José Ortega y Gasseti filosoofiast ja esteetikast oli eesti keeles
esmakordselt lähemalt juttu minu ülevaateartiklis 1974. a Loomingus.
Kakskümmend aastat hiljem ilmus seesama raamatus “Hispaania vaim”. Olin
üllatunudki, kui üks selle toonastest retsenseerijatest pihtis, et kõigi
artiklite-esseede seast oli talle ikkagi kõige sügavamat muljet avaldanud just
käsitlus Ortega y Gassetist. Selleks ajaks olid Ruth Liase vahendusel
Akadeemias ilmunud ka esimesed esseed Ortega y Gassetilt endalt, nende seas
hispaania filosoofi kõige kõmukamaid kirjutisi “Masside mäss” (8–12/ 1991, 1–
2/1992) – mis nüüd kõigiti seda väärivalt on “Avatud Eesti Raamatu” sarjas
raamatukaante vahele köidetud.
Kõrvuti Miguel de Unamunoga on Ortega y
Gasset XX sajandi hispaania tähtsaim mõtleja, ühtlasi erinedes Unamunost oma
mõtte tugevama universalistliku kallaku poolest. Tema filosoofia pole nii väga
“hispaania asi”, seda on ärksamad vaimud kaugelt väljastpoolt Hispaania piire
märganud. “Masside mäss” ilmus algupäraselt küll juba 1930. aastal, kuid selle
järelduste juurde pöördutakse postmodernsestki ajast üha tagasi. (Näiteks ongi
seda Sirbi “mustal veerul” mitut puhku teinud meie Mati Unt.) Muidugi pole
Ortega y Gasset kunagi saanud taoliseks filosoofiliseks moeloojaks nagu uusimad
prantslased Roland Barthes, Jacques Derrida või Michel Foucault. Ent tundub
küll, et Lääne “keskustest” levitatud postmodernistlikud moetrendid, olgu
keeleidealism või keha-determinism, on tänaseks lõplikult tupikusse jooksnud.
Nende vastukaaluks võiks Eestilegi – Euroopa “piirialale” – palju enamat öelda
Euroopa teiselt “äärelt” johtunud Ortega y Gasseti ratsiovitalism.
Seda
enam, et erinevalt moodsate filosoofide enamikust oskas Ortega y Gasset – see
“eliidifilosoof”, nagu teda kord imetledes, kord põlastades on nimetatud –
päris sügavaid uurdeid mõttemaastikesse jätta n-ö lihtsamale lugejale täiesti
juurdepääsetava esseistliku väljendusvormi kaudu. “Masside mäss” on selle
suurepärane näide.