Vastamata küsimused, lugemata lood
1. Miks on gaasitoru tulek ikkagi vältimatu?
2.
Millal käivitub venekeelne TV ja kes seda tahab teha?
3. Miks ikkagi
andis Oliver Kruuda Ester Tuiksoole auto?
4. Kas Endel Lippmaa on
provokaator (Julio Jurenito tähenduses ja gaasitoru kontekstis)?
4a.
Aga Mart Laar?
5. Millal jõuame inflatsioonitasemes Lätile
järele?
6. Kui teha referendum, kui paljud on Saaremaa silla
ehitamise vastu, arvestades hr Leedo viimaste aastate tegutsemist?
7. Kui
Maalehte kõvasti raha pumbata, kas sellest saab teine Ekspress?
8. Kas Kruuda portaal on ajakirjandus või PR-iin?
9. Millal
lõheneb IRL ja mis saab vaesest Taavi Veskimäest?
10. Kuidas
on võimalik, et kogu Euroopa on asfaldiga kaetud, aga me ei suuda
ühtki korralikku maanteed ehitada?
11. Kui palju täpselt on
Kalevi kommid kümne aastaga kergemaks läinud?
Lihtsad
küsimused, mis mulle aeg-ajalt pähe tulevad. Ega ma ei loodagi neile
valmiskujul vastust saada. Omal moel, pisitasa, nii see käib. Aga mis
puutub lugemisse, siis udu on laskunud armsate ajakirjanike küla peale.
Mitusada andekat ja arukat on kui uimastatud tantsusaatest ja saabunud
sügisilmadest. Küllap on nad jälle ära lollitatud
altkorruse turundajate ja reklaamimeeste juttudest, et lugeja tahab ka seekord
midagi kergemat, et poliitikat on niigi nii kuradi palju, et kõigil on
kõrini, et riik, see pole küll mingi teema.
Mõned ideed, mille kallal külma tulles nokitseda:
Kus on
uuriv lugu van der Lindenist? Kust tuli, millega tegeleb. Kellega suhtleb, mis
keeles. Keegi pole minu märkamist mööda Hollandis käinud
intervjuud küsimas ja tausta uurimas.
Või ikka see Nord
Streami asi. Kus on usutlus vana Schröderiga? Ei saa kätte? Kas on
üritatud?
Kui tõsiselt?
Või kus on
siis see lugu Lippmaast ja Laarist enne Nord Streami otsust valitsuses?
Või kust saab lugeda sellist lugu Armin Karust, mille
põhiallikaks poleks ta ise?
Eesti poolselebriidid teevad
ajakirjanike kaudu endale odavat suhtekorraldust ja see laotakse kriitikavabalt
lehte. Niikuinii on kõik kollasega segi, niikuinii ei saa suuri kalu
kätte, käib eneselohutamine. Suu suhkrune, võib õhtule
minna. Aga kogu seda värki lugedes tuleb vahel sama tunne nagu muuseumis
39nda lehti sirvides: tantsusaated, missivõistlused, uued autod, rikaste
edetabelid. Aga mis sel ajal tegelikult juhtus?
Võib-olla on
see loll mõte, aga tunne on, et üks kurja juurtest on sisseharjunud
soojad suhted suhtekorraldajatega. Alates ülikoolist. Olen alati
imestanud, kuidas on võimalik koolitada koos, ühes ruumis,
ajakirjanikku ja PR-meest? Nagu seda ju tehakse. Ainult siis, kui nende
tööl nähakse ühist eesmärki. Sõltumatu
ajakirjandus?
Kunagi ütles üks kogenud ajakirjandusjuht,
et vaata, ajakirjanduses on nii, et huvitav ja tähtis ei lange kunagi
kokku. Ja et leht edeneks, tuleb need kaks asja eristada ja kirjutada ainult
huvitavast. Ehk siis mitte tähtsast.
See mees eksis.
Ajakirjandus vajab paradigmamuutust.
Totaalset.