06.09.2007, 00:00
Kui kõik on veel ees...
“Kordus” on ilus väike film idealismist, noorusuljusest, loominguvabadusest ja täiskasvamisest, kirjutab Margit Tõnson.
Ideaalide kütkes: Erik (Espen Klouman-Høiner, vasakul) ja Phillip (Anders Danielsen Lie) on kahekümnendates kamraadid, keda ühendab huvi kirjutamise vastu. Kumbki ei kujuta muidugi ette, milline koormav boonuspakett kirjanikuks olemisega tänapäeva meediamaailmas kaasa tuleb. OUTNOW.CH
“Kordus”
Režissöör Joachim Trier.
Osades Espen Klouman-Høiner,
Anders Danielsen Lie, Viktoria Winge jpt.
Esilinastus kinos Sõprus 24. augustil.
Noorte norrakate indie-manifest “Kordus” tegeleb ennekõike ideaalide ja reaalsuse põrkumisega selles õrnas eas, kui kõik on veel ees, kõik uksed valla ja maailm ootab avasüli su koputust ja julget sisseastumist. Paraku...
Erik (Espen Klouman-Høiner) ja Phillip (Anders Danielsen Lie) on kahekümnendates keskklassi kamraadid, keda ühendab huvi kirjutamise vastu. Filmi avakaadris seisavad nad postkasti kõrval, äraootavalt, kõhklevalt, sest ühe tee lõpp paistab – sest mis siis, kui... Mis siis, kui kirjastus nende käsikirjad tagasi lükkab, mis siis, kui selgub, et nad on andetud, mis siis, kui kogu särav tulevik lõpebki siinsamas, postkastis?
Kuus kuud hiljem. Aastaid koos hänginud, elutarkusi vahetanud ja ühist maailmapilti üles ladunud sõpruskond, kuhu kuuluvad veel endine punkbändi liider Henning (Henrik Helvestad), tolle nohikust vend Geir (Pål Stokka), esteet Lars (Christian Rubeck) ja targutav Morten (Odd Magnus Williamson), on pärast Phillipit tabanud haigushoogu ja ravil viibimist täis vaikset lootust (nagu filmi pealkirigi ütleb) endine olukord tagasi tuua – taasluua. Aga miski ei ole enam endine – Phillipi romaan avaldati, Eriku oma mitte. Kuigi Erik on karakter, kellele kadedus võõras, on ta seda enam mures sõbra pärast, kes pärast haigushoogu enam kirjutada ei taha.
Phillip omakorda otsustab korrata reisi Pariisi, koos oma armastatu Kariga (Viktoria Winge). Et leida endas taas üles tunded, mis temast tablettidega välja aetud... Jah, kordused, tagasivaated, ajas edasi ja tagasi hüpped on võimalikud filmis, aga mitte elus. Just seda noor debütant lavastaja Joachim Trier üritabki nauditavas ja üllatusterohkes vormis edastada.
Filmi montaaž on sisuga sobivalt loominguline – (hull)julge mäng flash-back’idega flash-back’ide sees – viies meid ilma pikema sissejuhatuseta peategelaste lapsepõlve, siis lõigates juba kellegi teise meenutusse, siis järsult tagasi olevikku, vahepeal kelmikalt tulevikkugi kiigates. Olles kohati homeeriliselt naljakas, kohati pisarateni liigutav. Phillipi osa täitev Anders Danielsen Lie on tõeline leid – piisab vaid ühest aimatavast võbelusest põsel, ja me elame tema hullusele jäägitult kaasa.
Lavastaja Joachim Trier võttis 8 mm kaamera kätte enne, kui kirjutama õppis – ta on kogu oma elu lühifilme, videoid, reklaame teinud, aga see on ta esimene täispikk. Ei taha ootusi lakke ajada, aga ma usun, et Trier kirjutab end von Trieri kõrvale kindlasti, Euroopa kino kujuteldaval tähtedealleel.
BFMi tudengid peaksid seda filmi küll kollektiivselt vaatama minema, ja hiljem analüüsima, kuidas üliväikese eelarve, tempoka montaaži, kõrvalliinidest tiheda stsenaariumi, žanrite miksimise ja amatööride kasutamise juures on võimalik kinolinale rebida süvapsühholoogiline ühe idealistliku põlvkonna koondportree.
Režissöör Joachim Trier.
Osades Espen Klouman-Høiner,
Anders Danielsen Lie, Viktoria Winge jpt.
Esilinastus kinos Sõprus 24. augustil.
Noorte norrakate indie-manifest “Kordus” tegeleb ennekõike ideaalide ja reaalsuse põrkumisega selles õrnas eas, kui kõik on veel ees, kõik uksed valla ja maailm ootab avasüli su koputust ja julget sisseastumist. Paraku...
