Portree geeniusest noore mehena
Gabriel García Márquez
“Elada, et sellest jutustada”
Tõlkinud Ruth
Lias.
Eesti Raamat, 2007. 424 lk.
García Márquez (s 1929) on end nimetanud
perfektsionistiks ning tema rikkalik looming on tolle täiuslikkusemaania
tulem ja tõestus: kaasasündinud detailitaju ja
tähelepanelikkuse sõprus viimseni lihvitud stiiliga.
Márquezi romaanide austajad teavad autori vapustavat võimet
luua värvi-, heli- ja lõhnatihe atmosfäär, mis hellalt
kõigub tegelikkuse ja unenäo piiril. Sellele atmosfäärile
lisab Márquez veel üdini läbi tunnetatud kompositsiooni,
teades täpselt, kui pikalt üht või teist sündmust
manustada, millal tuua sisse üks või teine liin. Ja viimane valvur
on Márquezi elukogemus ja empaatia. Ilma elamata ja kogemata ei saa
selliseid romaane luua – karske kabinetlane nõnda ehedat kire- ja
elulõõma raamatusse ei raiu.
Atmosfäär on Márquezi autobiograafia esimeses osas
olemas. Loomulikult ka vanameistri legendaarne sõnaseadmine (mida Ruth
Lias osavasti kaunikõlalisse ja heas mõttes vanamoodsasse eesti
keelde on pannud). Kompositsiooniga on aga nukramad lood. Jääb mulje,
et Márquez on mattunud oma enda elu detailikoorma alla, takerdunud oma
sugupuu võradesse ja nooruspõlve põiktänavatesse.
Kuidagi liiga põhjalik ning seetõttu ülemäära
kaootiline on see raamat. Vanameistri autobiograafialt eeldanuks rohkem
elukogenud kõrvalpilku, aus-muhedat analüüsi, mitte valimatu
kohusetundlikkusega iga üksiku sündmuse ja jutukatke meenutust. Vanas
eas kirjutatud autobiograafia eelis spontaansete päevikute ees on ju see,
et ajafilter on teinud oma töö – eraldanud olulise ebaolulisest
ning kinkinud ka teatava minnalaskmismeeleolu: pole enam vaja kellelegi midagi
tõestada ega valetada.
Márquezi
autobiograafias nood memuaaride trumbid aga peaaegu puuduvad. See-eest on
Márquez võluvalt ja vahel närviajavalt ebapretensioonikas:
kõik suubub üheks kõikevõitvaks vooluks, üks
pole teisest olulisem või märgatavam: ühes tumerohelises
džunglis peituvad nii mädasõnnik kui hurmavad õrnad
õied, nii okkad kui suvaline leherisu, nii elavad kui surnud.
Kirjastajad pole kas söandanud kirjandushiiglast toimetada (loe: terveid
lehekülgi välja heita) või on mindud praktilist rada: kuna
ilmumas on ka mälestuste järgmised kaks osa, siis milleks saada kolme
telliskivi eest ühe telliskivi hind. Loomulikult lastakse kõik kolm
raamatut välja eraldi ja küsitakse igaühe eest ka eraldi raha.
Mis siis et üks, kompaktne ja toimetatud autobiograafia oleks tegelikult
ägedam. Hämmastav on see, et sattusin hiljuti lugema katkendit
Márquezi lähedase sõbra ja seltsimehe Fidel Castro
autobiograafiast ning see oli omas žanris palju efektsem ja paremini loetav!
Ehk on aga Márquezi “probleem”
selles, et tema autobiograafia ei lisa midagi uut ega jalustrabavat tema
meistriteostele (eriti romaanidele “Sada aastat üksildust” ja
“Armastus koolera ajal”), ei meeleolu, stiili ega info osas –
pigem illustreerivad mälestused seda, mis oli ennegi teada: paljud
Márquezi raamatute tegelased on otse elust maha kirjutatud ning
tegelikkus ja fantaasia põimuvad tema loomingus väga paksuks ja
teravamaitseliseks nõiasupiks. Pealegi ei austa vanameistri
autobiograafia “puhast tõde” rohkem kui tema romaanid.
Näiteks kirjeldab Má
;rquez, kuidas temast möödus peata ratsanik või kuidas ta
nägi rongis fauni; kuidas ta sai lugemisest malaaria või kuidas
lõbutüdrukul olid jalas lukuga, lillelised aluspüksid; kuidas
saja-aastane poolpime papagoi äkki läheneva pulli eest hoiatas jms.
Sellistest kirjeldustest peegeldub, miks Gabo juba poisipõlves hinnatud
jutuvestjaks sai ja hiljem juurateaduskonnast välja visati. Ja miks liikus
ta tõde hindavast ajakirjandusest suhteliselt sujuvalt
kõikelubavasse kirjandusse.
Šoti luuletaja ja
tõlkija, Márquezi sõber Alastair Reid on tema kohta
öelnud: “Márquez näitab meile kogu aeg
kujutlusvõime humaniseerivat jõudu. Tema loomingus pole
kujutlusvõime tühipaljas kapriis ega Ladina-Ameerika
ekstsentrilisus: see on ellujäämismeetod. Macondo asukad elavad
maailmas täis saladusi, mida pole võimalik seletada. Ainus, millele
nad saavad loota, on nende enda kujutlusvõime jõud, nende enda
jutud ja anekdoodid, mis võivad tuua tükikese tasakaalu ja heaolu
nende üksildasse saatusesse.”
Saatuslikkus on leitmotiiv
nii Márquezi kirjanduses kui autobiograafias, olles nagu kompromiss-telg
lapsepõlves külge liimunud ebausklikkuse ja katoliikluse segus.
“Ma ei suuda kujutleda oma kutsumusele soodsamat kodust kliimat kui
tolles pentsikus majas, eriti tänu mind kasvatanud arvukate naiste
eripärale,” möönab Márquez (lk 74).
Kokkuvõttes on Márquezi autoportree soe, idülliline ja
luiskav seosetihnik. Ideaalne öökapiraamat –
mõnus-voolav stiil ja eksootilised värvid teevad unele vaid head,
samuti pinge- ja konfliktivähesus. Kirjanduskatarsist aga oodata ei maksa,
pealegi tuleb enne magus, inspireeriv uni.