Asitõendid
Eesti graafika näitus Rotermanni soolalaos kuni
11. novembrini.
Varakult avatud rabavalt sirgjoonelise
pealkirjaga Eesti graafika esindusnäitus soolalaos on osa oktoobri teisel
poolel Tallinnas paralleelselt Tallinna 14. graafikatriennaaliga toimuva
suurejoonelise rahvusvahelise graafikakonverentsi “Impact 5”
näitusteprogrammist.
Ehkki ametlikult raamib väljapanekut
konverentsi üldkontseptsioon “Aja lõigud”, ei anna see
teema sisus kuigivõrd tooni. Näituse tõeline eesmärk
tundub olevat märksa lihtsam: tegemist on konverentsikülalistele
või muidu kõrvalseisjatele suunatud kohaliku graafika
eksistentsi, ulatust ja taset näitlikustavate ümberlükkamatute
asitõendite esitlemisega.
Selline taust annab
ettevõtmisele tõsise ja soliidse, lausa steriilsevõitu
jume. Veel paistab üldpildis pisut koostajatepoolset (Sirje Eelma ja Loit
Jõekalda) kahevahelolekut: esialgne plaan oli panna rõhku uutele
töödele, ent kokkuvõttes on näitusel ka üksikuid
1970. aastatest pärit töid, samas pole vanemat materjali piisavalt,
et tuua ülevaatesse vettpidav retrospektiivne mõõde. Pigem
tuleneb näituseterviku kohatine retrovarjund sellest, et 22 osaleva
kunstniku seas on enamikus erialaselt tuntud või väga tuntud nimed,
kui mitte elavad klassikud, kellest mõnigi esineb vist juba
aastakümneid “tuntud headuses”. Midagi uut ja olulist kohalik
publik näituselt sestap vist teada ei saa. Kui palju oletatav sihtgrupp
ehk siinse graafika lähiajalooga mitte kursis olev vaataja seda tajub, on
muidugi teine teema.
Vormiliselt on soolalaos kaht korrust
täitev ettevõtmine üsna uhke: hea kvaliteet, ambitsioonikad
formaadid, mõjusad sarjad, imekaunid üksikteosed. On
puhtesteetiliste väärtuste kultiveerimist, on kontseptuaalseid
ambitsioone, on lausa teravmeelseid ideid (nt Leo Lapini
“kohvitassijälgede” sari väikekodanlikult magusalt
mõjuvates raamides).
Oma otstarvet, s.t väljastpoolt
tulijatele kohalikust graafikast kirju ja loodetavasti erialaselt
muljetavaldava ülevaate andmist, suudab väljapanek täita
küll. Eraldi kunstisündmusena võttes jätab näitus
aga pisut kildkondliku ja kitsa mulje (mida võimendab
ülevaatenäituse kohta harjumatu inimtühjus). Tegemist on
suuresti siseringi mänguga, kus palju rõhku pannakse erialase
virtuoossuse demonstreerimisele.
Tehnoloogilises plaanis tekib
osalevate staaride vahele selgelt teatud võistlusmoment. Paraku on
erialaste süvateadmisteta kõrvalseisjal kaunis keeruline sellistes
nüanssides orienteeruda ning tehniliste võtete pillerkaar kipub
meeltes ühtlaseks massiks sulanduma. Kergema vastupanu teed minnes annab
vähemalt osa väljapanekust siiski ka puhtalt päris hea
pildinäitusena võtta.
Eraldi silma paistmine on
osalevat seltskonda arvestades võrdlemisi keeruline. Ehk pisut
ootamatult õnnestub see võib-olla kõige efektsemalt
üheleainsale mõrkjasmagusalt erenostalgilisele pildile panustanud
25aastasel Jaanus Sammal. Meelevaldselt võib omaette
võistluskategooriaks lugeda ka seda, kes arvukatest esinevatest
klassikutest suudavad värskelt mõjuda (siinkirjutaja silmis
tõusevad esile näiteks Peeter Ulase ja Silvi Liiva
tööd).