6 plaati
Sammy Hagar & The Wabos
“Livin’ it
Up!”
(Rhino)
Pompoosne bluusimõjudega
kantrirokk.
“Red Rocker” Sammy Hagar ei saa elu
üle kurta. Ehkki kuldsed ajad Van Haleni lauljana on jäänud
minevikku, ei pea ta leivakoorukesi sööma. Kunagi tema poolt oma
kõrtsi jaoks välja mõeldud tekiila Cabo Wabo oli
möödunud aastal USAs müügiarvult teine kvaliteet-tekiila.
Bränd on nii tugev, et kui vana rokkar müüs 80% oma
tekiilafirmast Campari grupile, siis teenis ta tehinguga 80 miljonit dollarit.
Midagi ka muusikast. Punaste kintspükstega Sammy Hagar on
ülekaaluline, blondeeritud ja vulgaarne tegelane, kes esindab stiilipuhast
USA 80. aastate pompoosset maanteerokki. Mitte et selles midagi halba oleks.
See on bluusimõjudega kantrirokk ohtrate slaidkitarride ja joviaalsete
taustakooridega. Positiivne, karehäälne, mažoorne ja ... lootusetult
kaheksakümnendad. Vaid plaadi viimane lugu flirdib moodsa kitarrisaundiga,
katsetab dropped-D häälestusega... kuid keerab kokkuvõttes
kõik tuksi. Ei tule, ei tule. Mis ikka, paistab, et Sammyl on ka selleta
hea elu surmani kindlustatud. 3
Priit
Hõbemägi
Torche
“Torche”
(Robotic Empire)
Miami
parim metal-bänd sillastab kuristikud sludge’i ja popi, rajuroki ja
indie-muusika vahel.
Eurooplaste tarbeks pikemaks venitatud ja
tummisemaks ümber masterdatud ansambli Torche endanimeline
debüüt kannab värsket ja põnevat, tekstiliselt,
muusikaliselt ja kõlapildiliseltki ainulaadset sisu, mida hoolimata
põhjalikust toetumisest teatud žanride olemuslikele vundamentidele ei
saa üks-ühelt kõrvutada kellegagi. Võib ju väita,
et laulja, kunagine Floori ninamees Steve Brooks, kõlab nagu Ozzy
Osbourne, ainult et ilma häiriva nasaalsuseta – ent see poleks aus
traditsioonilise, blacksabbathliku doom-rock’i austajate suhtes, sest
mõnes teises kohas võib vokaal meenutada hoopis Burton C. Belli
(Fear Factory). Samas pole ehk päris õige rõhutada
Torche’i kõrini poriseid sludge-uitlemisi (“Charge of the
Brown Recluse”, “Safe”), sest kellegi teise jaoks
võivad ülimuslikuks osutuda hoopis pinkfloidjad panoraam-maastikud
(“Make Me Alive”). Kinnitus, et Torche kõlab nagu
tõhusatesse popmotiividesse uputatud The Sword või
ülevõimendatud ja Jupiteri orbiidile tulistatud Foo Fighters,
hirmutab aga äkki ära nii stoner’i, pop-roki kui
astronoomiahuvilised... Oma kõrv on siiski kuningas ja mitmed internetis
leiduvad promo-keskkonnad sellele abiks – kui huvitav muusika pakub huvi,
tehke endale kingitus ja proovige Torche’i! 7
Mart Kalvet
Recoil
“subHuman”
(Mute)
Industriaalse
mekiga gospelmuusika.
“subHuman” kõlab kui
soundtrack vesternile, kus peategelaseks kunagi ammu ülekohtuselt
maha koksatud õilsa kauboi vaim (ex-depeche Alan Wilder), kes
nüüd moodsate vahenditega kättemaksu haub. Rahutul kummitusel on
abiks salarelv – New Orleansi bluesman Joe Richardson, kelle
sügavatämbriline häälemassiiv ja virtuooslik slide-kitarri
käsitsemise oskus (“Prey” ja “Killing Ground”)
kogu süžeed tugevasti toetavad ning koos hoiavad.
Siiski ei
lähe kõik nii nagu plaanitud. Peagi ilmub kaadrisse malbe
salapäraga looritatud naistegelane (Carla Trevaskis), kes tehniliselt
täiuslikkuseni lihvitud tumeda blues-oopuse usutavust naiivselt
mõjuvate vokaalpartiidega (“Allelujah” ja
“Intruders” sobiksid pigem mõnele hilisemale The Orbi
albumile) õõnestama kipub. Lugematute surround-efektide,
viirastuslike kajade, müriseva bassi ja kõnekatketega tekstuurne ja
eksperimentaalne illbient-maastik tiheneb sageli ülemäära,
tekitades tunde kohe-kohe saabuvast hapnikudefitsiidist. Ebainimlik raev
lämbub iseendasse ja pidev ootuse tunne ei kulmineeru: väed
koonduvad, kuid lahingut ei tule. Veidi lohisema kippuv album lõpuks
lihtsalt eemaldub kuulajast. Teose põhitees: “We are all subhuman
in somebody’s eyes” jääb kusagile detailiderägastiku
pidama.
