27.09.2007, 00:00
Michael Cunningham "'Erilised päevad"'
Michael Cunningham
“Erilised päevad”
Tõlkinud Urve Hanko.
Eesti Raamat, 2007. 320 lk.
Ega vist põlist newyorklast eluterve ja roosapõsksena hästi ette ei kujuta küll. Ikka vaevlevad nad erinevate psühhooside, paranoiade ning kinnisideede küüsis, püüdes üleüldises kaoses enese ümber asetsevat väikest ruumi siiski kuidagimoodi korrastada. Võimaluste piires, niipalju kui jõud üle käib. Sedasorti stereotüüpe kasutab ka Cunningham.
“Eriliste päevade” New York ei ole turvaline paik. Läbi kogu teose kasutatud tsitaadid Walt Whitmani “Rohulehtedest” loovad kirjeldatud maailma mingisuguse rütmi ja liikumise, kuid samas külvavad veel rohkem segadust ja tekitavad võõristust. Luuletustest on saanud sund, osa vereringest, osa õhu liikumisest – suu vormib neid omatahtsi. Ei olegi olulist vahet, kas tsiteerijat ignoreeritakse või öeldakse talle midagi vastu, enamasti tõlgendatakse tema sõnu hullumeelse jampsimisena. Romaani peategelased on pöördumatult üksi, ehkki tagakaas tõotab lugusid kõikevõitvast, esmapilgul puhuti mõistusevastasena tunduvast armastusest. Muidugi, vähe on tekste, mis ühel või teisel moel armastusest ei kõneleks, ning kirest ja valulikust kiindumusest on juttu Cunninghami teoseski. Tegelased on paigutatud konteksti, milles armastus ei ole enesestmõistetav, ei ole tõenäolinegi. Nad on näiteks liiga noored, liiga haiged, liiga kinnised, liiga iseseisvad, liiga veendunud, liiga süüdi, liiga eraldi. Liiga teine teisel pool. Või pole neisse armastust lihtsalt programmeeritud. Ent igatsus jääb. Igatsus ja vajadus teha midagi selleks, et armastus oleks, midagi füüsilist: seisata oma kehaga masinaid või põgeneda linnast. Ainult selleks, et oleks armastus; oleks ka siis, kui seda tegelikult ei ole ette nähtud.
Ehk räägibki teos kõigi oma vormimängude kiuste ja nende kaudu ürgsest igatsusest muutuda anonüümsest iseendaks, olla päris iseenda moodi.
“Erilised päevad”
Tõlkinud Urve Hanko.
Eesti Raamat, 2007. 320 lk.
Ega vist põlist newyorklast eluterve ja roosapõsksena hästi ette ei kujuta küll. Ikka vaevlevad nad erinevate psühhooside, paranoiade ning kinnisideede küüsis, püüdes üleüldises kaoses enese ümber asetsevat väikest ruumi siiski kuidagimoodi korrastada. Võimaluste piires, niipalju kui jõud üle käib. Sedasorti stereotüüpe kasutab ka Cunningham.
“Eriliste päevade” New York ei ole turvaline paik. Läbi kogu teose kasutatud tsitaadid Walt Whitmani “Rohulehtedest” loovad kirjeldatud maailma mingisuguse rütmi ja liikumise, kuid samas külvavad veel rohkem segadust ja tekitavad võõristust. Luuletustest on saanud sund, osa vereringest, osa õhu liikumisest – suu vormib neid omatahtsi. Ei olegi olulist vahet, kas tsiteerijat ignoreeritakse või öeldakse talle midagi vastu, enamasti tõlgendatakse tema sõnu hullumeelse jampsimisena. Romaani peategelased on pöördumatult üksi, ehkki tagakaas tõotab lugusid kõikevõitvast, esmapilgul puhuti mõistusevastasena tunduvast armastusest. Muidugi, vähe on tekste, mis ühel või teisel moel armastusest ei kõneleks, ning kirest ja valulikust kiindumusest on juttu Cunninghami teoseski. Tegelased on paigutatud konteksti, milles armastus ei ole enesestmõistetav, ei ole tõenäolinegi. Nad on näiteks liiga noored, liiga haiged, liiga kinnised, liiga iseseisvad, liiga veendunud, liiga süüdi, liiga eraldi. Liiga teine teisel pool. Või pole neisse armastust lihtsalt programmeeritud. Ent igatsus jääb. Igatsus ja vajadus teha midagi selleks, et armastus oleks, midagi füüsilist: seisata oma kehaga masinaid või põgeneda linnast. Ainult selleks, et oleks armastus; oleks ka siis, kui seda tegelikult ei ole ette nähtud.
Ehk räägibki teos kõigi oma vormimängude kiuste ja nende kaudu ürgsest igatsusest muutuda anonüümsest iseendaks, olla päris iseenda moodi.