Torche
“Torche”
(Robotic Empire)
Miami parim metal-bänd sillastab kuristikud sludge’i ja popi, rajuroki ja indie-muusika vahel.

Eurooplaste tarbeks pikemaks venitatud ja tummisemaks ümber masterdatud ansambli Torche endanimeline debüüt kannab värsket ja põnevat, tekstiliselt, muusikaliselt ja kõlapildiliseltki ainulaadset sisu, mida hoolimata põhjalikust toetumisest teatud žanride olemuslikele vundamentidele ei saa üks-ühelt kõrvutada kellegagi. Võib ju väita, et laulja, kunagine Floori ninamees Steve Brooks, kõlab nagu Ozzy Osbourne, ainult et ilma häiriva nasaalsuseta – ent see poleks aus traditsioonilise, blacksabbathliku doom-rock’i austajate suhtes, sest mõnes teises kohas võib vokaal meenutada hoopis Burton C. Belli (Fear Factory). Samas pole ehk päris õige rõhutada Torche’i kõrini poriseid sludge-uitlemisi (“Charge of the Brown Recluse”, “Safe”), sest kellegi teise jaoks võivad ülimuslikuks osutuda hoopis pinkfloidjad panoraam-maastikud (“Make Me Alive”). Kinnitus, et Torche kõlab nagu tõhusatesse popmotiividesse uputatud The Sword või ülevõimendatud ja Jupiteri orbiidile tulistatud Foo Fighters, hirmutab aga äkki ära nii stoner’i, pop-roki kui astronoomiahuvilised... Oma kõrv on siiski kuningas ja mitmed internetis leiduvad promo-keskkonnad sellele abiks – kui huvitav muusika pakub huvi, tehke endale kingitus ja proovige Torche’i! 7
Mart Kalvet

Recoil
“subHuman”
(Mute)
Industriaalse mekiga gospelmuusika.

“subHuman” kõlab kui soundtrack vesternile, kus pea­tegelaseks kunagi ammu ülekohtuselt maha koksatud õilsa kauboi vaim (ex-depeche Alan Wilder), kes nüüd moodsate vahenditega kättemaksu haub. Rahutul kummitusel on abiks salarelv – New Orleansi bluesman Joe Richardson, kelle sügavatämbriline häälemassiiv ja virtuooslik slide-kitarri käsitsemise oskus (“Prey” ja “Killing Ground”) kogu süžeed tugevasti toetavad ning koos hoiavad.
Siiski ei lähe kõik nii nagu plaanitud. Peagi ilmub kaadrisse malbe sala­päraga looritatud naistegelane (Carla Trevaskis), kes tehniliselt täiuslikkuseni lihvitud tumeda blues-oopuse usutavust naiivselt mõjuvate vokaalpartiidega (“Allelujah” ja “Intruders” sobiksid pigem mõnele hilisemale The Orbi albumile) õõnestama kipub. Lugematute surround-efektide, viirastuslike kajade, müriseva bassi ja kõnekatketega tekstuurne ja eksperimentaalne illbient-maastik tiheneb sageli ülemäära, tekitades tunde kohe-kohe saabuvast hapnikudefitsiidist. Ebainimlik raev lämbub iseendasse ja pidev ootuse tunne ei kulmineeru: väed koonduvad, kuid lahingut ei tule. Veidi lohisema kippuv album lõpuks lihtsalt eemaldub kuulajast. Teose põhitees: “We are all subhuman in somebody’s eyes” jääb kusagile detailiderägastiku pidama.
Sellegipoolest on Wilderil õnnestunud mineviku Louisiana tolmused teed ja nüüdisaegne London üheks tervikuks kokku panna. Autentne, väheste vahenditega loodud gospelmuusika on ülikeeruka program­meerimistehnika ja moodsa stuudiokeskkonnaga kohtudes saanud uue industriaalse aktsendi ning tugeva poliitilise alatooni. “subHuman” jätkab võetud suunda ning on viisakaks järjeks 2000. aastal ilmunud albumile “Liquid”, ei enamat. 7
Bertil Tüvi