Erik (Espen Klouman-Høiner) ja Phillip (Anders Danielsen Lie) on kahekümnendates keskklassi kamraadid, keda ühendab huvi kirjutamise vastu. Filmi avakaadris seisavad nad postkasti kõrval, äraootavalt, kõhklevalt, sest ühe tee lõpp paistab – sest mis siis, kui... Mis siis, kui kirjastus nende käsikirjad tagasi lükkab, mis siis, kui selgub, et nad on andetud, mis siis, kui kogu särav tulevik lõpebki siinsamas, postkastis?
Kuus kuud hiljem. Aastaid koos hänginud, elutarkusi vahetanud ja ühist maailmapilti üles ladunud sõpruskond, kuhu kuuluvad veel endine punkbändi liider Henning (Henrik Helvestad), tolle nohikust vend Geir (Pål Stokka), esteet Lars (Christian Rubeck) ja targutav Morten (Odd Magnus Williamson), on pärast Phillipit tabanud haigushoogu ja ravil viibimist täis vaikset lootust (nagu filmi pealkirigi ütleb) endine olukord tagasi tuua – taasluua. Aga miski ei ole enam endine – Phillipi romaan avaldati, Eriku oma mitte. Kuigi Erik on karakter, kellele kadedus võõras, on ta seda enam mures sõbra pärast, kes pärast haigushoogu enam kirjutada ei taha.
Phillip omakorda otsustab korrata reisi Pariisi, koos oma armastatu Kariga (Viktoria Winge). Et leida endas taas üles tunded, mis temast tablettidega välja aetud... Jah, kordused, tagasivaated, ajas edasi ja tagasi hüpped on võimalikud filmis, aga mitte elus. Just seda noor debütant lavastaja Joachim Trier üritabki nauditavas ja üllatusterohkes vormis edastada.
Filmi montaaž on sisuga sobivalt loominguline – (hull)julge mäng flash-back’idega flash-back’ide sees – viies meid ilma pikema sissejuhatuseta peategelaste lapsepõlve, siis lõigates juba kellegi teise meenutusse, siis järsult tagasi olevikku, vahepeal kelmikalt tulevikkugi kiigates. Olles kohati homeeriliselt naljakas, kohati pisarateni liigutav. Phillipi osa täitev Anders Danielsen Lie on tõeline leid – piisab vaid ühest aimatavast võbelusest põsel, ja me elame tema hullusele jäägitult kaasa.
Lavastaja Joachim Trier võttis 8 mm kaamera kätte enne, kui kirjutama õppis – ta on kogu oma elu lühifilme, videoid, reklaame teinud, aga see on ta esimene täispikk. Ei taha ootusi lakke ajada, aga ma usun, et Trier kirjutab end von Trieri kõrvale kindlasti, Euroopa kino kujuteldaval tähtedealleel.
BFMi tudengid peaksid seda filmi küll kollektiivselt vaatama minema, ja hiljem analüüsima, kuidas üliväikese eelarve, tempoka montaaži, kõrvalliinidest tiheda stsenaariumi, žanrite miksimise ja amatööride kasutamise juures on võimalik kinolinale rebida süvapsühholoogiline ühe idealistliku põlvkonna koondportree.
“Korduse” hea aasta jätkub:
Lisaks edukale aastale välisfestivalidel (Karlovy Vary, Toronto, Istanbul) võitis “Kordus” kodus ka kolm kohalikku Norra filmi Amanda-nimelist auhinda, oli norrakate Oscari-nominent ja viimase uudisena konkureerib film ka Euroopa Filmiakadeemia tseremoonial nii parima filmi kui ka publikupreemiale.
“Korduse” konkurentideks on Corneliu Porumboiu “12:08 East of Bucharest”, Paul Verhoveni “Black Book”, Tom Tykweri “Parfüüm”, Stephen Frearsi “Kuninganna”, Oliver Dahani “Edith Piaf – elusse armunud” jpt.
Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonia toimub detsembris Berliinis. Oma hääle saab anda aadressil http://www.peoples-choiceaward.org/
kuni 31. oktoobrini.
Lisaks edukale aastale välisfestivalidel (Karlovy Vary, Toronto, Istanbul) võitis “Kordus” kodus ka kolm kohalikku Norra filmi Amanda-nimelist auhinda, oli norrakate Oscari-nominent ja viimase uudisena konkureerib film ka Euroopa Filmiakadeemia tseremoonial nii parima filmi kui ka publikupreemiale.
“Korduse” konkurentideks on Corneliu Porumboiu “12:08 East of Bucharest”, Paul Verhoveni “Black Book”, Tom Tykweri “Parfüüm”, Stephen Frearsi “Kuninganna”, Oliver Dahani “Edith Piaf – elusse armunud” jpt.
Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonia toimub detsembris Berliinis. Oma hääle saab anda aadressil http://www.peoples-choiceaward.org/
kuni 31. oktoobrini.