Sellegipoolest on Wilderil õnnestunud mineviku Louisiana
tolmused teed ja nüüdisaegne London üheks tervikuks kokku panna.
Autentne, väheste vahenditega loodud gospelmuusika on ülikeeruka
programmeerimistehnika ja moodsa stuudiokeskkonnaga kohtudes saanud uue
industriaalse aktsendi ning tugeva poliitilise alatooni. “subHuman”
jätkab võetud suunda ning on viisakaks järjeks 2000. aastal
ilmunud albumile “Liquid”, ei enamat. 7
Bertil
Tüvi
The Thrills
“Teenager”
(Virgin )
Talutav
indipop endast kõik andva solistiga.
Oi-oi, pole vist elu
sees nii kaunist esitust kuulnud, kus kirjeldamiseks puuduvad sõnad
mulle teada leksikast. Aga see ilu ei kuulu mulle. Teose muusikapool on
valmistatud õrnema soo märjaksajamiseks. Noh, mõtlen silmad
ja muu sihuke. Kontrollitud, muide. Triin Tulev ütles, et teda ei sega see
plaat näiteks üldse samal ajal messendžeris toimetamast. Muidu
tavaliselt ta midagi kõrvale ei võta. Lood iseenesest on ju enam
kui talutav indie-pop, aga no see laulumees!! Kes annab endast kõik, ja
ei varja seda mitte hetkekski. Siiski on sel Dublini meesiludusel minu jaoks
eelis Renars Kaupersi esituste kõrval. Kultuuriantropoloogilise
vaatluse kaugusel on tükati lõbuski jälgida, kuidas niutsuv
nooruk ülihingestatult haledat häält väristab. Ühes
loos nagu hiireke klaaspurgis. Tõelise mehena tahaks aga
tüübile korralikult üle koonu anda! 7
Tõnu
Pedaru
Interpol
“Our Love to Admire”
(Parlophone)
Sügavmõtteliselt kõlav tolmune
kitarribänd.
Mul on hea nipp. Alati, kui on tarvis
kirjeldada mõnda trendidega mittehaakuvat kitarribändi, mille
sümpaatse viisipidamatusega laulja üürgab kurat teab millest,
siis sobib öelda, et nad on “nagu Echo & The Bunnymen”.
Ja Interpol, hea lugeja, ongi nagu Echo & The Bunnymen, kusjuures mitte
kõige viletsam neist. Lisaks tolmusele saundile on neil ka
hämmastav võime laduda ritta täpselt sama arusaamatut, kuid
sügavmõtteliselt kõlavat teksti, mis iseloomustas 80ndate
keskpaiga bände, ning kanda see ette veenva paatosega. Echo & The
Bunnymeni omaaegne tipphetk oli see, kui nende muusika mängis superheas
kolledžifilmis “Pretty In Pink”. Ka Interpol sobiks väga
hästi sama žanri filmi, kus peategelane pole piisavalt nohik, et kuulata
Nickelbacki, samas ka mitte nii lihapäine sportlane, et mitte omada
muusikamaitset.
Spordijuttu kah. Vähestena n-ö uue uue laine New
Yorgi bändidest on Interpol teinud järjest kolmanda tugeva
albumi. 8
Erik Morna
Pharoahe Monch
“Desire”
(Universal)
Endiselt üks meisterlikum MC.
Valmistun kuulama plaati,
mida on paljud oodanud juba kaheksa aastat. Ooteaeg on olnud pikem kui enamiku
hip-hopartistide karjäär. Pärast frustreerivaid probleeme
plaadifirmadega, millest võiks Pharoahe kirjutada raamatu, on album
ometi väljas.
Enne kuulama asumist uurin lugude nimekirja.
Külalisartistid – Showtyme, Mela Machinko, Erykah Badu ja Dwele
– reedavad, et Pharoahe on valinud üpris pehme ja soulful’i
päevakava. “Desire’i” marurahuliku tempoga
lõpuosas need soulirikkad refräänid järjest tulevadki.
Plaadi esimene pool on siiski energilisem ning mitmekülgsem.
Pharoahe ümbermäng Public Enemy klassikalisest palast
“Welcome to the Terrordome” õhkab power’it, mida
kuulates tahaks püsti hüpata ning rusika õhku visata.
Üllatava üksiku hundina on plaadile sattunud energiline, Elvis
Presleyst inspireeritud “Body Baby”.
Tipp-topp
produtseeringuga albumi magusaimaks maasikaks vahukooretordil on siiski juba
90ndate algusest tegutseva MC – olles siis äärmiselt
alahinnatud Organized Konfusioni liige – Pharoahe Monchi hääl
ja tema riimid. Vaieldamatult üks intelligentseimaid sõnaseppi,
kelle flow on kiire nagu Michael Knighti must sõber ning nutikas kui
MacGyver. 8
Ivar Laks