Edetabelid – orjarahva värk

Pingeread, millega selgitatakse välja igasugused eliit-asjad, on otsekui piits, millega hoitakse alal eestlaste orjarahva mentaliteeti. Selle piitsaga laksutatakse inimesed ette antud suunas jooksma. Elitaarsuse ihalemise käigus on saavutatud hoopis enese ja oma laste orjaks müümine.

Näiline elitaarsus, mida rõhutavad koolide (elukohtade-miljonäride-misside) pingeread, on piitsa plaksutaja poolelt vaadates ringkonnasisene, tsunfti eneserahulduslik rõõm kui üleriigiline probleem. Igasugused pingeread on ajalehtede lollikindel ruumitäide. Samas jagavad nad rahva kaheks – ühed panevad ettenäidatud edetabelite suunas jooksu, teised jäävad endaks, oma olemusele sobivate õnnevalemite juurde. Jooksupanijad aga ei jõua orjameelse rügamise käigus märgatagi, et elitaarsust jahtides püüavad oma lapsi välismaale orjaks müüa või tapavad selle osa lastest, kes ei taha-kõlba eduvalemi muutujaks, julmalt ära.

Koolide rivis pingestamine pakub teatud maitsele sobivat üldinformatiivset võimalust enesemääramiseks: kes ma olen, kus ma olen ja kus on mu lapsed. Sellevõrra on tegemist tsunftisisese lõbustusega a la horoskoopide lugemine. Neist nimekirjadest otsitakse loomulikult, kas ja kus asub kool, kus sai ise õpitud või kus käivad oma lapsed parasjagu. Mõtlev inimene ei saa alakat, kui ise neisse listidesse ei kuulu. Orjameelne pingutab pihiku lõhki ja lõhub oma lapsed.

Elitaartsejad on seest katkisemad 

Elitaarsuse ihalejad ja igasuguse eliidivärgi ümber tunglejad on üks rahvakiht, mis on rahvastiku seas sama oluline ja eluline kui asotsiaalne lumpen skaala teises otsas. Paraku tunduvad just tublid kohustuslikes suundades pürgijad sisimas katkisemad-õnnetumad. Elitaaritsemisest ei saa elunormi neile teadlikult kenadele keskmistele, kes teevad valikuid elutervete, loogiliste ja mõistlike kriteeriumide järgi.

Nii, nagu agulitänavatelt ja võsa vahelt ei saada kooli ligi poolteist tuhandet kooliealist last – kui vanemad on asotsiaalsed, noortel päritolu-omased mustrid ja väärtushinnangud, siis mismoodi peaks riik need lapsed üles leidma ja kooli viima? – ei hakka ükski Lindi ega Värska laps kuhugi Tallinna, Tartu või Pärnu eliitkooli rabelema. Kõigi valdade sotsiaalametnikud, kellega erinevatel põhjustel vestelnud olen, kinnitavad, et harimata jotade lastest kaduvväike osa vahetab protesti tiivul elulaadi ja kuuluvus-kihti, enamust näib geneetiline tõmme ja eeskuju tõuge kangutavat ikkagi sinnasamma jamma, kust pärinetakse. Aga keskklassi hulgast üritatakse elitaarsuse piitsa plaksutades orjameelseid eduhaigeid peale kasvatada.

Eliitkool võib olla ka 10 õpilasega pisikool

Hariduse juurde enesestmõistetavalt tulevate rahvakihtide seas valitakse esiteks koolid valdavalt ikkagi elukoha järgi. Teiseks selle järgi, kas seal on selliseid kallakuid ja süvendatult õpetatavaid erialasid, mida laps ja tema pere koolilt ootaksid. Kolmandaks olemusliku sobivuse järgi. Ses mõttes, et kui mõnele lapsele ei sobi mitte kuidagi elu karmis kombinaatkoolis, võib ta väga õnnelik ja tubli olla näiteks Waldorf-koolis või mõnes teises alternatiivses väikekoolis. Mida orjameelne eliidikummardamine ei taipa tegelikult ja tõeliselt elitaarseks pidada.

Ja mis puutub nimetatud Lindi-kanti, siis just selline lasteaed-algkool, nagu rajati sellesse Audru valla mereäärsesse külla ajal, mil kõikjal mujal maakoole suletakse, on tegelikult elitaarne. Uhiuus maitsekas maja, vaade merele, alla kümne õpilase klassis – kui see pole elitaarne, siis mis see on?

Tõeline elitaarsus - sisemine vabadus 

Lubatagu tõeliselt elitaarseks pidada seda, kui inimestel on meeldiv ja vabatahtlik olemine. Eeldus on muidugi, et väärikas inimene teab, mida ta vabalt tahab. Elitaarne elulaad on see, kui tahetakse minna oma kooli või tööle, kui on vabatahtlik tõmme õppida ja töötada, sest olukord, seltskond ja tegevus on õige.

