15.06.2007, 00:00
Narkosaladused – igal suvel perioodiliselt hapendatud kurk?
Väga vastik déjà vu.
Eelmisel aastal kaevas ajakirjandus hapukurgi hooaja
täiteks ühe teatrimehe paari aasta vanuse kokaiinipahe selle mehe
väikest last ja kaunist kaasat trotsides päevavalgele ja tegi vanast
asjast suure uudise. Kuna see mees tegi mullu vägevaimad suurlavastused ja
vormis kogu Eesti teatri tähtsündmused võimsasse kaliibrisse,
jäi vägisi selline mulje, et ajakirjanik üritas end toeka tegija
saavutustega ühendada. Ühest küljest õigustas oma palka
ja tippajakirjaniku aunimetust hoolimata suvisest infopõuast. Teisalt
oli suurmeest rappides vähemalt korraks näiliselt temast üle.
Mullu küsiti minult selle kultuurikorüfee tempude kohta – millest kuulsingi alles ajakirjanikelt – kommentaari. Ütlesin, et välja kasvatud rumalused ei vähenda mu jaoks sõbra väärtust ning oma noorima tütrekese annan tema pojale naiseks ikka. Ja täpselt nii ongi.
Sel aastal on analoogne, suisa dežavüütiline prohmakas ses mõttes vingemgi, et sündmus on suhteliselt värske. Jälle üks armastatud-teenekas parimas eas teatrimees jäi kokaiiniga vahele. Nii natuke pärast seda, kui sõbrad-teekaaslased-talendiautajad on rõõmustada saanud selle üle, et ta ei pane enam tina ega hävita end alkoholiga. Läks ju küll nii otseses kui kunstilises mõttes Tartusse, maandus ja sai paika – mis kurat siis nüüd jälle? Miks ta nüüd siis veel tahab pilves, pooleldi ära, keemiliselt maandatud ja tegelikkuses olemata olla?
Tänavune narkosaladuse paljastumine on ses mõttes mullusest efektsem, et paneb imetlema politsei tööd: kust nad teadsid pärast “Ürgmehe” etendust Jani rajalt maha võtta ja taskud pahupidi pöörata? Ja ühtlasi imetlegem eestiekspressijat, kes sellele keissile poole, mitte paari aasta pärast jaole sai.
Eks nüüd teatrisõbrad ohivad ja porisevad: “Ah nii, meie imetlesime ja ostsime pileti, aga nägime tegelikult narkouimas aktööri, petukaup!”
Millal mina viimati Jani nägin?
Aasta tagasi filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” salvestusel Viitna-Aegviidu metsade vahel jahilossis, kus filmiti laulge-kaasa-jätkupeo stseenid. Võtete madinas oli õigupoolest vaid mu kümneaastasel tütrel aega ja võimalust Janiga pikemalt lobiseda. Aega ja võimalust… Nii ongi. Kohtume inimestega, keda hinges oma sõpradeks peame, mõned korrad aastas üritustel-pidudel-esikatel. Mõtleme nende peale armsa ja sooja tundega. Harvadel kohtumistel tundub, et mõistame endale sobivaid ja sümpaatseid teekaaslasi poolelt silbilt – aga tegelikult on lähedus illusioon. Me ei tea oma kiirustamises-rabistamises, mis toimub oma kaasa ja lastegagi, tiba kaugema ringi omadest rääkimata. Nii kiire on, et seegi ei tule meelde, et me ju tegelikult ei kohtu nendega, keda sisimas oma sõpradeks peame.
Lähedaseks arvatud teekaaslaste puhul ei tea me, näe, enamasti, mis pinged neid painavad. Esitlustel-linastustel näeme, et paraadportree ja pealispind on rahustavalt nett ja klants. Mis seal all on? Ah, küll ükspäev tuleb aega ja jõudmist kaevata ja avastada, eks ole?
Kuidas teekaaslane oma pingetele vastu paneb? Ei tea. Võibolla on ligimene kohe murdumas – aga endal on murdumata püsimisega nõnda palju pusimist, et ei jaksa süveneda. Kestan mina – küll kestab temagi. Aga tegelikult ei tea ju.
