Missioonist, mitte vaid missioonidest
Valitsus on taiplikult esitanud Riigikogule kõikide Eesti välismissioonide pikendamise eelnõu paketina. Tuleb vähem “juntimist” (kui keegi seda terminit veel mäletab). Loomulikult keerutab opositsioon tolmu eelkõige Iraagi missiooni ümber, kuid seda eraldi eelnõuks teha ei õnnestu ja kõik läheb kaitse- ja välispoliitika doktriini kohaselt. Kuigi, jah, mõningate sotsiaaldemokraatide südamesse jääb okas oma esindajate poolthäälte pärast.
Eriti ogarad olid aga Keskerakonna raskekahurite – Ain Seppiku ja Evelin Sepa hüüatused. Et Eesti, olles ise okupatsioonide all kannatanud, ei peaks toetama Iraagi rahva (kellest see koosneb?) okupeerimist. Siinkohal tasuks meenutada, et A. Seppik ei kannatanud sugugi okupatsiooni all, vaid oli hoopis okupatsiooni kannupoiss, mõistes ENSV prokuratuuri aastail “huligaansuse” eest kinni neid, kes söandasid mingilgi viisil okupatsiooni faktile osutada. Seega, kui jääda rangelt matemaatilise peegeldusteooria raamidesse, siis Seppiku enda loogika viiks meid järelduseni, et Seppik on võrreldav nende Iraagi kohtunikega, kes “süüta vabadusvõitleja” Saddam Husseini kõhklematult surma mõistsid. Või kuidas näete neid asju, seltsimehed?
Riigikogu võiks küll pidada seoses missioonide pikendamisega väikese debati küll. Aga mitte nii nagu rahvaliitlased ja keskpartei on harjunud vassima ÜRO mandaadi olemasolu ja selles sisalduvate formuleeringute üle. Ja kindlasti ei peaks nad lausuma sõna okupatsioon. Sest siis paistab kõigile silma, et ehkki sõnades vastumeelselt õigusliku järjepidevuse printsiipi ja seega põhiseadust tunnustades, on nad tegelikult nabanööriga seotud ENSV-ga ja nad ei kavatsegi seda nööri katki kaksata...Kuid millest siis võiks Riigikogu eelnõu taustal debateerida?
Näiteks Iraagi tulevikust. Sest kunagi ju tuleb sealt koju tulla. Mida maha jätta? Mina teeksin ettepaneku, et Iraagi riigi põhjaosas tuleb esiteks luua iseseisev kurdide riik. Näiteks Kurdistan. Jah, on selge, et Türgile on see pühaduseteotus. Kuid pikemas perspektiivis ehk taibatakse, et ka PKK liikmed võivad eelistada rahulikumat ja jõukamat elu iseseisvas riigis kui permanentset sõdimist Anatoolias. On teada, et tekib hulk probleeme piirialal, kus suuremad naftatulud, ka araablastega, keda Hussein vägisi kurdi aladele asutas. Aga sellise küsimuse lahendamisel on ju Eestil olemas tegelik kogemus. Et sõjaväelased välja, sõjaväepensionärid erikohtlemisele, integratsiooniprogrammid, Euroopa normidele vastav seadusandlus jne. Miks mitte pakkuda seda know-howd otsemaid ameeriklastele ja Euroopa Liidule, katsudes neid veenda iseseisva kurdi riigi loomise vajalikkuses. Oletan, et see asi ärritab Türgit siiski vähem kui USA Kongressi resolutsioon armeenlaste genotsiidi asjus. Lisaboonusena saab iseseisva Kurdistani kaela riputada ka kurdi tulipeade taltsutamise, analoogiliselt Fatahi ja Hamasi suhetega Palestiinas. See võiks olla eesti projekt ning seda peaks justnimelt parlamendis arutama.
Muidugi peaks arutelu sisaldama sealjuures muid teemasid. Missugune peaks olema meie valitsuse positsioon seoses võimaliku Kosovo iseseisvusdeklaratsiooniga? Sest ilma Euroopa Liidu riikide tunnustuseta jääb see üksnes deklaratsiooniks ning olukord Balkanil võib taas pingestuda. Kas peaks meie seisukoht olema rohkem rahvaste enesemääramisõigusest johtuv või peaksime realpolitik`i raamides kaalutlema järgmiselt: ohverdame parem Kosovo albaanlased, sest muidu teeb Venemaa teoks oma lubadused ühepoolsetest sammudest Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, pannes nii väga raskesse olukorda läänesuunalise arengutee valinud Tbilisi võimud?
Muidugi võib Riigikogu rahulduda ka valitsusepoolse kinnitusega, et küllap Eesti kujundab oma seisukohti Euroopa Liidu kujuneva ühise seisukoha raamides. Aga see pole Riigikogu missioon! Iseseisva riigi parlamendi missioon on pidada neid arutelusid, mis on printsipiaalsed ja viivad lõppkokkuvõttes valitsuse poliitika kujundamisele. Kurdi riigi mõte on ju mõtlemist väärt! Asjast rohkem huvitatuile soovitaksin lähtuda eesti luuletaja ammustest värssidest:
Laske mind olla kurd,
&nbs p; kes saatust sõitleb:
et võitleb, mis ta võitleb,
jääb vabaduseta kurdiks,
&nbs p; mitte suurtükimürinast.
