Ühes mõne kuu taguses ajalehes kurtis kirjade veerus Soome päritolu mees ihumahlade väljutamise probleemidest Eesti pikamaabussides. Õigus tal oli. Mõnedes on, teistes pole teps. Tualettruume, ma mõtlen. Mina, naisena, olen parema pidamisega, kui mehed üldiselt, nii et tegelikult tuleb näppudel lugeda neid kordi, kui marsruudil Tartu – Tallinn on tekkinud tappev vajadus endast ülejääke väljutada. Tore, et üldse selline kambrike osades bussides on, aga mõne ruumi kitsikuse puhul tekib küsimus, kuidas suudab ennast sinna pressida mõni suurema ihuga isik. Bussiistmete vahede kitsuse kallal ma siinkohal virisema ei hakka, teema on teine, aga märgiksin siiski, et mõnes sõidukis kipuvad mul põlved selle kahepoole tunnise ajaga tuld lööma, ehkki ma pole teab-mis pikk-koib.

Mehed paremale, naised vasakule

 Niisiis, naaseme kergenduskambri juurde. Vanasti polnud bussides neid üldse ja sellega seoses olen kuulnud huvitavaid lugusid, kuidas peaasjalikult mehed olukordi lahendasid, kasutades tühje pudeleid, kilekotte või isegi lahtisest aknast välja siristades. Saare naistel olla hämaratel aegadel olnud kusesarv, millega vedelik paadist välja opereeriti, aga busside ajastuks oli taoline instrument kattunud aegade hämaruse tolmuga ning lahkem juht lahendas olukordi „mehed paremale, naised vasakule” meetodil kusagil metsaservas.

 Tegelikult peaks muidugi normaalne ja terve täiskasvanu suutma ühest Eesti otsast teise sõita ilma pissipeatuseta, aga kui tegu on lapsega või kui täiskasvanut vaevab põiepõletik või kõhulahtisus, mis siis? Tenaleidit ja kummikotte müüakse apteegis ja igas bussijaamas neid pole... Siis sõltub inimene juhi suvast ning tujudest. On tal hea päev, tuleb metsapeatus, kui halb, mine lõhki või lase ennast täis.

Tubli, mehed!

 Bussijaamade tualetid on enamasti tasulised. Hind üldiselt alla kümne. Ei nikasta rahakotti ära ega midagi, aga kord kui mul tõesti polnud rahakotis väiksemat numbrit kui koidula ja buss kohe-kohe väljumas, sain sõimu selga, lisaks loeti demonstratiivse aeglusega tagasi kuhi münte. Paarikümne krooni jagu vist. Ma siis tantsisin seal luugi ees niikaua ristjala-tantsu, uriin lausa pisaranäärmeist välja pressimas. Selle raha eest ei saa tualettide puhtuse kohta halba öelda, aga mõnes paigas tarvitatakse nii vängelõhnseid puhastusvahendeid, et hakkad nõukaaegset kloorlupja taga igatsema.

Meeldiva üllatusena tõden, et mõnedes kõrtsudes asuvad unisex-tualetid muutuvad järjest naistesõbralikemaks. Kas käib seal viisakas klientuur? Või on mehed õppinud oma juga juhtima? Või sooritavad nad urinatsiooniakti istudes? On kuis on, aga: tubli, mehed!

Pole see prill-lauaga opereerimine midagi nii kontemurdev tegevus!

Lainetav üllatus kaubamajas

 Hiljuti tabas mind üllatus sootuks veidras kohas. Tartu Kaubamaja naistetualetis. Valisin kribinal esimese lahtioleva latri ja... Nii lainetavat potiservakatet pole ma tükk aega näinud. Järjekord tammus ukse taga, aga mina pidasin sees aru, kas üritada võõras laga prill-lauale laiali määrida või proovida eelkäijaga kusemisosavuses jõudu. Kui valin viimase tee, kuidas ma järgmisele otsa vaatan? Ütlen, et mina pole teinud või? Kes siin üldse käis? Ajas mõni isane uksed segi? Äkki oli hoopis tegu transvestiidiga? Jätan edasise teie kujutluse viljaks. Oma hädast sain lahti igatahes, sest häbeneda ei anna see, teatavasti.

Üks mure tahab südamelt veel maha tulla seoses selle teemaga: naised tulevad kaubanduskeskusse poodlema, teinekord üksi ka, kujutate ette, aga see konks seinal, kuhu kotti riputada, on nii mikroskoopiline, et haagib taha vaid rinnahoidja õlapaelalaiuse rihmaga ridiküli. Tundub, et selle ruumi on kujundanud mehed – neil on naistest alati imelikud arvamused.

Sinine tualett raudteejaamas

 Üpris hiljaaegu väisasin Tallinnas Balti jaama tualetipunkti ning taas tekkis mu ajus küsimus: kas see sinine valgus, mille saatel ennast peeglist vaadates hakkad end narkomaaniks pidama või tekib soov kohe kiirabi kutsuda, sest näovärv peegeldab eluohtlikku sisemist seisundit, takistab tõepoolest süstlahoolikutel veene leidmast. Mulle isiklikult tundub, et näen ses valguses rohkem veresooni, kui tean enesel olevat. No jah, mina pole sel alal  proff... Igatahes meikida ma selles valguses küll ei soovita – tulemus meenutab normaalvalguses kaunikesti slummiprosti.

Mida öelda lõpetuseks? Tsiteerides sotsialismiklassikuid: oleme astunud tualetimajanduses suure sammu edasi, aga siiski võib täheldada mõningaid puudujääke. Loodame, et ka need lahendatakse lähima viisaastaku jooksul!