09.08.2007, 00:00
Väikese šansooniklassiku best of suurel ekraanil
“Edith Piaf – Elusse armunud / La Môme”;Režissöör: Olivier Dahan.;Osades: Marion Cotillard, Sylvie Testud, Gérard Depardieu jpt.;10. augustist kinodes Sõprus ja Athena.
Akordion, baretid, Seine, bukinistid ja Eiffeli torn –
kõik see seostub raskesti defineeritava prantsuspärasusega, millest
miljonid turistid igal aastal Pariisi tormates osa püüavad saada. Too
peibutav müütiline Pariis pärineb suures ti läinud sajandi
esimesest poolest. Teda visualiseerisid paljud kunstnikud, kuid hääle
andis talle Edith Piaf.
Edith “Pariisi varblane” Piaf sündis 1915. aastal perekonnas, mis purunes juba tulevase megastaari lapsepõlves. Tema ema unistas tulutult lauljakarjäärist ja suri aastaid hiljem morfiumi liigannusesse, isa oli edutu tsirkuseartist. Ometigi oli just isa see, kes oma kesistele lapsevanemaoskustele vaatamata Edithi hiljem üles kasvatas. “Iga kolme kuu tagant sain endale uue ema. Isa armukesed suhtusid minusse hästi,” ütleb Piaf oma autobiograafias, mis 1994 aastal ka eesti keeles ilmus.
Raamat, mille pealkirjaks on lakooniliselt “Minu elu”, kujutab endast ekspressiivset emotsionaalset purset, mille Piaf oma elu lõpu poole haigevoodis ette dikteeris. Sealt ei leia suurt eneseanalüüsi, kuid kuulsa lauljanna olemus ja iseloom jõuavad lugejale hästi kohale.
Armukeste armaada, alkoholism, narkootikumid ja šansoonid – kõik on siin ära toodud.
Seda üllatavam on, et prantsuse režissöör Olivier Dahan on säärase kõrgeima pilotaažiga enesehävituse maailmameistri elust teinud kaunis kesise vaatemängu. Algmaterjaliga võrreldes on “Edith Piaf. Elusse armunud” küll kui kahvatu akvarellkoopia väljendusrikkast õlimaalist.
Piafi eluloo nüansside seletamisega pole filmi autorid jändama hakanud ning see on viga. Dahan on ühes intervjuus väitnud, et ei tahtnud teha traditsioonilist eluloofilmi, vaid pigem üht “impressiooni”. Keegi oleks võinud tal siiski soovitada eksperimenteerimine jätta ja seekord veel vanaviisi filmi teha. Jah, võib-olla prantslased ja paadunud piafomaanid teavad peast kõiki Pariisi varblase elutahke, kuid ülejäänud publiku jaoks jääb film veidi segaseks ja liiga pikaks.
Kuid nimiosa täitja Marion Cotillard näitab näitlejana meistriklassi. Cotillard (Bessoni “Takso” action’i triloogia, Ridley Scotti “Hea aasta”) teeb ära hiigeltöö, kehastades Edith Piafi alates tolle 16. eluaastast kuni surmahetkeni aastal 1963. Nii mõnigi stseen, mille jooksul esitatakse Piafi repertuaari klassikalist best of’i, on vaatamist ja kuulamist väärt juba üksnes tänu Cotillard’i osatäitmise heale “sünkroonsusele” Edith Piafi ekraanitaguse originaalesitusega.
Filmis teevad kaasa veel Emmanuelle Seigner, Gérard Depardieu, Pascal Greggory, kes kõik annavad oma parima, et nende rahvusliku ikooni lugu jõuaks ikka piisava dramaatilisusega vaatajani, ning draamat jätkub siin tõesti enam kui küllaga. Lapsepõlv Madame’i ametit pidava vanaema majas, pimedaks jäämine, nägijaks saamine, varajane lavaedu, õnnetu armastus, uimastid ja triumfid kunstnikuna – vaevu pooleteise meetri pikkuse naise kohta, kes surres oli vaid 47aastane, oli seda palju.