Mida üldse meie teekaaslased, kõik need, kellele palvetes (või kuidas me just neid südamlikke meeldetuletamisi ja pealemõtlemisi nimetame) pühendume, õigupoolest parasjagu teevad ja püüdlevad, kuhu pürivad, millest unistavad? Palju rohkem kui öelda, et teame, tuleb tunnistada – nojaa…
Ja ega suur osa meist ei tea seda ka, mida kokaiin teeb. Olen huviga lugenud Kerttu Rakke varasematest raamatutest kiviseid-savuseid kirjeldusi-selgitusi. Thurmanni-Travolta ja teiste staaride kehastatud hai-hui-seisundeid filmidest vaadanud. Olnud korduvalt seltskondades, kus mõnikord isegi enamus boheemtuntusi käib napsi võtmise asemel või vahele nina puuderdamas. Pealtnägemistest, kuis inimestel silm seisab, piisab selleks, et narkotsi karta.
Kohe sügavalt ja olemuslikult kardan.
Alkoholi ei karda. Sellega on mul endal kogemusi. Ma tean, kuidas ta lammutab ja laotab. Ise ei tarbi enam sedagi mitte üldse – aga ei jutlusta ega manitse neid, kes veel tarbivad. Etanool on meie kliimavööndis ja kultuuriruumis tuntud kemikaal. Nagu setudel õuka ja hansagi. Ega Merca ületaks uudistekünnistki, kui jääb eetriklõmaka võtmisega vahele. Põhjaeestlased ei tule samas sedasorti unustustejõe ületamisega toime. Jutustavad, kuis liikva hinge kinni lõi või mis siis juhtus, kui õhku klõmaka vahele sattus.
Järjest rohkem sõpru-tuttavaid aga on kulgenud minimaalse tarbimise või sootuks selge olemise režiimile. Tervised on sealmaal. Kohustusi ja vastutust nõnda palju, et pole siin midagi pudistada-puristada-läbustada ega riskida pohmelli kätte maha suremisega.
Siis tekibki küsimus, miks samal ajal, kui enamuseks kujunenud osa tutvuskonnast on iseenesest, otseselt seda manifesteerimata-sihiks seadmata puhtaks ja kuivaks kujunenud, osa ikka ilma aineteta ei saa. Need, kes keemilisi sanitaarpäevi korraldavad, väidavad, et pinge on nii suur, et alaliselt kainena seda välja ei kannata, et vastutus ajab ilma hulluks. Et ja et.
Tegelikult olen märganud seda, et. On hoopis niipidi, et mida rohkem inimesed – kuitahes pingsalt ja tühjaksväänatuna luues ja lehvides – enda ümber elusid koondavad, seda väiksemaks jääb tahtmine ja võimalus, õigus ja tarvidus aineid pruukida. Kelle ümber on palju lapsi ja muid loomi, ei saa riskida. Ühest küljest pole paljude elude keskel, neid kaitstes ja varustades, kattes ja kasvatades, võimalik oma tööjõudu ja energiat ära retsida. Teisalt on kontrolli kaotamine ja pilve põgenemine ohtlik – endast sõltuvate hingekeste seas valitseb seni ju kaos. Liiatigi oleks veider ja vastik laste ja loomade seas, nende eest hoolt kandes, vindine ja-või pilves olla.
Mu hobused – kes muide ka nende mõtete kirja panemise ajal siin – pistavad oma kolme pikka molu elutoa akna vahelt sisse, et näha, kas karja juht hoolib neist endiselt ja maailm toimub turvaliselt – muutuvad ebalevaks ja rahutuks juba siis, kui olen midagi teravalt lõhnavat söönud või võõrast parfüümi kasutanud. Kui oleksin hai-hui, kaotaksin päris kindlasti nii selle kuldse trio kui kahe koeravolaski ees autoriteedi. Ja tekkinud stiihia oleks neile kõigile ohtlik.
