28.06.2007, 00:00
KAKS PEAD IKKA KAKS PEAD
“Poola rahvas on selleks, et anda maailmale kohutavaid
õppetunde,” on öelnud Poola ekspresident Lech Walesa. Aga
näib, et poolakate praegune poliiteksperiment, kus tuntud
filminäitleja Lubomir Wozniak mängib mõlemaid kaksikvendi
– president Lech Kaczynskit ja peaminister Jaroslaw Kaczynskit -, on
osutunud üle mõistuse edukaks.
Kriitikute sõnul olevat Wozniak rollidesse nii edukalt sisse elanud, et mängib välja isegi pisikesed erinevused kaksikvendade muidu üsnagi sarnases psühholoogilises profiilis. Nii meeldib Jaroslawile vabal ajal naistepesus jõusaalis rassida, ta armastab siile ja tassib neid iga nädal varjupaigast koju, peseb end vaid äärmises hädas (hoiab vannis oma söevarusid), räägib ainult viipekeeles jne. President Lech on Wozniaki esituses aga machomehest homofoob, kelle hobiks kallid luksusrulad ning kiviaegsete ekskrementide kollektsioneerimine.
Kranaat uuris, kas sellisest kaksikelust oleks kasu ka Eesti poliitikas. Vaeseid, kuid andekaid näitlejaid, kes ju kah nutsu tahaksid sebida, meil õnneks jätkub.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar haarab mõttest vaimustusega kinni:
“See oleks suurepärane! Kui selline vend olemas oleks, võtaksin ta kohe tööle. Mõelge, kui palju aega mul üle jääks, mida praegu mingi jama peale pean raiskama. Mina saaksin Evelyn Sepa või Kadri Mustaga väljas käia, tema jääks koju Viljal kätt hoidma. Mina võtaksin Hundisilmal napsi, tema veaks end presidendi vastuvõtule. Mina protesteeriksin e-valimiste vastu, tema vehiks blogi kirjutada. Tema kuulaks Jüri Ratase igahommikusi jaburaid raporteid ja avaks laste mänguväljakuid, mina peesitaksin kuskil Egiptuses. Mina keelaksin Tallinnas viinamüügi, tema kaaniks Õllesummeril õlut... Oih, ärge seda viimast vast kirjutage... Ühesõnaga: mina oleksin president ja tema peaminister, mitte vastupidi!”
Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ei kõhkle samuti hetkegi:
“Issake, muidugi oleks hea, kui selline kaksik oleks! Muidugi, ta peaks ikka sama ilus ja stiilne olema kui mina... Siis me võiksime mõlemad Riigikogu asespiikrid olla, jumalast šeff oleks! Ma siin just rääkisin ajakirjandusele, et asespiiker töötab 24 tundi päevas, ka suvel. Kahepeale kokku saaksime siis 48 tundi ööpäevas tööd rassida, küll see oleks vahva! Ja lõppude-lõpuks, vahel saaksin ta ka enda asemel Raimo Kägu juurde saata. Ei, saage aru, ega Kägul miskit viga küljes ole, aga iga naine vajab ka vaheldust, eksju?”
Tallinna linnavolikogu liige Elmar Sepp eelkõnelejatega ei nõustu:
“Mis kuradi kaksik?! Milleks seda veel vaja? Korteritehingutes jääks selline ainult ristipidi jalgu, ja kõik! Ajad pole niigi kiita, mitu viimast äri on üsna lörri läinud, elan isegi peost suhu, aga kui see kaksikvend ka veel pumba ligi hakkab tikkuma, siis... Ja veel. Kui jälle tsüklisse satun ja selle vennaga viina kukun võtma, no mõelge ise! Omaenda purjus moll kogu aeg silme ees, täpselt nagu peegli ees paneks tina. No tänan, ei! Selline asi võib viinaisu sootuks ära võtta.”
Vaatlejana Saalomoni saarte parlamendivalimistele (käivad kõvad kuuldused, et mittevalitud
kandidaadid pistetakse seal lihtsalt pintslisse) sõitma valmistuv Riigikogu liige Peeter Tulviste vastab lühidalt:
“Kindlasti oleks temaga tore näiteks anekdoote rääkida. Vahel ise enam puänti ei mäletagi, aga siis jääb lootus, et tema ehk teab. V&a mp;o tilde;i vastupidi: tema alustab ja mina räägin lõpu. Ja mõlemad saame naerda, nii et kasud oleks sees. Päikest!”
