27.09.2007, 00:00
Katrin Saukas „Under"'
Katrin Saukas “Under”
SE&JS, 2007. 168 lk.
Luksuslikult paberit pillav köide, Andres Tali poolt kaunilt kujundatud näidendiraamat tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on ju igati tervitatav, kui ilmuvad materjalid eesti kultuuri tüvitegelaste kohta. Teisest küljest kahtlen, kas Saukase tekst on kirjanduslikust vaatevinklist kõige õnnestunum. Teksti loomise eesmärk on segane. Paari viimase aasta jooksul on ju poodidesse ilmunud mitmed Marie Underiga seotud raamatud. Millega eristub käesolev teos?
Näitleja Katrin Saukas on peamiselt käsikirjalistele arhiivimaterjalidele toetudes kokku pannud oma debüütnäidendi, mille eelmisel aastal lavastas Merle Karusoo. Dokumentaalnäidend on kollaaž Marie Underi elust aastatel 1887–1971 ning ilmselt just sellise üüratu ajavahemiku haaramise ambitsiooni tõttu jääb näidend elutuks, visandlikuks, lausa kuivaks. Kas me saame midagi uut teada eesti esimese professionaalse luuletaja kohta? Ei. Siiski kõlab huvitavalt, kui näidendi lõpupoole loeb Under oma luuletusi vaheldumisi Adsoni kommentaaridega. Saame teada tuntud luuletuste kirjutamise põhjustest, taustadest. Vihjamisi. Segab liigne pieteeditunne nii teema kui kõikide tegelaste suhtes. Näidendis saavad sõna paljud, peamiselt rühmitusega Siuru seotud kultuuriinimesed. Kõik nad kõnelevad peaaegu eranditult luulekeeles, nad on lendlevad, unenäolised, suuresõnalised, ilukõnelised. “Underi” sametkaante vahelt leiame eesti kultuuri suurkujude tsitaate, mitte aga elavaid inimesi. Võib-olla aga polegi elus tekst olnud kirjutamisel eesmärgiks.
SE&JS, 2007. 168 lk.
Luksuslikult paberit pillav köide, Andres Tali poolt kaunilt kujundatud näidendiraamat tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on ju igati tervitatav, kui ilmuvad materjalid eesti kultuuri tüvitegelaste kohta. Teisest küljest kahtlen, kas Saukase tekst on kirjanduslikust vaatevinklist kõige õnnestunum. Teksti loomise eesmärk on segane. Paari viimase aasta jooksul on ju poodidesse ilmunud mitmed Marie Underiga seotud raamatud. Millega eristub käesolev teos?
Näitleja Katrin Saukas on peamiselt käsikirjalistele arhiivimaterjalidele toetudes kokku pannud oma debüütnäidendi, mille eelmisel aastal lavastas Merle Karusoo. Dokumentaalnäidend on kollaaž Marie Underi elust aastatel 1887–1971 ning ilmselt just sellise üüratu ajavahemiku haaramise ambitsiooni tõttu jääb näidend elutuks, visandlikuks, lausa kuivaks. Kas me saame midagi uut teada eesti esimese professionaalse luuletaja kohta? Ei. Siiski kõlab huvitavalt, kui näidendi lõpupoole loeb Under oma luuletusi vaheldumisi Adsoni kommentaaridega. Saame teada tuntud luuletuste kirjutamise põhjustest, taustadest. Vihjamisi. Segab liigne pieteeditunne nii teema kui kõikide tegelaste suhtes. Näidendis saavad sõna paljud, peamiselt rühmitusega Siuru seotud kultuuriinimesed. Kõik nad kõnelevad peaaegu eranditult luulekeeles, nad on lendlevad, unenäolised, suuresõnalised, ilukõnelised. “Underi” sametkaante vahelt leiame eesti kultuuri suurkujude tsitaate, mitte aga elavaid inimesi. Võib-olla aga polegi elus tekst olnud kirjutamisel eesmärgiks.