16.08.2007, 00:00
Beastie Boys "'The Mix-Up"' (Capitol)
Lödi pühapäeva-funk.
Kui juttu tuleb niinimetatud ainult-fännidele-plaatidest, siis mida täpsemalt mõeldakse? Et plaat ei ole laiemale kuulajaskonnale meelepärane ja vaid artisti fännid peaksid selle ostma, eks? Aga kas need fännid lihtsalt ostavad selle plaadi, sest seisus kohustab, või on ainult fännid võimelised muidu sisutühja plaati hindama ja mõnuga kuulama?
Just see viimane osa huvitab mind, kui istun koos Beastie Boysi üleni instrumentaalse uue kauamängivaga, millele kliendisõbralik muusikapress “ainult-fännidele” sildi pressinud, ja mõtlen hip-hop-kolmiku fännide peale. Loodetavasti ei tee kellelegi liiga, kui kujutlen, et üks keskmine biistibois-inimene ootab MCA-lt, Ad Rockilt ja Mike D-lt huumorit, popkriitikat, maailmaparandamist, tänava-cool’i ja korralikus annuses pidu, mida need kolm esitavad üksteisest üleprääksuvalt räppides. Mis sellest, et ta teab hästi: Beastie Boys on New Yorgi hardcore-punk-scene’i juurtega punt ja nad on varemgi oma plaatidel pillimänguoskust näidanud (bändi instrumentaalsed palad albumitelt ja singlitelt on korra, aastal 1996, kokku saanud kogumikul “The In Sound From Way Out!”).
Plaadilt “The Mix-Up” leiab ainult tarbetut tänava-cool’i. See on laisa pühapäeva päiksest uimase pärastlõuna lösutav funk. Soe ja tore suitsumuusika, kuid üheülbaline ja sihitu, lodev plõnnimine. Ja igav ei kosta stuudios olevat üksnes bändil – MCA mängib bassi, Ad Rock kitarre, Mike D trummikomplekti, klahvkadel Money Mark ja löökpillidel veel Alfredo Ortiz – ka vaesed instrumendid näivad surmani tüdinutena ja ootavad, millal see tuim töö, õnnetu jam-session kord läbi saab. Selline paiguti ette tuleva õhukese dub’i viitega instrumentaalnuudel võiks olla sobilik ujumiseks. Kui ta vaid ümber selgroo end sõlmiks. (Ja see juhtub ainult palas “Off the Grid”.)
Beastie Boys on kuulutanud “The Mix-Upi” post-punk-instrumentaal-albumiks. Mida ta ei ole.
Ennemini on plaat California sunshine-funk’i küüsis post-rock. Ja selle ukse kaudu võib julgust kokku võttes otsida järgmisi fänne. Jazzika post-rock’i, instrumentaalse soul-uiu ja ennastunustava matemaatika-rock’i fänne, kes Beastie Boysi uut plaati ehk tõesti hinnata oskavad. Kui neil Don Caballero, Holy Fucki, Tortoise’i ja Battlesi (ka muide üpriski funkilt laetud) muusika kuulamisest vaba aega üle jääb. Et siis ikka plaat ainult-fännidele. Aga mitte Beastie Boysi fännidele. 5
Kui juttu tuleb niinimetatud ainult-fännidele-plaatidest, siis mida täpsemalt mõeldakse? Et plaat ei ole laiemale kuulajaskonnale meelepärane ja vaid artisti fännid peaksid selle ostma, eks? Aga kas need fännid lihtsalt ostavad selle plaadi, sest seisus kohustab, või on ainult fännid võimelised muidu sisutühja plaati hindama ja mõnuga kuulama?
Just see viimane osa huvitab mind, kui istun koos Beastie Boysi üleni instrumentaalse uue kauamängivaga, millele kliendisõbralik muusikapress “ainult-fännidele” sildi pressinud, ja mõtlen hip-hop-kolmiku fännide peale. Loodetavasti ei tee kellelegi liiga, kui kujutlen, et üks keskmine biistibois-inimene ootab MCA-lt, Ad Rockilt ja Mike D-lt huumorit, popkriitikat, maailmaparandamist, tänava-cool’i ja korralikus annuses pidu, mida need kolm esitavad üksteisest üleprääksuvalt räppides. Mis sellest, et ta teab hästi: Beastie Boys on New Yorgi hardcore-punk-scene’i juurtega punt ja nad on varemgi oma plaatidel pillimänguoskust näidanud (bändi instrumentaalsed palad albumitelt ja singlitelt on korra, aastal 1996, kokku saanud kogumikul “The In Sound From Way Out!”).
Plaadilt “The Mix-Up” leiab ainult tarbetut tänava-cool’i. See on laisa pühapäeva päiksest uimase pärastlõuna lösutav funk. Soe ja tore suitsumuusika, kuid üheülbaline ja sihitu, lodev plõnnimine. Ja igav ei kosta stuudios olevat üksnes bändil – MCA mängib bassi, Ad Rock kitarre, Mike D trummikomplekti, klahvkadel Money Mark ja löökpillidel veel Alfredo Ortiz – ka vaesed instrumendid näivad surmani tüdinutena ja ootavad, millal see tuim töö, õnnetu jam-session kord läbi saab. Selline paiguti ette tuleva õhukese dub’i viitega instrumentaalnuudel võiks olla sobilik ujumiseks. Kui ta vaid ümber selgroo end sõlmiks. (Ja see juhtub ainult palas “Off the Grid”.)
Beastie Boys on kuulutanud “The Mix-Upi” post-punk-instrumentaal-albumiks. Mida ta ei ole.
Ennemini on plaat California sunshine-funk’i küüsis post-rock. Ja selle ukse kaudu võib julgust kokku võttes otsida järgmisi fänne. Jazzika post-rock’i, instrumentaalse soul-uiu ja ennastunustava matemaatika-rock’i fänne, kes Beastie Boysi uut plaati ehk tõesti hinnata oskavad. Kui neil Don Caballero, Holy Fucki, Tortoise’i ja Battlesi (ka muide üpriski funkilt laetud) muusika kuulamisest vaba aega üle jääb. Et siis ikka plaat ainult-fännidele. Aga mitte Beastie Boysi fännidele. 5