Stown Towni värvikad ­tänavad

Sansibari pealinna Stown Towni, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, armume esimesest silmapilgust. Rasketest kiviplokkidest ehitatud linnas saab liikuda vaid Hansu ja Gretena leivapalukesi maha jättes, sest kitsastel labürintlikel tänavatel orienteeruda on pea võimatu.

Puust dekoratiivsete uste vahel kõõluvad lapsed, vürtsikottide taga suitsetavad India kaupmehed rahulikult piipu. Tänavaäärel istuv rastapatsidega nooruk mängib trummi. Vilksamisi näeme, kuidas pealaest jalatallani kirevasse sarisse riietunud naine haldjana tänavakurvide taha kaob. Oleme sattunud kultuuride keerisesse, kus kõrvuti elegantsete rõdude ja puidust nikerdatud ustega seisavad sultanite paleed ning imekaunid mošeed.

Kitsastel tänavatel seigeldes jõuame turuni. Hüpleme üle asfaldil vedelevatest kaheksajalgadest ning hiiglaslikest raidest ning avastame end banaanileti juurest. Euroopa Liidu mõõdunormidest välja kalduvad imepisikesed või grandioossed puuviljad maitsevad magusamalt kui mesi. Olles veel mitme päeva pärast täiesti lummatud Stown Towni müstilisest ilust ja kirjust tänavapildist, kuulutame selle oma lemmiklinnaks maamunal.


Tants kui seksikuse mõõdupuu
Täiesti juhuslikult satume Stown Towni parajasti siis, kui kogu linn on haaratud “Sauti za Busara” muusikafestivalist. Suahiili keelest tõlgituna Tarkuse Helide festival on Ida-Aafrika suurim. Seda peetakse igal aastal Sansibari pealinnas ning randadel. Otse Stown Towni südames sultanite kindluses astuvad üles piirkonna põnevaimad artistid. Kõige meelierutavam vaatepilt on Aafrika naiste tants, mis väljendab nende käitumist voodis. Etteaste koosneb ühemõtteliselt seksikast voorusevöö võbistamisest. Pilt käpuli maas, tagumikud püsti nõksutavatest naistest paneb nii mõnegi mehe meelalt naeratama, sest tants on seksikuse mõõdupuuks. Kuid seda kõike naudime juba ööpimeduses, kuna saarele omaselt kaob elekter mõneks tunniks lihtsalt ära.


Korruptsioon
Ühel kottpimedal ööl jalutame tühjadel tänavatel hotelli poole. Järsku kuuleme kummivilinat ning meie teekonna blokeerib lahtine kaubik, mille kastist vaatab välja trobikond automaatidega relvastatud mehi. Musklimehed nimetavad end politseinikeks, kaubikut politseiautoks, teksapükse ja T-särki politsemundriks. Isikutunnistust keelduvad näitamast, kuid sellegi poolest määrivad meie sõpradele pähe kuriteo. Nimelt võivad meid ­öösel koju saata vaid kohalikud, kel taskus giidipaberid. Olukord võtab absurditeatri mõõtmed, aga muidugi on kõik lahendatav paari tuhande šillingi eest.

Kuu aega Aafrikas seiklemist on nii mõndagi õpetanud. Nõuame agressiivselt meeste isikuttõendavaid dokumente ning nii pääsemegi seekord “suulise hoiatusega”.


Rastafarid ja reggae
Stown Townil on ka teine nägu, mille olemasolust keskmine turist ei pruugi midagi teada. Poes trummi müüvad poisid veavad meid tavatrajektoorist kõrvale. Valgustamata tänavalt juhatab Etioopia puna-rohe-kollaste lippudega ukseava külalised endisesse garaažialusesse. Ninna tungib vänge kanepilõhn. Mõnede plastmasstoolidega avarat betoonplatsi valgustab üks ähmane lambipirn. Ruumi keskel tatsuvad Bob Marley rütmide järgi lohvakates riietes noormehed, rastapatsid lendlemas, joint hambus ning õnnis naeratus näol. Tagumises nurgas kõksivad noormehed piljardikuule, baarilett asub trellide taga. Selline on kohalik reggae-klubi, kus kõik on õed-vennad ning olemine “peace”.

Suur osa reggae-baari rahvast on rastafarid. Nagu ka kamp kunstnikke, kes teenivad leiba Kendwa rannal turistidele Aafrika kritseldusi müües. Magavad korallrahu all liival, päeval maalivad, õhtul mängivad lõkke ümber džembet.


Seal tutvume kohaliku kunstniku ­
Ras-T-ga. Kõhna kehaehitusega noormehe ­rastapatsides ja kaela ümber helgivad merekarbid, mustal nahal looklevad jõulised veresooned ja sügavpruun silmapaar tundub kohati hirmutav. Kunstnikupoiss selgitab, et rastafari tähendab sind ja mind – you and me. Lööme kokku rusikad ja koputame sellega oma südamele – peace and love. Nüüd olen mina tema sista ja tema minu brotha.

Selles harmoonilises meelerahus suitsetavad rastad päevast päeva rohelist, Etioopia kuninga Haile Selassie aegadest saati. Rastad usuvad, et Selassie oli jumala asemik maal, Jeesus Kristuse taassünd, ning kanepisuits usu sakrament.

Pärast tunniajast hüpnotiseerivat trummimängu imetleb Ras-T mu sirgeid juukseid ning kutsub mind homseks stuudiosse, et mõned karvased patsid teha.

Blond naisterahvas peab Sansibaril arvestama, et pidevalt püüab keegi tema tähelepanu võita. Šokolaadipoisid peavad heledat nahavärvi ingellikuks ning kuldseid kiharaid vastupandamatuks. Igal sammul hüüab keegi Jambo! (suahiili keeles tere) ning komplimentidest ei pääse ükski põhjamaa naine. Südikamad tõmbavad rahakotist välja lausa garantiikirja, et HIVi nad ei põe.


Veealuse maailma võlu
Päevad Kendwa rannal mööduvad mugavalt – laseme pilgul rännata üle türkiissinise India ookeani, siblime varvastega valges liivas. Päikeseratas särab nii tuliselt, et pilt kipub virvendama. Väljapääsu kuumusest pakub otsatu ookean.

Kui ujuda kaldast vaid mõnikümmend meetrit eemale, võib pead vee alla pistes saada osa veealuse maailma võlust. Sealsamas ujuvad erksates toonides kalad, korallide vahel ilutsevad sinised ja punased meritähed. Et aga sellest täit elamust saada, tuleb proovida sukeldumist.

Lummavad värvid, maaliline maastik ja harukordne elu allpool veepinda pakuvad võrratut elamust. Kuskil korallide vahel vilksavad trompetkalad – kollased, rohelised, roosad –, mööda põhja ukerdavad veidrad vähilised. Pea kohal triivivad kümned ja kümned kalaparved. Mõni kiirgab neoonselt, teine särtsub elektrisinist. Taamal sügavsinises ujuvad suursuguse laiskusega mõned õige pirakad poisid. Järsku kihutab uimede laksudes meist mööda tohutu rai.

Ukerdan lähemale ühele kilpkonnale ja silitan tema siledat kilpi. Järgmisel hetkel ujume selle fantastilise loomaga koos mööda India ookeani vee-aluseid avarusi, minu käsi tema seljal.

Kui kuskil maailmas on pisike paradiisisaar, kust lisaks võrratutele randadele ja lummavale veealusele maailmale leiab mõnusa annuse värvikaid kultuure, siis see on Sansibar.