08.10.2007, 00:00
Süümepiinad ja vabandused
Veidi nõutukstegeva moraaliga suhetedraamat “Sissemurdmine” arvustab Mari Laaniste.
Briti režissööri ja stsenaristi Anthony Minghellat
tuntakse kinokassades ja auhinnatseremooniatel sageli laiaulatuslikku
murdmistööd tegevate suurejooneliste ajastudraamade poolest:
tema kuulsaimad tööd on “Inglise patsient” (1996),
“Andekas härra Ripley” (1999) ja “Külmale
mäele” (2003). Minghella värskeim film kukkus välja aga
veidi teistmoodi: “Sissemurdmise” (Breaking and Entering, 2006)
tegevus toimub tänapäevas ning teos on sunnitud publikule muljet
jätma peamiselt videolevi vahendusel.
Pealtnäha Minghella tavatasemele omaselt sile ja pildiliselt ilus (see asjaolu on paljus operaator Benoît Delhomme’i teene) film jälgib varajases keskeas Willi (Jude Law). Tegemist on eduka maastikuarhitektiga, kes on äsja kolinud oma kontori Londoni halvamainelisse King’s
Crossi linnaossa, mida parasjagu tema firma auahne suurprojekti järgi saneeritakse.
Töölepühendumise abil on Will suutnud elada juba kümmekond aastat tõsiasjaga, et olukord tema laitmatumaitselises keskklassi-kodus on tegelikult talumatu. Willi rootslannast elukaaslase Livi (Robin Wright Penn) tütar paistab olevat korraga autistlik ja hüperaktiivne.
Lapse eest hoolitsemisele keskendunud Liv omakorda elab teraapia kiuste sügavas depressioonis ning asub Willist emotsionaalses plaanis valgusaastate kaugusel. Ja Will ise, nagu selgub, on võrdlemisi selgrootu ja võõrandunud tüüp, kes kannatab nii üldise inimliku üksilduse kui tobedavõitu keskklassi süütunde all. Kui tema firma kontor kaks korda järjest jultunult arvutitest ja muust paremast paljaks varastatakse, asub Will – ikka selleks, et kodust rohkem ära olla – kontorihoone juures öösiti vahti pidama. Ajapikku selgub, et sissemurdja on üks ümbruskonna sotsiaalmajade vahel parkourivatest teismelistest immigrantidest. (Spordiala vedajad peaksid enam mõtlema ala mainekujundusele, sest parkourivate pättidega filme tundub olevat juba kümneid.) Poisi korterist süütõendeid otsima minnes aga tutvub Will tolle kasvatuslikus plaanis saamatu, kuid sarmika ja melanhoolsel moel elurõõmsa emaga: Amira (Juliette Binoche) on Balkani sõja ajal Bosniast põgenenud pianist, kes teenib olude sunnil elatist õmbleja ja ettekandjana. Vastastikuse sümpaatia arenedes hajub Willi esialgne tahtmine sissemurdjale politsei kraesse saata, sedamööda kuidas ta jõuab äratundmisele, et ka vaesed ja immigrandid võivad olla inimesed ning kuritegelikule teele sunnib neid ilmselt ühiskonna ebaõiglus ja võimaluste puudumine, jne, jne.
Kui aus olla, ei kõla see kõik juba alguses kuigi tõepäraselt ja läheb lõpupoole aina sentimentaalsemaks ja ebausutavamaks. Film on küll sujuva ja professionaalse jumega, ent vormistusest ei piisa sisuliste puudujääkide tasategemiseks. Minghella ei sea Willi kehastatavat eduka ja haritud valge inimese sotsiaalset naiivsust ning privilegeeritud seisundiga kaasnevat umbmäärast süütunnet mingilgi moel kriitilisse perspektiivi, mis viib arvamusele, et ehk jagab ta ise neidsamu tundeid. Igal juhul püüab ta taandada nii ulatuslikke ja keerukaid küsimusi nagu klassi- ja kultuurikonfliktid tühipaljale kommunikatsiooniprobleemile: “Sissemurdmine” õpetab, et kui pidevalt hästi palju vabandada ning veidigi viisakas ja vastutulelik olla, sujuvad kui tahes komplitseeritud inimsuhted nagu võluväel. Paraku on stsenaarium selliste kaheldavate sügavmõttelisuste veenvaks “müümiseks” liiga nõrk.