Sundimine ja kontrollivajadus on tingitud sellest, et üks või mitu asjaolu on koolis valesti. Õpetajad, õppelaad, kaasõpilased. Kui mõnigi neist argipäevastest osistest on paigast ära ja vaenulik, satub laps kohe nõiaringi, lumelaviini keskmesse – läheb järjest hullemaks.

Hakkama ja selgeks saamine tingib selle, et lapsel on hea. Kui on hea, siis tahab veel. Tahab veel olla tark ja oskav Mina Ise.

Kui hea ei ole, siis vägisi ei lähe ega õpi. Jõukohasus versus orjameelne ronimine – see paradoks tuleb kallale igas eluvaldkonnas, üha varasemas eas.

Juba lasteaias pole põnnidel enam aega mängida, sest mingi abstraktne pealesuruv võidujooks käsib juba kooli jõudes osata lugeda ja arvutada. Koolis dikteerib see kollitav võidujooks järjest pikemad päevad, nii et lastel pole pärast kooli enam aega ega jõudu puhata ja mängida ja oma huvialadega vabatahtlikult tegelda. On üks pöördvõrdeline seos õppimise ja söömise vahel. Kui väikelast aina keelatakse – ära roni, ära päri, ära taha teada saada – ning käsutatakse söö-söö-söö, siis pisut suurem laps hakkab saama risti vastupidiseid käske – ära söö, lähed ebakaubanduslikult paksuks, aga selle eest nüüd roni mööda eduredelit, õpi-õpi-õpi.

Abstaktne võidujooks hällist kirstuni 

See abstraktne võidujooks otse hällist koolipinki – siinkohal võiks nüüd alata see eliitkoolide ja katsete jutt ja nutt, aga igas koolis tahetakse juba lugevat-arvutavat põngerjat – tekitab rea küsimusi. Kes, kurat, meile selle võidujooksu peale on surunud? Orjarahvas on endale ise kupjaks hakanud. Mida head ja ihaldusväärset on selles edumaanias, lapsepõlveta põlvkonna peale vägistamises? Kui kõigil on halb, siis mis ühiskond see meil selline õigupoolest on? Meie põlvkond ehitas pärast okupatsiooni üles vaba Eesti. Meie lapsed võiksid siin olla ometi õnnelikud ja loomulikud, vabatahtlikult ja spontaanselt pürgivad ja arenevad. Praegu aga pole see meil siin mitte kellegi Eesti – igaüks, kellega isamaast vestelda, on võõrandunud. Kõigi jaoks on see kellegi teise Eesti, mis ei innusta pühenduma ega teenistuma. Siia jäägu ja siin orjaku need, kelle Eesti see on – sedasi suhtutakse.

Ja põgenetakse. Alkoholi- ja narkouima näiteks. Põgenetakse siis, kui olukord on talumatu. Vägivald ja hirm, millega me oma armastatud riigi oleme risti-põiki sisse mässinud, ebaloomulikkus ja ülejõukäimised sunnivad põgenema. Muidu kasvatatakse ja müüakse orjaks.

Kadunud Mina Ise tuleb üles leida  

Pidetu ja meeleheitel noor – nagu külakeskuse juhutöölinegi – elab pidevates viimsepäeva meeleoludes. Täna jaksan veel viimsel piiril vastu pidada, homme võibolla mind enam ei ole. Pärast mind tulgu või veeuputus – ja midagi muud kui veeuputust see ühiskond, kes mu nõnna ära kurnas, polegi väärt. Nii tunduvad mõtlevat ja tundvat noored, kes on oma orjameelsete vanemate survel – ja oma orjamentaliteedile vastavalt orje ka peale kasvatavate ametnike käsul! - lasteaiast saadik oimetuks õppinud. Pideva kõlbmatuse paine, üle jõu käivate nõudmistega katki alandamine viib Mina Ise kaotamiseni – kui neil noortel kunagi üldse on lastud teadagi, kes nad ise on ja mida elult sooviksid.

Kas te pole mõelnud, miks me oma lapsi õigupoolest nii paaniliselt dresseerime? Mida me ütleme lapsele, kes ei viitsi keemiat õppida või punnib inglise keele omandamise vastu? Ütleme reeglina, et võõrkeeli osates saab välismaale õppima ja tööle. Keemia – või mõni muu vaevaline predmeet – kuulub selle elukutse juurde, mis annab väljavaate võõrsile pääseda. Me oleme lakanud lootmast, et lapsed võiksid isamaal õnnelikud olla.

Õpetaks ja harjutaks, veenaks ja meelitaks oma lapsi hoopis Eestimaale lambakasvatajateks ja hobulausujateks – äkki saaksid õnnelikuks? Kindlasti saaksid. Kui nad siia sündisid, ju nad siis siin elada tahaksid. Kui vähegi lastaks.