Liberum veto
Euroopa Reformilepingutega tahetakse Portugali seekordse eesistumise ajal ühele poole saada ning üheks kompromissiks on ka edenemine kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste tegemise juurde. Mis muudaks nii mitmeski plaanis õigustatult kohmakaks ja selle võrra kulukamaks kritiseeritud Euroopa Liitu pisutki efektiivsemaks. Nüanssidesse süvenemata on selge, et ühe riigi veto säilitamine on selle eesmärgi saavutamise suhtes kirjeldatav kui reaktsioonilis-konservatiivne, suisa tagurlik seisukoht. Status quo ei rahulda tänases EL-s õigupoolest kedagi.
Eks meie ju mäleta ka Poola-Leedu suurvürstiriiki, kus šlahtitsitele Seimis oli tagatud vetoõigus. Mis muuhulgas kasutamise korral tühistas kõik seni istungi jooksul vastu võetud otsused. Liberum veto, mida erinevatel andmetel kasutas esimesena kas Trakaist või Kiievist pärit šlahtamees, on kirjeldatav ka kui n.ö. viimane kaitse, mis justkui vähemust või väetimat kaitseks. Kuid pangem siiski tähele, et ajaloolistel sündmustel on kalduvus korduda ikka selles samas ajaloolises paigas. Vähemalt nii on kirjutanud Karl Ristikivi. Ja ma pole kindel, kas Eesti välispoliitika jätkusuutlikkuse huvides on krampuda Poola-Leedu Uniooni aegunud visioonidesse. Me ju teame, et algselt nõrgemate kaitseks mõeldud veto-õigust hakkasid hilisemas praktikas efektiivselt ära kasutama Poola naaberriigid - Preisimaa ja Venemaa. Nad lihtsalt pakkusid piisavalt pappi ja šlahtits vetostas Poola arengule olulise otsuse. Tulemuseks järjestikused Poola jagamised ja selle riigi ajutine kadumine Euroopa kaardilt.
Teiselt poolt on võimalik argumenteerida, et just konsensust otsiv demokraatia on kaasaegsem ja lõppkokkuvõttes edukam. See protsess on küll aeganõudev ja kulukamgi ning kindlasti on selles lihtsam obstruktsionistlikku taktikat kasutada, kuid ikkagi on kõikide protsessis osalejate huvide arvestamine tõenäolisem kui enamushääletuse puhul. Koalitsiooni teerull võib halastamatult käivituda ning vähemate õdede-vendade huvid tallatakse süstemaatiliselt ja järjekindlalt jalge alla just enamushääletuste puhul. Mis oleks siis veel parem Valgevene mõisniku või Eesti Vabariigi eksistentsiaalsete huvide kaitsmiseks kui vetoõigus? Kuid miks soovida teistele seda, mida endale ei soovi? Ma pole kuulnud, et Reformierakond argumenteeriks liberum veto sisseseadmise poolt ka meie Riigikogus. Et kui ikka Inara Luigase või Vladimir Velmani veto laekub, siis seadust vastu võtta ei saa ja kõik. Otse vastupidi, kõik asjad aetakse Riigikogus korda kas lihtsa või kvalifitseeritud häälteenamusega!
Euroopa juurde tagasi tulles on lihtne väita, et meie riigi huvi koos poolakate ja leedukatega on veto säilitamine. Kindlasti saame liitlasteks ka Bulgaaria ja Rumeenia. Teatud tingimustel isegi vana hea Inglismaa! Ning kindlasti tellitakse mõni küsitlus, mis tõestab, et rahvale meeldib see õigus. Aga hind selle positsiooni eest on liiga kõrge ja peenemas seltskonnas krimpsutatakse kindlasti meie peale nina. Sest trend on hetkel teine. Mis omakorda ei anna miskit kindlustunnet selles osas, et trend ei võiks muutuda. Kõik Müncheni sobingud ja MRP-d on alles liiga värskelt meeles. Aga meeles võiks olla ka Poola jagamised.
Vetoõigusest loobumisega anname partneritele mõista, et neile kuulub meie usalduskrediit. Et oleme valmis ühiselt pingutama raskete ja keerukate otsuste tegemise nimel. Selle nimel, et otsused sünniksid, selmet sündimata jääksid. Kõrgaadellikus seltskonnas on usaldusel ja truudusel suur väärtus. Opmanite ja aidameeste kultuuris muidugi väärtustatakse enam kerget tüssamist ja sahkerdamist, milles omakorda vetoõigusel on jälle tubli turbeväärtus.
Seega: Postimehel on õigus väita, et veto on egoistlik, kuid sama õige on väita, et Eestile egoism sobib. Langegu otsus kuidapidi tahes, tähtis oleks et selle tegijad tulevaste põlvede ees täie rauaga vastutaksid. Täna me ei tea isegi seda, kas veto-kaitsmise poliitika on sõnastanud välisminister ise või tugineb ta mõne nimetuks jääda sooviva endise saadiku EL-i juures arvamistele? Kas mängus on hirm, et äkki Isamaaliit jõuab enne vetokaitsjate leeri asuda? Sedavõrd olulise liisuheitmise juures oleks oluline konkreetselt teada. Järeltulevat põlve ei pruugi huvitada meie sisepoliitilise tedremängu rohked ülekavaldamised, vaid ikka konkreetsed põhjendused, et kelle ettepanekul nõnda otsustati ning kas keegi ka otsusele vetot panna proovis?