Halvimast päästavad filmi näitlejad – Jude Law küll ei suuda oma magedalt kirjutatud tegelaskuju kellekski enamaks mängida, ent teised saavad vaatamisväärse materjali tootmisega üsna kenasti hakkama. Elevust tekitavad eriti väiksemate rollidega kõrvalosalised nagu Martin Freeman ja Vera Farmiga, kuigi nende tegevusliinid kahjuks kokkuvõttes kuhugi välja ei viigi.
Pealtnäha Minghella tavatasemele omaselt sile ja pildiliselt ilus (see asjaolu on paljus operaator Benoît Delhomme’i teene) film jälgib varajases keskeas Willi (Jude Law). Tegemist on eduka maastikuarhitektiga, kes on äsja kolinud oma kontori Londoni halvamainelisse King’s
Crossi linnaossa, mida parasjagu tema firma auahne suurprojekti järgi saneeritakse.
Töölepühendumise abil on Will suutnud elada juba kümmekond aastat tõsiasjaga, et olukord tema laitmatumaitselises keskklassi-kodus on tegelikult talumatu. Willi rootslannast elukaaslase Livi (Robin Wright Penn) tütar paistab olevat korraga autistlik ja hüperaktiivne.
Lapse eest hoolitsemisele keskendunud Liv omakorda elab teraapia kiuste sügavas depressioonis ning asub Willist emotsionaalses plaanis valgusaastate kaugusel. Ja Will ise, nagu selgub, on võrdlemisi selgrootu ja võõrandunud tüüp, kes kannatab nii üldise inimliku üksilduse kui tobedavõitu keskklassi süütunde all. Kui tema firma kontor kaks korda järjest jultunult arvutitest ja muust paremast paljaks varastatakse, asub Will – ikka selleks, et kodust rohkem ära olla – kontorihoone juures öösiti vahti pidama. Ajapikku selgub, et sissemurdja on üks ümbruskonna sotsiaalmajade vahel parkourivatest teismelistest immigrantidest. (Spordiala vedajad peaksid enam mõtlema ala mainekujundusele, sest parkourivate pättidega filme tundub olevat juba kümneid.) Poisi korterist süütõendeid otsima minnes aga tutvub Will tolle kasvatuslikus plaanis saamatu, kuid sarmika ja melanhoolsel moel elurõõmsa emaga: Amira (Juliette Binoche) on Balkani sõja ajal Bosniast põgenenud pianist, kes teenib olude sunnil elatist õmbleja ja ettekandjana. Vastastikuse sümpaatia arenedes hajub Willi esialgne tahtmine sissemurdjale politsei kraesse saata, sedamööda kuidas ta jõuab äratundmisele, et ka vaesed ja immigrandid võivad olla inimesed ning kuritegelikule teele sunnib neid ilmselt ühiskonna ebaõiglus ja võimaluste puudumine, jne, jne.
Kui aus olla, ei kõla see kõik juba alguses kuigi tõepäraselt ja läheb lõpupoole aina sentimentaalsemaks ja ebausutavamaks. Film on küll sujuva ja professionaalse jumega, ent vormistusest ei piisa sisuliste puudujääkide tasategemiseks. Minghella ei sea Willi kehastatavat eduka ja haritud valge inimese sotsiaalset naiivsust ning privilegeeritud seisundiga kaasnevat umbmäärast süütunnet mingilgi moel kriitilisse perspektiivi, mis viib arvamusele, et ehk jagab ta ise neidsamu tundeid. Igal juhul püüab ta taandada nii ulatuslikke ja keerukaid küsimusi nagu klassi- ja kultuurikonfliktid tühipaljale kommunikatsiooniprobleemile: “Sissemurdmine” õpetab, et kui pidevalt hästi palju vabandada ning veidigi viisakas ja vastutulelik olla, sujuvad kui tahes komplitseeritud inimsuhted nagu võluväel. Paraku on stsenaarium selliste kaheldavate sügavmõttelisuste veenvaks “müümiseks” liiga nõrk.
Halvimast päästavad filmi näitlejad – Jude Law küll ei suuda oma magedalt kirjutatud tegelaskuju kellekski enamaks mängida, ent teised saavad vaatamisväärse materjali tootmisega üsna kenasti hakkama. Elevust tekitavad eriti väiksemate rollidega kõrvalosalised nagu Martin Freeman ja Vera Farmiga, kuigi nende tegevusliinid kahjuks kokkuvõttes kuhugi välja ei viigi.