Aga kunst!?, tahaks nüüd hüüda. Asjamehed kosuvad, Pegasus lonkab! Kus on filmid, mida vaadatakse veel paarikümne aasta pärast!? Kannatust, nad on siin, meie seas, embrüonaalselt olemas ja erinevalt kiduvatest 90ndatest on neile antud võimalus ilmale tulla. Mõni on ehk juba tulnudki, aga oma eelarvamustes pole me seda märganud.

Ülaltoodud nimekiri on kompostihunnik, mille pinnalt kunsti õied alles võrsuda saavad.

Pateetiliselt öeldes on taasiseseisvunud Eesti lõpuks oma filmikunsti vihma käest eeskotta kutsunud, kust see, endal hõlmad veel tilkumas, edasi kööki trügib. Ehk alles seal ootavad meid kinematograafilised hõrgutised, sufleed ja brü ;leed.

Tõusulainel näib olevat kaks peamist põhjust: eesti filmi on tagasi tulnud usk ja raha. Usk väljendub masside uudishimus eesti filmi vastu, ka siis, kui internet rõkkab trafaretsest sõimust (film platseerub kuskile Savi­saare, Zuroffi ja koondamistasude vahele). Usk väljendub ka tegijate valmisolekus võtta riske ja minna võttesse enne, kui riiklikud raha­kraanid on avanenud. Ideed lastakse käiku, et mitte rahalaeva oodates hapuks minna.

Olgu võrdlusena öeldud, et äsja väljastasid Soome produtsendid streigiähvarduse, kui riik raha juurde ei anna. Eestis pole aega streikida, siin uhatakse filme teha: odavalt, kallilt, filmilindile ja digitaalselt, riigi rahaga ja ilma, kino ja televisiooni jaoks. Esimest korda oleme olukorras, kus aasta parima filmi konkursil on tekkimas tõsine võistlus.

Raha väljendub töös ja uute filmide kriitilises massis. Kuigi õnn ei ole rahas või isegi suures hulgas rahas, on harvad filmitegijad, kes on ilma rahata (loe: tööta) õnnelikud.

Filmitegemisel ei saa kõik olla õnnetud, kui, siis ainult režissöör, muidu jäävadki kureparved ekraanidel viltuste majakate ja pilliroo vahele kluugutama. Raha on usaldus­väärne ühiskonna hoiakute tuulelipp, eks iga valitsus taha toetada seda, millest arvab valijate heakskiitu tulevat (Kanter, monumendid, vanemapalk jmt).
 
Nii usk kui raha peegeldavad natsiooni kasvavat eneseteadvust ja -kindlust. Kunsti kui sellisega pole siin õieti mingit pistmist. Seega võib öelda, et filmi tõusulaine on saanud tõuke mitte erakordselt viljakast vaimsest õhkkonnast, vaid – nagu Eestis kombeks – jõukamaks muutuva kodanluse kasvavatest ambitsioonidest. Kuid eesmärk ­pühitseb abinõu ja iga kroon, mis läheb maailma väikseimas omakeelses rahvusriigis haridusse ja kultuuri, on läinud õigesse kohta.

Et praegust seisu adekvaatselt hinnata, ei saa mööda pilguheidust eesti filmi käekäigule pärast N Liidu lagunemist. Samuti kui fundamentalistid loevad abortidest sündimata lapsi, võib Eesti lugeda rahapuudusest sündimata filme. Mitmed perestroikajärgsed haavad on seni paranemata ja kõik ülaltoodu näib helgena kontrastis selle madalseisuga, mis kummitas suurt üksiklast veel kümme aastat tagasi. Pärast Tallinnfilmi stuudio laialivajumist puudub Eestis siiani korralik filmipaviljon ja tehnikapark. Suuremate filmide peale tuleb rentida tehnika ja inimesed välismaalt. Üle kuuesajast kinonäitamiskohast on alles alla paarikümne. Kinolevis valitseb monopolilähedane olukord, mille tulemusel on Eesti kinopiletid suhtes sissetulekutega Euroopa ühed kallimad. Häid stsenaariume pole kunagi piisavalt.
 
Ees on näha ka plinkivaid ohumajakaid
. Väikesed eelarved õõnestavad professionaalsust. Suur teotuhin ei ole võbelevale kunstiaatele parimaks teejuhiks.

Töönäljas mugavuslipurežissöörid, kes sõltuvad vähem-kui-kreatiivsetest produtsentidest, teevad piinlikku haltuurat. Sõltumatult toiminud rahastuskorraldus (Kultuur­kapital, Eesti Filmi Sihtasutus), mis on ­andnud Eestile märgatava edu võrreldes Läti ja eriti Leeduga, ei ole kaitstud parteide kiusatuse eest otsustuskogusid broileritega mehitada.

Aga kõik see on tühiasi võrreldes ees laiuvate perspektiividega. Tundub, et kõige kohasema moto eesti filmi hetkeseisule võib laenata grafitilt ühel Berliini müüri allesjäänud tükil: “Kõik läheb paremaks, aga miski ei lähe heaks.” Parem on. Kui ku nstil liiga hea hakkab, on allakäigu seemned juba külvatud.