DOOM 101: RIIGIKOGU 2007
NÕUDMISED ARVUTILE
Hankimisviis: varastatud, riigilt odavalt saadud või
riigikogulase esindustasu eest ostetud.
Filter: peab läbi laskma tsenseeritud, salastatud ja
pornograafilist materjali.
Protsessor: protsessoriks on Rein Lang isiklikult, kui selle
mängu ebaseaduslikult kopeerite.
Maht: nii palju kui mahub.
Mälu: mida vähem, seda parem, kõige parem on
mängida mälukas.
Video- ja helikaart: sobib suvaline krediitkaart.
Tarkvara: piraattarkvara.
Sisend-väljund seadmed: hiir, juust, lõks.
Küsimus: Mis ühist on kondoomil ja Riigikogul?
Vastus: Ilma on parem.
Ämmuste mõistatus
Pärast Põhiseaduse Pilsnerit jäi tarbija huviga ootama, mis
sealt Rein Langi laborist järgmiseks tuleb. Šokivangistuse
šokolaad? Justiitsministeeriumi juust? Kohtu kohuke? Prokuratuuri
prostituudid? Kuid justiitsministri innovatsioonifirma Makromolekul tõi
turule hoopis arvutimängu Doom 101: Riigikogu 2007. Kranaat mängis
selle läbi ja teab nüüd teilegi rääkida.
Mängu eesmärk on ääretult lihtne: elimineerida
kõik 101 Riigikogu saadikut, et Eesti saaks rahulikult areneda ja
õitseda.
Kõigepealt vali endale karakter. Valida on
uuriva ajakirjaniku (variandid: Peeter Võsa, Liis Lass, Marilin Vikat),
tavakodaniku (Hillar Kohv, Liis Lass, Arnold Oksmaa), Öise Vahtkonna
liikme (Dmitri Linter, Mark Sirõk, Liis Lass) või
muinasjututegelase (Loll-Ivan, Liis Lass, Punamütsike) vahel. Igal
karakteril on teatud erioskused, välja arvatud Liis Lass, kes oskab
kõike. Valitud? Siis mängima!
Riigikogulase
elimineerimiseks on kaks võimalust:
• tabada ta
mittetöötamiselt (teatavasti peavad kõik riigikogulased
töötama 24/7)
• tabada ta Riigikogu liikmele
ebaväärikalt tegevuselt (teatavasti peavad kõik riigikogulased
enam-vähem väärikalt käituma)
Aga see tabamine
ise on muidugi kõike muud kui lihtne. Kranaadi testmängijal
õnnestus näiteks ligi hiilida Kristiina Ojulandile, kes näis
oma asespiikri toolil tukkuvat, kuid siis selgus, et tegelikult koob ta
oma valijaile ühe Raimo Kägu nälga surnud lamba villast
käpikuid. Ja kui vihje peale õnnestus tabada järjekordselt
linnas ringi kihutav ja autosid mõlkiv Kalev Kallo, siis selgus, et mees
on purukaine ja kontrollib oma sõnul politsei valmisolekut
liiklushuligaane taltsutada. Selliseid nükkeid ja tõmbekaid on
autorid mängu päris ohtralt sisse kirjutanud. Riigikogu liikmed on ju
kavalad! Tegelt ka!
Kui olete mõne riigikogulase siiski paha
pealt tabanud (meil õnnestus näiteks leida SMS-laenu võttev
Taavi Rõivas, korteritega sahkerdav Ken-Marti Vaher ja Edgar Savisaare
massaažisalongis aega veetev Kadri Must), algab mängu
märuliosa. Riigikogulase mängust kõrvaldamiseks peate enne
teda jõudma Toompea istungite saali tema istekohale ja ta n-ö kinni
lööma. Umbes nagu lapsepõlvemängus
“uka-uka-mina-prii!”. Jõuab ta teist aga ette, on tal
võimalus ennast n-ö lahti lüüa, saades ühtlasi
teatud ajaks puutumatuse. Ja ei maksa unustada, et kui mängija alustab
mängu üsna tagashoidliku summaga, mis tabatud RK liikmete pearaha
arvel küll tasapisi suureneb, siis teie vastastel on kasutada riigikogu
liikme palk + esinduskulude summad. Nii et te võite Evelyn Sepa
küll töö ajal Rhodoselt puhkamast tabada, aga ta võib
endale erilennuki tellida ja ikka enne teid Toompeale jõuda.
