Eesti Ekspress taganes ühes artiklis avaldatud lõigust ainult seetõttu, et ajalehte asus ründama advokaatide tandem koosseisus advokatuuri praegune juht Aivar Pilv  ja advokatuuri endine juht Ülar Talviste. Kusagil peavad ka kirjastajad ilmutama lugupidamist Suure Tsunfti suhtes... Loo, õigemini lookese keskmeks oli  Berit Veiber, daam, kes juhtumisi oli ööbinud New Yorgi aadressil, kus eesti naised oma ilusate kehadega ilusat cashi teenisid. Midagi muud Ekspress ei kirjutanudki, kui et preili Veiber sellel aadressil samuti ööbinud oli. Valitud üliväärikad advokaadid rõhusid oma autoriteediga toimetuse maadligi ja vabandame nende kliendi ees veel tagantjärelegi. Seda ütlen naljaga, tegelikult kaalus meie kirjastus lihtsalt aja- ja rahakulu võrreldes küsimuse olulisust, misjärel tegime oma otsuse.

Teema lõpetuseks toon esile seadusepügala, millega seadusandja hiljuti meediat ennast sanktsioneeris. Lugege seda paragrahvi, ja näete, et sellega piirati oluliselt meedia rolli avalikus arutelus ühiskondlikult ohtlike tegude üle. Seadusandja takistab nõnda meedial õigusteadvust kujundamast.

EV Kriminaalmenetluse seadustikus käsitletakse pügal 214s kohtueelse menetluse andmete avaldamise tingimusi. Lõige 1 alusel võib menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses. Lõige 4 ütleb, et menetluse andmeid ei tohi avaldada, kui avaldamine võib kahjustada ärisaladust ja juriidilise isiku tegevust. Kuidas on võimalik, et mõne patu toimepaneku kohta jagatud teave ei riivaks seda isikut, ei ole ajakirjanikud senini suutnud välja mõelda.

See seadus teeb järsu lõpu meedia kui sanktsiooni rakendamisele paljude seni meedianuia keerutanud ametnike poolt. Olen aga seisukohal, mida mulle kunagi praktika ajal rõhutas Rootsi Kuningriigi pressiombudsman. Nimelt on kodanikutundest kantud "keelekandmine" riigiametnike või firmade töötajate poolt, kui niiviisi tõstetakse valguse kätte mõni oluline seik või probleem, suurem hüve kui lojaalsus ametkonnale või firmale. Mõistagi ei räägi ma siin riigi- või firmasaladuste väljakandmisest, vaid millestki, millest teadasaamine võimaldab ühiskonnal uusi õigeid otsuseid teha. Just sedalaadi "aatelise keelekandmise" võimaldamise nimel ei ole mina senini nõustunud piirangutega, mis keelaksid avalikel võrgulehekülgedel varjunimede kasutamist.