The Thrills
“Teenager”
(Virgin )
Talutav indipop endast kõik andva solistiga.
Oi-oi, pole vist elu sees nii kaunist esitust kuulnud, kus kirjeldamiseks puuduvad sõnad mulle teada leksikast. Aga see ilu ei kuulu mulle. Teose muusikapool on valmistatud õrnema soo märjaksajamiseks. Noh, mõtlen silmad ja muu sihuke. Kontrollitud, muide. Triin Tulev ütles, et teda ei sega see plaat näiteks üldse samal ajal messendžeris toimetamast. Muidu tavaliselt ta midagi kõrvale ei võta. Lood iseenesest on ju enam kui talutav indie-pop, aga no see laulumees!! Kes annab endast kõik, ja ei varja seda mitte hetkekski. Siiski on sel Dublini meesiludusel minu jaoks eelis Renars Kaupersi esituste kõrval. Kultuuri­antropoloogilise vaatluse kaugusel on tükati lõbuski jälgida, kuidas niutsuv nooruk ülihingestatult haledat häält väristab. Ühes loos nagu hiireke klaaspurgis. Tõelise mehena tahaks aga tüübile korralikult üle koonu anda! 7
Tõnu Pedaru

Interpol
“Our Love to ­Admire”
(Parlophone)
Sügavmõtteliselt kõlav tolmune kitarribänd.

Mul on hea nipp. Alati, kui on tarvis kirjeldada mõnda trendidega mittehaakuvat kitarribändi, mille sümpaatse viisipidamatusega laulja üürgab kurat teab millest, siis sobib öelda, et nad on “nagu Echo & The Bunnymen”.
Ja Interpol, hea lugeja, ongi nagu Echo & The Bunnymen, kusjuures mitte kõige viletsam neist. Lisaks tolmusele saundile on neil ka hämmastav võime laduda ritta täpselt sama arusaamatut, kuid sügavmõtteliselt kõlavat teksti, mis iseloomustas 80ndate keskpaiga bände, ning kanda see ette veenva paatosega. Echo & The Bunnymeni omaaegne tipphetk oli see, kui nende muusika mängis superheas kolledžifilmis “Pretty In Pink”. Ka Interpol sobiks väga hästi sama žanri filmi, kus peategelane pole piisavalt nohik, et kuulata Nickelbacki, samas ka mitte nii lihapäine sportlane, et mitte omada muusikamaitset.
Spordijuttu kah. Vähestena n-ö uue uue laine New ­Yorgi bändidest on Interpol teinud järjest kolmanda tugeva albumi. 8
Erik Morna

Pharoahe Monch
“Desire”
(Universal)
Endiselt üks meisterlikum MC.

Valmistun kuulama plaati, mida on paljud oodanud juba kaheksa aastat. Ooteaeg on olnud pikem kui enamiku hip-hopartistide karjäär. Pärast frustreerivaid probleeme plaadifirmadega, millest võiks Pharoahe kirjutada raamatu, on album ometi väljas.
Enne kuulama asumist uurin lugude nimekirja. Külalisartistid – Showtyme, Mela Machinko, Erykah Badu ja Dwele – reedavad, et Pharoahe on valinud üpris pehme ja soulful’i päevakava. “Desire’i” maru­rahuliku tempoga lõpuosas need soulirikkad refräänid järjest tulevadki.
Plaadi esimene pool on siiski energi­lisem ning mitmekülgsem. ­Pharoahe ümbermäng Public Enemy klassikalisest palast “Welcome to the Terrordome” õhkab power’it, mida kuulates tahaks püsti hüpata ning rusika õhku visata. Üllatava üksiku hundina on plaadile sattunud energiline, Elvis Presleyst inspireeritud “Body Baby”.
Tipp-topp produtseeringuga albumi magusaimaks maasikaks vahukooretordil on siiski juba 90ndate algusest tegutseva MC – olles siis äärmiselt alahinnatud Organized Konfusioni liige – Pharoahe Monchi hääl ja tema riimid. Vaieldamatult üks intelligentseimaid sõnaseppi, kelle flow on kiire nagu Michael Knighti must sõber ning nutikas kui MacGyver. 8
Ivar Laks