Ma arvan, et kallitele teekaaslastele, kes seni veel aineteta ei saa ja meedia-kõmurdite suvepõuaseid teemaleiu-probleeme oma piinlike prohmakatega sisustavad, tuleks ette kirjutada rohkem lapsi ja loomi. Ümbritsetagu end ilusate hingedega ja sõltuvate eludega – ja juba ei saa ajada seda möla, kuidas vastutusepinge ei võimalda kaine olla. Vastutage õige asja eest, siis kannatate ka kainust välja!
Kõigi rahvaste ema olemus sunniks mind Janile ka praegu appi tormama, õlga ja patja pakkuma – aga mu koduses Eedeni aias seavad tähtsuse järjekorrad end omas oodu. Samal ajal, kui linnas on uudistepõud, on meil siin looduslik põud. Ööseks kodu juurde koplisse toodud hobusele tuleb karjamaalt heina juurde niita, päeval neil silma peal hoida, sest keskmise tütre hobune ei taha hästi elektrikarjust pidada. Kui leitsak ja parmud nad pöördesse ajavad, pean neid nende endi eest kaitsma – ei saa kuhugi tormata.
Ja ega säärane ühekordne minemine-küsimine, kuidas läheb kah, kuulamine-nõustamine, patsutamine-kussutamine tühjagi aitaks-toidaks-kataks. Tallinnas oma kivi-klaas-plekk-plastik abituse keskel elavad kolleegid on mu heinaniitvat-koeri-hobuseid-talitavat elulaadi vaadates arutlenud, et peaks sedasorti turismi pakkuma. Jagama teenust – tulge linnast ära, niitke ja talitage. Sõpradele-teekaaslastele jagaks sellist Tom Sawyeri moodi planguvärvimise võimaldamist tasuta. Saaksid nemadki närvid korda ja isiksuse tasakaalu.
Aga nad ju ei tule. Just need, kellele looduslik-vastutavat maandumisrada enim vaja oleks, rapsivad suvekuudel mööda lõputuid tuure, salvestusi ja ainult suvel teha võimalikke üritusi. Käib hirmus liha kogumine luudele. Iseasi, kas need kondid sedasi talveni üldse kestavad või järgmist kevadet näevadki. Tao sülti, kuni sült on kuum – puuder ninna ja edasi!?
Olen sellise tegelikkuse paljastumise pärast kurb ja pettunud. Aga tegelikult võibolla lihtsalt informeerimata ja vanamoodne. Vastupidiselt soovitusele “jääge moodsaks”, prooviks seekord siiski fossiil olla ja ellu jääda.
Mullu küsiti minult selle kultuurikorüfee tempude kohta – millest kuulsingi alles ajakirjanikelt – kommentaari. Ütlesin, et välja kasvatud rumalused ei vähenda mu jaoks sõbra väärtust ning oma noorima tütrekese annan tema pojale naiseks ikka. Ja täpselt nii ongi.
Sel aastal on analoogne, suisa dežavüütiline prohmakas ses mõttes vingemgi, et sündmus on suhteliselt värske. Jälle üks armastatud-teenekas parimas eas teatrimees jäi kokaiiniga vahele. Nii natuke pärast seda, kui sõbrad-teekaaslased-talendiautajad on rõõmustada saanud selle üle, et ta ei pane enam tina ega hävita end alkoholiga. Läks ju küll nii otseses kui kunstilises mõttes Tartusse, maandus ja sai paika – mis kurat siis nüüd jälle? Miks ta nüüd siis veel tahab pilves, pooleldi ära, keemiliselt maandatud ja tegelikkuses olemata olla?
Tänavune narkosaladuse paljastumine on ses mõttes mullusest efektsem, et paneb imetlema politsei tööd: kust nad teadsid pärast “Ürgmehe” etendust Jani rajalt maha võtta ja taskud pahupidi pöörata? Ja ühtlasi imetlegem eestiekspressijat, kes sellele keissile poole, mitte paari aasta pärast jaole sai.
Eks nüüd teatrisõbrad ohivad ja porisevad: “Ah nii, meie imetlesime ja ostsime pileti, aga nägime tegelikult narkouimas aktööri, petukaup!”
