01.11.2007, 00:00
Purunenud suhete muuseum
Purunenud suhete muuseum on Euroopa ringreisil ja
näitusel oli vähemasti Berliinis suur menu. Muuseumi rajajateks on
horvaadid, kes otsustasid oma südamevalu ka maailmaga jagada, ning
tänaseks on juba korraldatud 300 näitust. Näitused koostatakse
inimeste poolt annetatud asjadest, näiteks oli näitusel väljas
kirves, millega ühe suhte nördinud osapool raius puruks oma endise
kallima mööbli.
Näituseidee tekkis kunstnikepaaril, kes otsustasid oma lahkuminemisest kunstinäituse teha, selle asemel et, nagu normaalsele inimesele kohane, lihtsalt vana suhte sodi prügimäele saata. Kui mina peaksin näitusele midagi annetama, siis ilmselt suurema otsimise peale üht-teist leiaks. Paar mulle kirjutatud eriti halba luuletust, mida lugedes on nii piinlik, et tahaks endale mulla peale kraapida. Lennukipilet, sall, isikut tõendav dokument. Ma ei kogu trofeesid ega püüa neid ka endast maha jätta. Ma ei jookse ringi, kaamera pihus, ei otsi mälestusi.
Milleks hoida alles hingekriipivaid esemeid? Selleks, et kui haledus peale tuleb, oleks lihtsam peatäis patja nutta? Võimalik. Ma siiski eelistan unustada vanad ja otsida uut tuska ja piina, et seda siis vajadusel omakorda kiiresti unustada. Samas, kui ma midagi juba alles jätan, siis – olgu see nii mõttetu kui tahes – ma näitusele seda anda ei raatsiks.
Kas seda näitust saab nimetada kunstinäituseks? Kas seda muuseumi peaks võtma tõsiselt? Ma ei ole selles päris kindel. Samas, mina olen vana kooli inimene, mulle ei meeldi harilik realism, liiga tavalised asjad, mida kõik kohad niigi täis on. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga, kes teatas, et ta on nüüd aru saanud, et meie ümber ei ole tegelikult mitte midagi erilist, kõik on täiesti tavaline, kõik on harilik ja täiesti normaalne. Ja see tuleb sellest, et kõik on lihtsalt täpselt nii, nagu peab olema. Ta ütles, et meie elu on rikutud filmide ja kogu muu kunsti poolt, mis püüavad meile maalida ettekujutust, justkui mingid situatsioonid, kuhu võib sattuda, oleksid erilised. Ja siis püütakse päriselus käituda nagu filmis. Osalt ma nõustun temaga.
Ilmselt oleksid paljud päriselus toimuvad draamad palju harilikumad, kui loodud kunsti eeskujul ei hakataks teatraalitsema. Samas trügib päriselu kunsti teinekord liigagi jõuliselt sisse. Kas minu passi vahele ununenud lennukipilet on kunst, kui ma selle näitusele viin? Või on see siiski lihtsalt täiesti tavaline lennukipileti konts, täiesti harilik prügi?
Berliinist liigub Purunenud Suhete Muuseumi näitus edasi Belgradisse, Skopjesse ja
Stockholmi. Otsustage ise, kui harilik see on ja kas see on kunst.
Näituseidee tekkis kunstnikepaaril, kes otsustasid oma lahkuminemisest kunstinäituse teha, selle asemel et, nagu normaalsele inimesele kohane, lihtsalt vana suhte sodi prügimäele saata. Kui mina peaksin näitusele midagi annetama, siis ilmselt suurema otsimise peale üht-teist leiaks. Paar mulle kirjutatud eriti halba luuletust, mida lugedes on nii piinlik, et tahaks endale mulla peale kraapida. Lennukipilet, sall, isikut tõendav dokument. Ma ei kogu trofeesid ega püüa neid ka endast maha jätta. Ma ei jookse ringi, kaamera pihus, ei otsi mälestusi.
Milleks hoida alles hingekriipivaid esemeid? Selleks, et kui haledus peale tuleb, oleks lihtsam peatäis patja nutta? Võimalik. Ma siiski eelistan unustada vanad ja otsida uut tuska ja piina, et seda siis vajadusel omakorda kiiresti unustada. Samas, kui ma midagi juba alles jätan, siis – olgu see nii mõttetu kui tahes – ma näitusele seda anda ei raatsiks.
Kas seda näitust saab nimetada kunstinäituseks? Kas seda muuseumi peaks võtma tõsiselt? Ma ei ole selles päris kindel. Samas, mina olen vana kooli inimene, mulle ei meeldi harilik realism, liiga tavalised asjad, mida kõik kohad niigi täis on. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga, kes teatas, et ta on nüüd aru saanud, et meie ümber ei ole tegelikult mitte midagi erilist, kõik on täiesti tavaline, kõik on harilik ja täiesti normaalne. Ja see tuleb sellest, et kõik on lihtsalt täpselt nii, nagu peab olema. Ta ütles, et meie elu on rikutud filmide ja kogu muu kunsti poolt, mis püüavad meile maalida ettekujutust, justkui mingid situatsioonid, kuhu võib sattuda, oleksid erilised. Ja siis püütakse päriselus käituda nagu filmis. Osalt ma nõustun temaga.
Ilmselt oleksid paljud päriselus toimuvad draamad palju harilikumad, kui loodud kunsti eeskujul ei hakataks teatraalitsema. Samas trügib päriselu kunsti teinekord liigagi jõuliselt sisse. Kas minu passi vahele ununenud lennukipilet on kunst, kui ma selle näitusele viin? Või on see siiski lihtsalt täiesti tavaline lennukipileti konts, täiesti harilik prügi?
Berliinist liigub Purunenud Suhete Muuseumi näitus edasi Belgradisse, Skopjesse ja
Stockholmi. Otsustage ise, kui harilik see on ja kas see on kunst.