Dahani film ei ole veatu, aga ta viib meid eemale argipäevast, maailma, kus kõik, mis juhtus, oli suurem kui elu. Kui pole võimalik ajas tagasi minna, siis suundugem selle asemel kinno ja kujutagem ette, et istumegi šikis ööklubis ning kuulame Mme Piafi esinemas.
Edith “Pariisi varblane” Piaf sündis 1915. aastal perekonnas, mis purunes juba tulevase megastaari lapsepõlves. Tema ema unistas tulutult lauljakarjäärist ja suri aastaid hiljem morfiumi liigannusesse, isa oli edutu tsirkuseartist. Ometigi oli just isa see, kes oma kesistele lapsevanemaoskustele vaatamata Edithi hiljem üles kasvatas. “Iga kolme kuu tagant sain endale uue ema. Isa armukesed suhtusid minusse hästi,” ütleb Piaf oma autobiograafias, mis 1994 aastal ka eesti keeles ilmus.
Raamat, mille pealkirjaks on lakooniliselt “Minu elu”, kujutab endast ekspressiivset emotsionaalset purset, mille Piaf oma elu lõpu poole haigevoodis ette dikteeris. Sealt ei leia suurt eneseanalüüsi, kuid kuulsa lauljanna olemus ja iseloom jõuavad lugejale hästi kohale.
Armukeste armaada, alkoholism, narkootikumid ja šansoonid – kõik on siin ära toodud.
Seda üllatavam on, et prantsuse režissöör Olivier Dahan on säärase kõrgeima pilotaažiga enesehävituse maailmameistri elust teinud kaunis kesise vaatemängu. Algmaterjaliga võrreldes on “Edith Piaf. Elusse armunud” küll kui kahvatu akvarellkoopia väljendusrikkast õlimaalist.
Piafi eluloo nüansside seletamisega pole filmi autorid jändama hakanud ning see on viga. Dahan on ühes intervjuus väitnud, et ei tahtnud teha traditsioonilist eluloofilmi, vaid pigem üht “impressiooni”. Keegi oleks võinud tal siiski soovitada eksperimenteerimine jätta ja seekord veel vanaviisi filmi teha. Jah, võib-olla prantslased ja paadunud piafomaanid teavad peast kõiki Pariisi varblase elutahke, kuid ülejäänud publiku jaoks jääb film veidi segaseks ja liiga pikaks.
Kuid nimiosa täitja Marion Cotillard näitab näitlejana meistriklassi. Cotillard (Bessoni “Takso” action’i triloogia, Ridley Scotti “Hea aasta”) teeb ära hiigeltöö, kehastades Edith Piafi alates tolle 16. eluaastast kuni surmahetkeni aastal 1963. Nii mõnigi stseen, mille jooksul esitatakse Piafi repertuaari klassikalist best of’i, on vaatamist ja kuulamist väärt juba üksnes tänu Cotillard’i osatäitmise heale “sünkroonsusele” Edith Piafi ekraanitaguse originaalesitusega.
Filmis teevad kaasa veel Emmanuelle Seigner, Gérard Depardieu, Pascal Greggory, kes kõik annavad oma parima, et nende rahvusliku ikooni lugu jõuaks ikka piisava dramaatilisusega vaatajani, ning draamat jätkub siin tõesti enam kui küllaga. Lapsepõlv Madame’i ametit pidava vanaema majas, pimedaks jäämine, nägijaks saamine, varajane lavaedu, õnnetu armastus, uimastid ja triumfid kunstnikuna – vaevu pooleteise meetri pikkuse naise kohta, kes surres oli vaid 47aastane, oli seda palju.
Dahani film ei ole veatu, aga ta viib meid eemale argipäevast, maailma, kus kõik, mis juhtus, oli suurem kui elu. Kui pole võimalik ajas tagasi minna, siis suundugem selle asemel kinno ja kujutagem ette, et istumegi šikis ööklubis ning kuulame Mme Piafi esinemas.