Andrus Ansip, Jumala ja 22 tuhande Eesti kodaniku armust Eesti Vabariigi peaminister, on selle iidse loo tänapäevane reinkarnatsioon. Kommunistliku partei orgosakonna juhatajast ehk jüngrist (vrdl. ka saksakeelse terminiga Junkur) on saanud okupatsioonireziimi jäänustega andunumaid võitlejaid. Kristlikus kultuuris peetakse Paulusest väga lugu, sest Peetruse surma järel jäi just tema õlule õpetuse propageerimine. Paulus oli kindlasti omas ajas tähelepanuväärne tegelane. Nagu meie peaminister tänases päevas. Sest õigusega võib ütelda, et viimase 75 aasta Euroopas ei tunta sellist meest, kes iga riigikorra ajal rahvale tänaval kantsikut jaganud on. Tahes tahtmata hakkab tunduma, et peaministril ongi selline kreedo, et elus on igal hetkel kindlam olla õigel poolel, ehk poolel, kus on võim, kantsikud, raha ja veekahurid. Kuid sellise maailmavaate aluseks ei ole kindlasti mitte liberalism või idealism, sest need välistaksid ühe ja sama isiku allkirja Tartu rahu aastapäeva ja Punaarmee „vabastuspüha" ühetaolise kohtlemise käskudel. Välistada ei saa muidugi asjaomase isiku meeleparandust, mis õigesse usku pöördumisega kaasneb.  Probleemiks jääb, et mis saab siis kui horisondile ilmub mõni „veel õigem" õpetus.  Niisugusele küsimusele saaks neofüüdist peaminister midugi ise kõige parema seletuse anda, kuid me märkame hoopis teist taktikat - eitust, et Saulusel talle omistatud tegevustega üldse seoseid on olnudki.

 

Kirjas roomlastele lausub Paulus: "Seepärast maksate ka makse!". Et seletada inimestele nende kohustusi võimukandjate vastu. Ilmselt pole Maksumaksjate Liit seda sõna piisavalt tähele pannud, et oma kergemeelsuses paarkümmend tuhat allkirja on kogunud, mis nõuavad Riigikogu liikmetele ja lihtsatele korintlastele ühesugust maksuvaba miinimumi. Riigikogu liikmetel on aega olnud süveneda enda poolt ametisse pandud peaministri kauge eeskuju kirjatöösse ja nad vastavad Kristiina Ojulandi suu läbi Pauluse sõnadega: „Kes läheb iial sõduriks omal palgal? Kes istub viinamäe otsas ega söö selle vilja? Või kes hoiab karja ega joo kariloomade piima?"

 

Muidugi, asespiikril pole pistmist Paulusega, sest tema meenutab meile pisut Jaakobit, kes on läätseleeme eest ostnud esmasünniõiguse oma vennalt EesaviltSest Eesti demokraatia on natuke nagu Eesav. Kohati hea kütt ja innovaatiline majandaja, teisalt talupojatarkustest täis kõhtu ja kindlat kasumit kõige kõrgemalt hindav. Eesav ei usu ka eriti Eesti Vabariigi jätkusuutlikkusse, sest ütleb kaubeldes: "Vaata, mina suren niikuinii, milleks mulle veel esmasünniõigus?" 

Pisike pettus käte karvaseks muutmisel kitsenaha abil ja Jaakobil, peenel sulil, ongi käes ihaldet rikkused.  Ja tema mõte ei lähe hetkekski ekslema teemadele, et mis saab parlamentaarsest demokraatiast kui vastu võtta STAATUS-seadus esitatud kujul. Milliseks kujuneb 101x12000 krooni hind võrreldes meie kodanike usukaotusega parlamentarismi? Jaakob neid küsimusi ei esita, sest ta tegeleb kõikvõimalike surrogaatprobleemidega.  Ta ei oska küsida. Kuid Paulus võiks osata! 

Jääb veel küsimus, et kellena positsioneerib siinjuures autor iseennast? Vastus on ilmne - Saalomonina.