Millal mina viimati Jani nägin?
Aasta tagasi filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” salvestusel Viitna-Aegviidu metsade vahel jahilossis, kus filmiti laulge-kaasa-jätkupeo stseenid. Võtete madinas oli õigupoolest vaid mu kümneaastasel tütrel aega ja võimalust Janiga pikemalt lobiseda. Aega ja võimalust… Nii ongi. Kohtume inimestega, keda hinges oma sõpradeks peame, mõned korrad aastas üritustel-pidudel-esikatel. Mõtleme nende peale armsa ja sooja tundega. Harvadel kohtumistel tundub, et mõistame endale sobivaid ja sümpaatseid teekaaslasi poolelt silbilt – aga tegelikult on lähedus illusioon. Me ei tea oma kiirustamises-rabistamises, mis toimub oma kaasa ja lastegagi, tiba kaugema ringi omadest rääkimata. Nii kiire on, et seegi ei tule meelde, et me ju tegelikult ei kohtu nendega, keda sisimas oma sõpradeks peame.
Lähedaseks arvatud teekaaslaste puhul ei tea me, näe, enamasti, mis pinged neid painavad. Esitlustel-linastustel näeme, et paraadportree ja pealispind on rahustavalt nett ja klants. Mis seal all on? Ah, küll ükspäev tuleb aega ja jõudmist kaevata ja avastada, eks ole?
Kuidas teekaaslane oma pingetele vastu paneb? Ei tea. Võibolla on ligimene kohe murdumas – aga endal on murdumata püsimisega nõnda palju pusimist, et ei jaksa süveneda. Kestan mina – küll kestab temagi. Aga tegelikult ei tea ju.
Mida üldse meie teekaaslased, kõik need, kellele palvetes (või kuidas me just neid südamlikke meeldetuletamisi ja pealemõtlemisi nimetame) pühendume, õigupoolest parasjagu teevad ja püüdlevad, kuhu pürivad, millest unistavad? Palju rohkem kui öelda, et teame, tuleb tunnistada – nojaa…
Ja ega suur osa meist ei tea seda ka, mida kokaiin teeb. Olen huviga lugenud Kerttu Rakke varasematest raamatutest kiviseid-savuseid kirjeldusi-selgitusi. Thurmanni-Travolta ja teiste staaride kehastatud hai-hui-seisundeid filmidest vaadanud. Olnud korduvalt seltskondades, kus mõnikord isegi enamus boheemtuntusi käib napsi võtmise asemel või vahele nina puuderdamas. Pealtnägemistest, kuis inimestel silm seisab, piisab selleks, et narkotsi karta.
Kohe sügavalt ja olemuslikult kardan.
Alkoholi ei karda. Sellega on mul endal kogemusi. Ma tean, kuidas ta lammutab ja laotab. Ise ei tarbi enam sedagi mitte üldse – aga ei jutlusta ega manitse neid, kes veel tarbivad. Etanool on meie kliimavööndis ja kultuuriruumis tuntud kemikaal. Nagu setudel õuka ja hansagi. Ega Merca ületaks uudistekünnistki, kui jääb eetriklõmaka võtmisega vahele. Põhjaeestlased ei tule samas sedasorti unustustejõe ületamisega toime. Jutustavad, kuis liikva hinge kinni lõi või mis siis juhtus, kui õhku klõmaka vahele sattus.
Järjest rohkem sõpru-tuttavaid aga on kulgenud minimaalse tarbimise või sootuks selge olemise režiimile. Tervised on sealmaal. Kohustusi ja vastutust nõnda palju, et pole siin midagi pudistada-puristada-läbustada ega riskida pohmelli kätte maha suremisega.
Siis tekibki küsimus, miks samal ajal, kui enamuseks kujunenud osa tutvuskonnast on iseenesest, otseselt seda manifesteerimata-sihiks seadmata puhtaks ja kuivaks kujunenud, osa ikka ilma aineteta ei saa. Need, kes keemilisi sanitaarpäevi korraldavad, väidavad, et pinge on nii suur, et alaliselt kainena seda välja ei kannata, et vastutus ajab ilma hulluks. Et ja et.
