Meedia kui nui, vol.4: Uurimisorganid keerutavad nuia
Nüüd vaadelgem juhtumit, mil täitevvõim kasutas meediat uurimisaluse otseseks töötlemiseks ähvarduse teel. Lugu räägib nn Eesti Sopranode hulka kuuluvast härra Imre Arakast. Mõned aastad tagasi vahistas endine Tallinna Lubja tänava kriminaalpolitseinik Sergei Eloshvili Imre Araka. Väidetavalt oli politseil tõendeid Arakase mitmete raskete isikuvastaste kuritegude kohta. Siis aga tõi üks Ekspressi ajakirjanik meie toimetusse loo, milles väideti uurija sõnadele toetudes, nagu oleks Imre Arakas üles tunnistanud rea mõrvade teostamise ja organiseerimise, sealhulgas üks elegantne lask vastasmaja katuselt korrusmaja kööki, kus samal hetkel helises telefon, millele helistas seesama vastasmaja katuse snaiper oma mobiiltelefonist... jne. Nagu hiljem selgus, viis uurija värske Ekspressi kohe Araka kongi ja ütles: tead küll, mis su enda omad sinuga nüüd teevad. Nad arvavad, et sa oled üles tunnistanud...
Ülestunnistused ei leidnud kinnitamist, vähemalt ei järgnenud neile kohtu ette viimine. Meie Soprano lahkus vaba mehena Marbellase ja mul on talle ainult üks etteheide - ajakirjanik Mihkel Kärmase kaamera äravirutamine Marbella videovõtete käigus. Ekspressi nimel aga on sobilik meedia ärakasutamise eest vabandada. Ajakirjanik, kes "tõe" toimetusse tõi, pole enam ammu palgalehel.
Telemeediat kasutas aasta tagasi nuiana kaitsepolitseiamet, endise Lennundusameti peadirektori Toomas Petersoni puhul. Kaitsepolitsei eskort, kaamerad, tumedate prillide taha varjunud peadirektori antud tagasiastumislause järgmisel päeval... Ja siis selgub, et kriminaalset nüüdse kohvikupidaja Petersoni teos ei olnudki.
Ausalt rääkinuna, kuidas meediat ähvardusteks ära kasutatakse, räägin ka ausalt sellest, kuidas meedia ise mõnikord sanktsiooniga ähvardab. Toimetajate igapäevatöös pole harv praktika kui mõne artikli rahulolematu peategelane nõuab vabandust, talle aga tehakse seepeale ettepanek teda häirinud tõigad veelkord põhjalikus artiklis läbi kedrata. Mispeale rahulolematu tegelane ebameeldivate tõikade osatamise vältimiseks igasugusest pretensioonist loobub.
Toon esile eelmise peaministri tollase välisnõuniku A. N. juhtumi, keda Põhja politsei alaealiste väärkohtlemise töörühm uuris seoses pedofiiliakahtlusega. Hoolimata instinktiivsest võltsimiskahtlusest, mis pärast Läti endise peaministri Skele pedofiiliaskandaali selliste juhtumite üle valitseb, otsustasid Eesti Ekspressi toimetajad materjali avaldada. Kaalutlus oli selline, et avaldamine tooks Eesti riigile vähem kahju kui teema mahavaikimine. Ei oleks ju tarvis, et mõnel naaberriigil oleks avalikustamise ähvardus käepärast isiku vastu, kes valdab kõiki Eesti Vabariigi välispoliitika operatiivteadmisi. Tekst ilmus. A. N. saatis toimetusele tähitud kirja, kus nõudis toimetuselt mitte vabandamist ega ka seletuse avaldamist, vaid 200 000 krooni. Peatoimetaja pakkus vastu asja arutamist Pressinõukogus. (Mille esimees peatoimetaja juhtumisi on.) Härra N. loobus pretensioonidest. Tõenäoliselt lõppeb tema süüasi vaikse kohtuliku kokkuleppega avalikkusest eemal, kuna arvatav kannatanu on väga noor, alla 14 aastane noormees.
