26.07.2007, 00:00
Kati Murutar „Viimnekuu”
Kati Murutar
“Viimnekuu”
Ühinenud Ajakirjad, 2007. 222 lk.
Kati Murutari “Viimnekuu” ei ole naistekas, vaid Kati viienda lapse viimase kandmise kuu päevik, mis paljuski ehk adresseeritud Kati enda mehele ehk “minu seaduslikule”, nagu autor lapse isa nimetab. Justkui oleks “minu seaduslik” vähem omand kui “minu mees”. “Minu seaduslik” kõlab aga objektiviseeritult ehk pisut võõrandunult, mis on üldiselt ka selle raamatu peaprobleemiks.
Kati väidab küll, et kõik mehed on manipuleeritavad, aga võta näpust – “oma seaduslik” käib ikka omi radu ja randu mööda.
“Viimnekuu” on ka päris enda ja omaette kodu rajamise lugu Liu külasse Pärnumaal, mis Kati meelest on päästnud ka nende abielu. Mäletan, et oleksin tahtnud Katile pärast ta esimest romaani meenutada neid XX sajandi ühe erakordsema filosoofi sõnu: “Kõik naises on mõistatus ja kõigel naises on lahendus: selle nimi on rasedus.” Aga nagu näha, polnud seda vaja.
Raamat on suhteliselt siiras nagu sellised päevikud ikka. Tunda on ka jäämäe veealust osa, mis annab kirjutatule kaalu. Lõpus hakkab autorist küll kahju, et tal on nii raske elu à la “eesti naine peab ülal meest ja viit last”. Kuid see on autori enda valik. Kas ka kutsumine – ei tea. Tundub, et Kati tähtsustab eriti oma kirjandus- jms äriprojekte pisut üle, mis toob automaatselt mängu ka vastupidised tasakaalustavad energeetilised jõud, ja paljud asjad seepärast lihtsalt ei teostu.
Autoril on nii tugev sisemine programm, mis vaat et ta enda läbi põletab. Kohati täiesti tõsine ja traagiline lugu.
Lõpus üritab autor küll kübaratrikki, öeldes, et kõik on vaid ühe erilise kuu tõlgendused ja lugeja ei saa midagi teada ei K.M-ist ega A.M-ist. Kati justkui ei teaks, et tekst ei suuda peita seda, mida ta varjata tahab. Vastupidi – see kisendab teksti kohal nii valjusti, et lõpus enam hästi ei kuule, mis sõnadega autor seda varjata püüab.
“Viimnekuu”
Ühinenud Ajakirjad, 2007. 222 lk.
Kati Murutari “Viimnekuu” ei ole naistekas, vaid Kati viienda lapse viimase kandmise kuu päevik, mis paljuski ehk adresseeritud Kati enda mehele ehk “minu seaduslikule”, nagu autor lapse isa nimetab. Justkui oleks “minu seaduslik” vähem omand kui “minu mees”. “Minu seaduslik” kõlab aga objektiviseeritult ehk pisut võõrandunult, mis on üldiselt ka selle raamatu peaprobleemiks.
Kati väidab küll, et kõik mehed on manipuleeritavad, aga võta näpust – “oma seaduslik” käib ikka omi radu ja randu mööda.
“Viimnekuu” on ka päris enda ja omaette kodu rajamise lugu Liu külasse Pärnumaal, mis Kati meelest on päästnud ka nende abielu. Mäletan, et oleksin tahtnud Katile pärast ta esimest romaani meenutada neid XX sajandi ühe erakordsema filosoofi sõnu: “Kõik naises on mõistatus ja kõigel naises on lahendus: selle nimi on rasedus.” Aga nagu näha, polnud seda vaja.
Raamat on suhteliselt siiras nagu sellised päevikud ikka. Tunda on ka jäämäe veealust osa, mis annab kirjutatule kaalu. Lõpus hakkab autorist küll kahju, et tal on nii raske elu à la “eesti naine peab ülal meest ja viit last”. Kuid see on autori enda valik. Kas ka kutsumine – ei tea. Tundub, et Kati tähtsustab eriti oma kirjandus- jms äriprojekte pisut üle, mis toob automaatselt mängu ka vastupidised tasakaalustavad energeetilised jõud, ja paljud asjad seepärast lihtsalt ei teostu.
Autoril on nii tugev sisemine programm, mis vaat et ta enda läbi põletab. Kohati täiesti tõsine ja traagiline lugu.
Lõpus üritab autor küll kübaratrikki, öeldes, et kõik on vaid ühe erilise kuu tõlgendused ja lugeja ei saa midagi teada ei K.M-ist ega A.M-ist. Kati justkui ei teaks, et tekst ei suuda peita seda, mida ta varjata tahab. Vastupidi – see kisendab teksti kohal nii valjusti, et lõpus enam hästi ei kuule, mis sõnadega autor seda varjata püüab.