Rahvaliitlane Villu Reiljan unustab isegi oma tavalise rehepapi-jutu ja vastab päris siiralt:
“No mul üks sihuke peaaegu nagu kaksikvend juba on, Janno teisel nimeks. Ja muhvigi pole tast kasu, pigem vastupidi... Ropu suuga teine kah veel! Ei, parem mitte, kaksikuid pole vaja, sigadusi on kohe poole vähem.”
Välisminister Urmas Paetile toob selline küsimus aga lausa pisara silma:
“Oo, kui kaunis see oleks! Saage aru, minu süda kisub tagasi Nõmmele, seal on veel nii palju teha. Ehitada jalgrattateid, avada ujulaid, edendada noorte huviringe... Aga praegu... Ega ma sest välisministri ametist suurt taipa ja üldse... Ansip helistab, ütleb, et tee niimoodi. Siis helistab Ilves ja käsib teistmoodi teha. Ja lõpuks teevad mu nõunikud ikka omamoodi... Olen kõigil lükata-tõmmata, alailma saadetakse kuhugi välismaale kellegagi kohtuma, vaat, et ei jõua õigeks ajaks koju lõunalegi! Naisel ongi juba ütlemist... Ptüi, kurask, olen ma lõpuks mees või kelgunöör?! Tahaksin jälle Nõmmele, linnaosa vanemaks... Lilled ... rohi ... päikesepaiste...”
* * *
Aga president Toomas Hendrik Ilves... Temaga juhtus päris kummaline lugu. Kui Kranaat helistas, oli president parajasti oma USA visiidil ja vastas üsna tõredalt:
“Ma ju ütlesin, et ärge Valgesse Majja helistage, siin kuulatakse telefo-ne pealt! Kes seal üldse räägib? Kes?! Kranaat? Teate, ma ei saa praegu rääkida, Bush on kõrval, helistan hiljem tagasi. Bai-bai!”
Kui Kranaadi jonnakas reporter uuesti presidendi numbri valis, vastas Ilves sootuks teisel häälel:
“Jaa, mina siin! Ohhoo, või Kranaat ise! Jaa, see kaksikute teema on põnev küll. Teate, ma olen praegu siin Ärma talus, nagu puhkusel või nii... Pagana igav on, äkki sõidate siia ja räägime pikemalt? Olen juba ammu tahtnud kellegagi sel teemal vestelda... No tulge-tulge, see teine vend on praegu Ameerikas, ega meid keegi tülita. Evelin paneb kohe leivad ahju ja...”
Järeldused võib igaüks juba ise teha...
Kriitikute sõnul olevat Wozniak rollidesse nii edukalt sisse elanud, et mängib välja isegi pisikesed erinevused kaksikvendade muidu üsnagi sarnases psühholoogilises profiilis. Nii meeldib Jaroslawile vabal ajal naistepesus jõusaalis rassida, ta armastab siile ja tassib neid iga nädal varjupaigast koju, peseb end vaid äärmises hädas (hoiab vannis oma söevarusid), räägib ainult viipekeeles jne. President Lech on Wozniaki esituses aga machomehest homofoob, kelle hobiks kallid luksusrulad ning kiviaegsete ekskrementide kollektsioneerimine.
Kranaat uuris, kas sellisest kaksikelust oleks kasu ka Eesti poliitikas. Vaeseid, kuid andekaid näitlejaid, kes ju kah nutsu tahaksid sebida, meil õnneks jätkub.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar haarab mõttest vaimustusega kinni:
“See oleks suurepärane! Kui selline vend olemas oleks, võtaksin ta kohe tööle. Mõelge, kui palju aega mul üle jääks, mida praegu mingi jama peale pean raiskama. Mina saaksin Evelyn Sepa või Kadri Mustaga väljas käia, tema jääks koju Viljal kätt hoidma. Mina võtaksin Hundisilmal napsi, tema veaks end presidendi vastuvõtule. Mina protesteeriksin e-valimiste vastu, tema vehiks blogi kirjutada. Tema kuulaks Jüri Ratase igahommikusi jaburaid raporteid ja avaks laste mänguväljakuid, mina peesitaksin kuskil Egiptuses. Mina keelaksin Tallinnas viinamüügi, tema kaaniks Õllesummeril õlut... Oih, ärge seda viimast vast kirjutage... Ühesõnaga: mina oleksin president ja tema peaminister, mitte vastupidi!”
Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ei kõhkle samuti hetkegi:
“Issake, muidugi oleks hea, kui selline kaksik oleks! Muidugi, ta peaks ikka sama ilus ja stiilne olema kui mina... Siis me võiksime mõlemad Riigikogu asespiikrid olla, jumalast šeff oleks! Ma siin just rääkisin ajakirjandusele, et asespiiker töötab 24 tundi päevas, ka suvel. Kahepeale kokku saaksime siis 48 tundi ööpäevas tööd rassida, küll see oleks vahva! Ja lõppude-lõpuks, vahel saaksin ta ka enda asemel Raimo Kägu juurde saata. Ei, saage aru, ega Kägul miskit viga küljes ole, aga iga naine vajab ka vaheldust, eksju?”
Tallinna linnavolikogu liige Elmar Sepp eelkõnelejatega ei nõustu:
“Mis kuradi kaksik?! Milleks seda veel vaja? Korteritehingutes jääks selline ainult ristipidi jalgu, ja kõik! Ajad pole niigi kiita, mitu viimast äri on üsna lörri läinud, elan isegi peost suhu, aga kui see kaksikvend ka veel pumba ligi hakkab tikkuma, siis... Ja veel. Kui jälle tsüklisse satun ja selle vennaga viina kukun võtma, no mõelge ise! Omaenda purjus moll kogu aeg silme ees, täpselt nagu peegli ees paneks tina. No tänan, ei! Selline asi võib viinaisu sootuks ära võtta.”
Vaatlejana Saalomoni saarte parlamendivalimistele (käivad kõvad kuuldused, et mittevalitud
kandidaadid pistetakse seal lihtsalt pintslisse) sõitma valmistuv Riigikogu liige Peeter Tulviste vastab lühidalt:
“Kindlasti oleks temaga tore näiteks anekdoote rääkida. Vahel ise enam puänti ei mäletagi, aga siis jääb lootus, et tema ehk teab. V&a mp;o tilde;i vastupidi: tema alustab ja mina räägin lõpu. Ja mõlemad saame naerda, nii et kasud oleks sees. Päikest!”
Rahvaliitlane Villu Reiljan unustab isegi oma tavalise rehepapi-jutu ja vastab päris siiralt:
“No mul üks sihuke peaaegu nagu kaksikvend juba on, Janno teisel nimeks. Ja muhvigi pole tast kasu, pigem vastupidi... Ropu suuga teine kah veel! Ei, parem mitte, kaksikuid pole vaja, sigadusi on kohe poole vähem.”
Välisminister Urmas Paetile toob selline küsimus aga lausa pisara silma:
“Oo, kui kaunis see oleks! Saage aru, minu süda kisub tagasi Nõmmele, seal on veel nii palju teha. Ehitada jalgrattateid, avada ujulaid, edendada noorte huviringe... Aga praegu... Ega ma sest välisministri ametist suurt taipa ja üldse... Ansip helistab, ütleb, et tee niimoodi. Siis helistab Ilves ja käsib teistmoodi teha. Ja lõpuks teevad mu nõunikud ikka omamoodi... Olen kõigil lükata-tõmmata, alailma saadetakse kuhugi välismaale kellegagi kohtuma, vaat, et ei jõua õigeks ajaks koju lõunalegi! Naisel ongi juba ütlemist... Ptüi, kurask, olen ma lõpuks mees või kelgunöör?! Tahaksin jälle Nõmmele, linnaosa vanemaks... Lilled ... rohi ... päikesepaiste...”
* * *
Aga president Toomas Hendrik Ilves... Temaga juhtus päris kummaline lugu. Kui Kranaat helistas, oli president parajasti oma USA visiidil ja vastas üsna tõredalt:
“Ma ju ütlesin, et ärge Valgesse Majja helistage, siin kuulatakse telefo-ne pealt! Kes seal üldse räägib? Kes?! Kranaat? Teate, ma ei saa praegu rääkida, Bush on kõrval, helistan hiljem tagasi. Bai-bai!”
Kui Kranaadi jonnakas reporter uuesti presidendi numbri valis, vastas Ilves sootuks teisel häälel:
“Jaa, mina siin! Ohhoo, või Kranaat ise! Jaa, see kaksikute teema on põnev küll. Teate, ma olen praegu siin Ärma talus, nagu puhkusel või nii... Pagana igav on, äkki sõidate siia ja räägime pikemalt? Olen juba ammu tahtnud kellegagi sel teemal vestelda... No tulge-tulge, see teine vend on praegu Ameerikas, ega meid keegi tülita. Evelin paneb kohe leivad ahju ja...”
Järeldused võib igaüks juba ise teha...