Valest ristist ja võidusamba tugitoolisportlastest
Konkursi võitnud kavandi alusel rajatakse juba järgmise aasta novembri lõpuks 89 aastat tagasi alanud ja 87 aasta eest võidetud sõja keskne riiklik memoriaal. Ma olen seda öeldes sama kindel kui araablane, kes väidab, et karavan kulgeb koerte haukumisest hoolimata. Nagu ka selles, et kui Kanter poleks maailmameistriks tulnud, leidunuks nii toetajaid kui tänitajaid.
Vahelepõige: Kui mõni aasta tagasi ehitati Hipodroomi taha kaubanduskeskus ja vist isegi küsiti elanikelt sellele sobivat nimekuju, siis pakkusin varianti „Seewaldi Selver" - lähtudes tõsiasjast, et niiviisi oleks jäädvustatud tükike ajaloolist kohanime ja viidatud viisakalt vaimsetele hälvetele, mis meie ühiskonnas esinenud ja mida ka edukalt ravitud on. Ja connoisseur'idele olnuks suhkrutükiks see, et selle nime all võiksid ristuda nii ürgne algriim ehk alliteratsioon kui ka irooniaga ristuv fakt, et baltisakstel meie kultuuriruumi kujundamisel palju teeneid ja patte on. Aga nii ei läinud ja poodi tuntakse Merimetsa Selveri nime all. Kas peaksin nüüd Türisalu pangalt alla hüppama, et Minu Mõte ei võitnud? Lohutan end teadmisega, et rahvasuus on Seewaldi Selveri nime siiski rõõmustavalt palju kõlamas.
Vabadussamba, või kui konkursi võistlustingimusi täpselt lugeda, siis ikkagi Vabadus-Sõja samba, juurde tagasi tulles aga: kõik on juba öeldud. Et vale rist! Ühtedele meenutab Kristust, teistele svastikat! Ja milleks see kontuurkaart? Ja miks dolomiit? Ning miks nii kõrge, proportsioonitu, linnaruumi sobimatu, vähemodernistlik? Jääme alla lätlastele? Ah miks küll Mussolini-aegne kunst? Tsitaat Konstantin Pätsilt ja mitte Bourdieux`lt? Miks tegid insenerid ja mitte skulptorid? Kuhu jäid heliloojad, Harju tänava „haljastajad" ja teised nn. loomingulise intelligentsi esindajad?
Sellistes oludes on kaks väga olulist väikest vähemust meie kaaskodanike seas, kes peavad antud kriitikarahes (ehkki on ju ka positiivseid kajastusi; ühe TV-kanali küsitluse järgi koguni 46 versus 54 % avalikus arvamises) toime tulema. Need on konkursil osalejad ja Eesti Vabariigi Valitsus. Väidan, et mõlemad saavad hakkama. Ettepanekud konkursi tulemuste tühistamiseks ja mingite minevikus toimunud konkursside võidutööde võimalikust kasutamisest või siis ilma Vabadus-Sõja ausambata edasi elamiseks, jäävad lõpuks vähemusse. Miks?
Esiteks, nagu mitmeid kordi osutatud - Vabadus-Sõja sammast on väga vaja! Ta on päält kaheksakümmend aastat hiljaks jäänud. Reaalajas muidugi kõigest 30 aastat, sest nõukogude okupatsioon mitte üksnes ei purustanud kõiki kihelkondlikke ausambaid, vaid üritas ka ajaloolist mälu delete`ida. Võidukavandi kunstiline lahendus pole nii kehv nagu karmimad kriitikud lausuvad. Oh ei! Ta haakub täitsa hästi linnaruumiga, andes omalaadse lepitava suhte (ristamise?) ka professor Lapini Vabaduse Kellaga. Üldse pole tarvis karta ka seda, et Putin ja tema siloviki näevad selles hoopis haakristi ja katsuvad kõigest väest seda seisukohta ka Euroopa Liidus levitada. Pole tarvis hirmu tunda, sest meil on ju professionaalne Välisministeerium, mis tarbib selle sihtmärgi allatulistamiseks või neutraliseerimiseks riigi kaukast ligi 700 miljonit krooni aastas. Ning pole tarvis karta, et see ausammas ei saa rahvale omaseks või armsaks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile... saab küll!
Teiseks ja seni rõhutamata momendiks on asjaolu, et esimese kolme töö autorid olid kõik väga noored inimesed. Vabad ja vabana sündinud inimesed. Nende lähtekohad ja arusaamad olid erinevad, nagu ka nende ettekujutused žürii tööst. Kuid nad võtsid osa ja leppisid ausas mängus žürii otsusega. Kuhu jäid aga tunnustatud ENSV-lased, rahvakunsti-meistrid ja teised okupatsioonide tallalakkujad? Mitte võidusumma polnud liiga väike, vaid hirm lauskriitika ees oli liiga suur. Ent võistluses mitteosalejail ei tasuks ka tagaukse kaudu võistlustulemuste muutmist taotleda. Ma nägin oma silmaga kõiki neid noori (ja Ülo Kaevatsi isikus ka küpseid) inimesi, kes olid kavandanud vabaduse ja selle taganud sõja monumendikavandeid. Ma usaldan neid, sest nad on vabad inimesed. Ja demokraadid, kes aktsepteerivad kehtestatud mängureegleid, ega ürita tüssata. Nad on tegijad, eriti tulevikus ning seda suuresti ka tänu sellele karastavale kogemusele pidada vastu konkursiga kaasnenud lauskriitika keskmes. Ning nendelt pole ebakindlas tulevikus karta ei oodi, portreed ega kantaati Stalinile.
M. A. Nummise ja Esa Saarineni kirjavahetuses on üks koht, kus Saarinen seletab, miks ei pea lauskriitikaga arvestama. Sest sellega tegelevat üksnes tugitoolisportlased, (kirjandus)kriitikud ja eunuhhid. Kes ise ei suuda teha, aga nende rõõmuks jääb tänitamine. Virisemine tagaselja ja targutamine tagant järele. Ning kui meie valitsus peaks nüüd miskitel parteipoliitilistel kaalutlustel võtma rahvalt taaskord Vabadus-Sõja samba tekkimise võimaluse, siis pole ta väärt valitsuse nime. Eelkõige seepärast, et ta ei usalda iseenese poolt ametisse pandud žürii kompetentset ja demokraatlikku otsust, aga veel enam seepärast, et ta võtaks noortelt tegijatelt usu Eesti vabaduse võimalikkusse. Sel juhul pole tegu valitsusega, vaid Viisu, Põie ja Õlekõrrega, kes teadupärast Tartust Viljandisse ei jõudnud ainult lolluse ning omavahelise kemplemise tõttu.
Mõelgem hetkeks sellele, et venelased ei armastanud Tõnismäel mitte niivõrd Enn Roosi õnnestunud esteetikat, vaid ikka oma vallutusi, mida nad Suure Isamaasõja võiduks nimetavad. Nii pidagem meiegi au sees võitu Vabadus-Sõjas. Ja kiusatus siduda eestlust ainult esteetikaga olgu meist kaugel!
ERGO: Olgu Vabadusrist ja kestku kaua! Sest Vabadus-Sõda Oli Põhiline! V.S.O.P.
Taipate, kaasmaalased?