Tegelikult olen märganud seda, et. On hoopis niipidi, et mida rohkem inimesed – kuitahes pingsalt ja tühjaksväänatuna luues ja lehvides – enda ümber elusid koondavad, seda väiksemaks jääb tahtmine ja võimalus, õigus ja tarvidus aineid pruukida. Kelle ümber on palju lapsi ja muid loomi, ei saa riskida. Ühest küljest pole paljude elude keskel, neid kaitstes ja varustades, kattes ja kasvatades, võimalik oma tööjõudu ja energiat ära retsida. Teisalt on kontrolli kaotamine ja pilve põgenemine ohtlik – endast sõltuvate hingekeste seas valitseb seni ju kaos. Liiatigi oleks veider ja vastik laste ja loomade seas, nende eest hoolt kandes, vindine ja-või pilves olla.
Mu hobused – kes muide ka nende mõtete kirja panemise ajal siin – pistavad oma kolme pikka molu elutoa akna vahelt sisse, et näha, kas karja juht hoolib neist endiselt ja maailm toimub turvaliselt – muutuvad ebalevaks ja rahutuks juba siis, kui olen midagi teravalt lõhnavat söönud või võõrast parfüümi kasutanud. Kui oleksin hai-hui, kaotaksin päris kindlasti nii selle kuldse trio kui kahe koeravolaski ees autoriteedi. Ja tekkinud stiihia oleks neile kõigile ohtlik.
Ma arvan, et kallitele teekaaslastele, kes seni veel aineteta ei saa ja meedia-kõmurdite suvepõuaseid teemaleiu-probleeme oma piinlike prohmakatega sisustavad, tuleks ette kirjutada rohkem lapsi ja loomi. Ümbritsetagu end ilusate hingedega ja sõltuvate eludega – ja juba ei saa ajada seda möla, kuidas vastutusepinge ei võimalda kaine olla. Vastutage õige asja eest, siis kannatate ka kainust välja!
Kõigi rahvaste ema olemus sunniks mind Janile ka praegu appi tormama, õlga ja patja pakkuma – aga mu koduses Eedeni aias seavad tähtsuse järjekorrad end omas oodu. Samal ajal, kui linnas on uudistepõud, on meil siin looduslik põud. Ööseks kodu juurde koplisse toodud hobusele tuleb karjamaalt heina juurde niita, päeval neil silma peal hoida, sest keskmise tütre hobune ei taha hästi elektrikarjust pidada. Kui leitsak ja parmud nad pöördesse ajavad, pean neid nende endi eest kaitsma – ei saa kuhugi tormata.
Ja ega säärane ühekordne minemine-küsimine, kuidas läheb kah, kuulamine-nõustamine, patsutamine-kussutamine tühjagi aitaks-toidaks-kataks. Tallinnas oma kivi-klaas-plekk-plastik abituse keskel elavad kolleegid on mu heinaniitvat-koeri-hobuseid-talitavat elulaadi vaadates arutlenud, et peaks sedasorti turismi pakkuma. Jagama teenust – tulge linnast ära, niitke ja talitage. Sõpradele-teekaaslastele jagaks sellist Tom Sawyeri moodi planguvärvimise võimaldamist tasuta. Saaksid nemadki närvid korda ja isiksuse tasakaalu.
Aga nad ju ei tule. Just need, kellele looduslik-vastutavat maandumisrada enim vaja oleks, rapsivad suvekuudel mööda lõputuid tuure, salvestusi ja ainult suvel teha võimalikke üritusi. Käib hirmus liha kogumine luudele. Iseasi, kas need kondid sedasi talveni üldse kestavad või järgmist kevadet näevadki. Tao sülti, kuni sült on kuum – puuder ninna ja edasi!?
Olen sellise tegelikkuse paljastumise pärast kurb ja pettunud. Aga tegelikult võibolla lihtsalt informeerimata ja vanamoodne. Vastupidiselt soovitusele “jääge moodsaks”, prooviks seekord siiski fossiil olla ja ellu jääda.