Ramin Torkian lisab Niyazi muusikale oma kodumaa Iraani, aga ka türgi ja kurdi instrumente – saz, pärsia flööt jne. Rizzo... nojah, märkimist vääriks juba tõsiasi, et mees on remiksinud Goldplayd, Seali ja saanud kaks Grammyt.
Niyaz ei ole kergelt eksootiline magus house-biitidega raadioestraad, vaid ikkagi maailmamuusikakollektiiv. Ennekõike on tegemist moodsa Lähis-Ida muusikaga, kus etniline muusika on esiplaanil. Nende loomingus on ka piisavalt ballaade ja retsitatiivseid, nn jutustamislugusid, mida Lähis-Idas on aastasadu kasutatud eeposte ja legendide edasiandmisel. Seda kõike segavad nad elektroonilise muusikaga, andes oma loomingule väga tänapäevase helipildi.
Need olid vaid mõned väljavõtted Maailmaküla esinejate muusikalisest profiilist. See ei tähenda, et teised esinejad ei tasuks kuulamist. Stefan Micuse looming on segu svengrünberglikust elektroonikast ja laia maailma helidest tuva, aafrika jne elementidega. Riho Sibula ja Jaak Johansoni “Eesti Keeled” tasub ikka ja jälle kuulamist, siis on kavas veel moekontsert. Tegemist on ökoloogiliselt korrektse taaskasutatavate riiete esitlusega. Kärt Tomingas, Robert Jürjendal ning Tiit Kikas kõripaeltel, kitarril ja viiulil jääb juba kuulaja enda avastada.
* Festival Maailmaküla toimub 7.–9. juunini Tartus.
7. juunil on ka kaks kontserti Tallinnas.
Vaata ka www.maailmakyla.ee .