Meedia kui nui, vol.2: Meedia kasutamine sanktsioonina
Teisiti pole olukord ka tänases Eestis. Kuvandi tekitamist või muutmist meedias võib tegelikult käsitleda sanktsioonina. Toon näiteid sellest, kuidas meediat rakendatakse sanktsioonina siis, kui täitevvõimu ning kohtuvõimu sanktsioonid tunduvad Eesti üksikutele võimukandjatele väetitena, ja nad otsustavad kas kodanikutundest või muudel ajenditel tuua täitevvõimu või kohtu menetluses oleva kaasuse laia avalikkuse ette. Minu arvates ei ole meedia kui nui sugugi sageli mitte meedia enese ehk siis toimetajate käes. Juhtub nii, et avalikkusele serveeritakse kõigepealt justkui kuritegu, aja möödudes jääb sellest alles ainult meediategu.
Ajakirjandus kompab ühiskondlike normide piire tihti just hinnangute koondamisega küsimusele, kas tuntud tegijate konkreetsed teod sisaldavad kuriteo tunnuseid või mitte. Kahtlemata osutub tegelikult hinnanguliseks juba sellise küsimuse tõstatamine üleüldse. Hinnang sisaldub sel juhul juba ühe isiku või juhtumi esiletõstmises üldisest teabevoost.
Ainult suurim meediategu aegub aeglasemalt kui suur kuritegu. Ainult järjepidev meedia rehepeks, nagu näiteks Siim Kallase kümne miljoni ja Leonid Apananski paari pankroti puhul, kestab kauem kui viis aastat, kauem kui oletatava kriminaalkuriteo uurimine. See-eest jäi aga nii Kallase kui Apananski puhul meedia rehepeks ka ainsaks sanktsiooniks. Meediategu kestis selgelt kauem kui oletatava kuriteo uurimise viieaastane tähtaeg, ja nimetatud härrade kuvandit seostas oletatavate kuritegudega tihtipeale meedia ise, omaenda õiglustundest ajendatuna. Euroopa Komisjoni määramise eel rakendasid meediat kui sanktsiooni komisjonäär Kallase head konkurendid.
Tahan tervitada endist Haapsalu prefekti, hilisemat Maksuameti peadirektorit Vahur Kivistikku, kes on kasutanud sanktsioone nii MEEDIA VASTU kui MEEDIAT KUI SANKTSIOONI. Meediavastase sanktsioonina pean silmas juhtumit 1990ndate keskpaigas, kui prefekt Kivistik relvastatud politseinike saatel Haapsalust Tallinna sõitis, et Printalli trükikojas konfiskeerida osa Eesti Ekspressi tiraazist. Ettekäändeks oli kuriteo takistamine (ajaleht avaldas lõbutüdrukute kuulutusi).
Sel ajal kui Vahur Kivistik töötas Maksuameti peadirektori asetäitjana, kasutas Maksuamet maksumaksjate toimikutest üksikuid juhtumeid välja noppides (Linnamägide, Neivelti, Paltsu juhtum) ja meediasse lekitades meedianuia valikuliselt. Rünnatavate valik oli tegelikult manipulatsioon avalikkusega. Täitevvõim kasutas seejuures ära meedia enda nõrkust, nimelt seda, et meedia jättis oma auditooriumi ilma korralikust ülevaatest 1997 -
1998. aasta maksupraktika kohta Eesti Vabariigis. Minul ei ole teada kedagi, kes oleks nendel aastatel võõrandanud vara kümnete või sadade miljonite kroonide väärtuses ja jätnud kasutamata laialt levinud maksude optimeerimise skeemi. Suurim eraisikust maksumaksja 1998. aastal deklareeris tuluks 16 miljonit krooni! Eesti Vabariigi nimel võinuks kriminaliseerida kõik oluliste müükide sooritajad! Sest kõik nad laulsid offshore'ide hümni: MY MONEY IS OVER THE OCEAN, MY MONEY IS OVER THE SEA, millele Eesti Vabariik vastas: OH BRING BACK MY MONEY TO ME.