Mängu teebki huvitavaks see, et tegevus ei toimu sugugi ainult Toompeal
või Tallinnas, ei, tagaajamine käib kogu maailmas. Näiteks ei
õnnestunudki meil tabada Villu Reiljanit, kes kogu mängu aja
– neli (virtuaalset) aastat – Aafrikas Ruhnu karu küttis.
Saime küll vihje, et ta seal on, kuid kohalesõiduks ja
kontrollimiseks ei jätkunud aega, Riigikogu saali see vend aga ei
ilmunudki. Jürgen Ligi jälle oli taas kord Kuu peale saadetud ja ka
teda ei suutnud me ära oodata.
Mängu
põhisündmuskohaks o
n siiski Eesti. Üks hea nipp riigikogulase kättesaamiseks on
ilmuda ootamatult mõnele tema “kohtumisele valijatega”.
Heimar Lengi tabasime ühest väikelinna baarist laual tantsu
löömast, kusjuures kolm (!) valijat (?) korraga talle konjakit suhu
valasid. Loomulikult ei olnud ta võimeline sellises olukorras erilisi
kiiruslikke võimeid üles näitama ja tema “kinni
löömine” oli käkitegu. Mai Treiali kohtumisele ilmusime
aga tema tavaliseks valijaks maskeeritult (selline võimalus on ka
olemas, aga maskeerimine maksab muidugi raha) ja pistsime kinni kõik
tema poolt valijaile ostetud Keelekese küpsised. Seepeale läks Treial
endast välja, hakkas ebatsensuurselt väljenduma ja me saime ta
ebaväärika käitumise eest elimineerida.
Mängumõnu suurendavad ka erinevad tasemed. Kõik
riigikogulased on jagatud kaalukategooriatesse, mille põhjal kujunevadki
välja erinevad levelid. Kui Riigikogu kõnepuldis norskama kukkunud
Toomas Vareki ja end puhvetis täis kaaninud ja
“Antropovit-Antropovit!” lõugama hakanud Peep Aru kinni
püüdmine oli lapsemäng, siis pidevalt ühelt ürituselt
teisele ja vahepeal Savisaare juurde juhtnööride järele silkav
Jüri Ratas oli juba III taseme mees. Rääkimata juba eespool
näiteks toodud Villu Reiljanist ja Jürgen Ligist.
Kuigi riigikogulastele on Doom 101s rohkesti
kõikvõimalikke eeliseid antud, saab osav mängija vastaseid
vastastikku ära kasutada. Näiteks on eri erakondade liikmed heal
meelel valmis oma vihameeste peale keelt kandma. Keskerakonna liikmed
jälestavad Reformierakonna saadikuid, Rohelised peedivad punaseid ja
lillasid, IRL tahab sotsidele ära teha ning Ain Seppik vihkab valimatult
kõiki. Võib teada saada nii seda, kus mingi saadik hetkel viibib,
kui ka igasugust komprat: kellega ta magab, kus pidutseb, millises arvutis
lastepornot hoiab. Sellistest vihjetest on mängus suur abi!
Infot võib saada ka Riigikogu kantseleist, kuid
näiteks riigikogulaste kulutšekkide väljanõudmisele
oskasid sealsed bürokraadid mängus nii palju tõkkeid
veeretada, et see aeg ei tasunud end lihtsalt ära. Ja muide, aeg
töötab samuti teie vastu. Kui te ei suuda nelja virtuaalse aastaga
kõiki Riigikogu liikmeid elimineerida, tulevad uued valimised, nad
kõik valitakse oma kohale tagasi ning kogu teie töö ja vaev on
olnud asjatu. GAME OVER. TRY AGAIN!
Kranaat tunnistab ausalt, et tal
ei õnnestunud seda mängu võita. Aga ehk on teil rohkem
õnne. Sest mis saaks olla ülevamat hetkest, mil viimane riigikoguja
on kasti löödud ning ühest uksest siseneb Andrus Ansip, pudel
Peaministri Puskarit käes, teisest aga Toomas Hendrik Ilves, et anda teile
üle orden “Eestimaa vabastamise eest!”. Selliste hetkede nimel
tasub elada ... ja mängida.