Mart, mis laulu lauldi Ansipi ämma juures?
Jälle on sule haaranud Mart Kadastik, et kinnitada meile väidet – kommunistid olid siiski õilsad inimesed, kes ajasid eelkõige ja üksnes „Eesti Asja”. See, et ta sinna juurde valitud aforisme antikommunist Arvo Valtonilt tsiteerib, on kõigest maitseküsimus. Miks mitte tsiteerida häid aforisme? Ainult et antud juhul, nagu Kadastik hästi teab, sisaldub Valtoni tsiteerimises selline aforism, et ajal, mil kirjanik Valton näiteks nn. neljakümne kirja välismaale toimetas ja fosforiidikaevanduste vastu võitles, kirjutas Jaak Kaljo alias Mart Kadastik pavlikmorozovlikus võtmes paljastavaid artikleid Lagle Parekist ja tema läänest saadud botikutest.
Ent olgu sellega kuis on, Kadastiku artiklis on maitsevääratustele lisaks ka kommunistlikule demagoogiale omaseid võtteid. Esiteks muidugi anonüümne vihjamine. Kellele vihjab lugupeetud Vastutav Väljaandja remargiga „kes uuemal ajal läbisegi prostituute ja narkootikume tarbivad”? Soovitades sealjuures koguni viidatud tegelasel enne lõplikku (missugune orwellilik prohvetlus) mälukaotust kõik ära rääkida. Keda ta silmas peab, kas Lagle Parekit? Või Robert Närskat? Või mõnd konkureerivat ärijuhti? Miks isikut nimepidi ei nimetata? Aga ikka sellepärast, et hea ajakirjandustava nõuaks siis väite tõestamist, mitte pelgalt reformierakondliku kuulujutu masstiraazhis levitamist. Ja isegi kui näha psühhiaatri poja vihjelises stiilis siirast muret nende küllalt kaheldavate harrastuste suhtes X-isikute puhul, ei jää kommunistliku ideoloogiavõitleja salakaval võte (paar lauset varem) - X on paheline pederast pealekauba - märkamata. Braavo, seltsimehed, järjekordne töövõit!
Veelgi olulisem kommunistliku propaganda võte avaneb aga Kadastiku viimases passuses. Tsiteerin:”Elu ei ole must-valge. Ei olnud siis ega ole ka nüüd. Kas see, kes pääses Vene sõjaväest altkäemaksu abil on petis või aus vabadusvõitleja? Kas temast vähem või rohkem kõlbeline on see inimene, kes läks punaväkke ning sattus tankiga Prahasse, labidaga Thbilisisse või koertega Tartusse?/.../Nad vaikivad, ja teevad ilmselt õigesti.”
No tule Taevas appi!, kui korrata Lennart Meri poolt käibesse toodud vana hüüatust, millest on saanud Kadastiku pinginaaber Ansipi üks lemmikhõiskeid, mida viimasel kõlbab kasutada iga elujuhtumi korral. Panna otsene võrdusmärk Nõukogude armees teenimise ja NLKP-s olemise vahele! Meenutagem, et armeeteenistusest kõrvalehoidmine oli NSVL-i Ülemnõukogu Presiidiumi postanovleenijega tunnistatud kriminaalkuriteoks, mille eest anti vähemalt 2 aastat vanglarežiimi ning saadud paragrahv tõkestas hilisemas elus töö õige mitmetel ametikohtadel! Meenutagem ka, et Genfi konventsiooni kohaselt polnud okupeerival võimul õigust sundida okupeeritud territooriumi kodanikke oma relvajõududesse. Ei pea eeldama, et Kadastikule ja Ansipile sellised faktid tundmata oleksid. Ma isegi arvan, et esimesel neist oli vaatamata toonase TRÜ poolt antavale bronnile sõjaväeteenistusest tagataskus ka arstitõend kehva tervise ja eriti nõrga psüühhika asjus. Seda ei pidanud ta isegi altkäemaksuga ajama, vaid piisas heast perekondlikust sidestusest arstide kogukonnaga. Või kuidas üldse oli Teie armeeteenistusega? Mis väeosas täpsemalt ja kellena arvel olite?
Kuid kui kedagi sunniti vangla ähvardusel Vene armee ridades tsiviilelanikke ründama, siis seda ei saa kuidagiviisi võrrelda NLKP- sse astumisega. Parteiluse alternatiiviks polnud ju vene vangilaager, vaid võimalik ilmajäämine asepeatoimetaja kohast EKP rajoonilehes. Kui just inimsusevastaseid kuritöid NSVL mundris toime ei pandud (teadaolevalt eestlased eriti ei pannud), siis pole kuidagiviisi võimalik sundolukorras võõrvägedes teenimist ja kohapealset limuklust võrdsustada, vihjates seejuures veel, et viimased olnud justkui mingit laadi vabadusvõitlejad „rahvarinde mõistes”.
Mis puutub miilitsapataljonis teenimisse, siis sellel oli selgelt korruptiivseid tunnusjooni. Nimelt said sinna ikkagi eelkõige väljapaistvate kohalike kommunistide ja sõjakomissaride lapsed. Haritlaspered kasutasid „korrumpeerunud” arste. Jah, kõik siin ilmas pole must-valge ei enne ega nüüd. Sestap küsigem Vastutavalt Väljaandjalt, kas õilsa eesmärgi (isiku X päästmine Nõukogude armeest terviseriket teeseldes või olemasolevat tervisehäda ülesbluffides) nimel nõukogude arstieetika rikkumine on ülepea kuritegu?
Niisiis, erinevalt härra Kadastikust, arvan mina, et ühiskond on ülimalt valmis kuulama, mitte vaid kuulma. Eriti tahakski just kuulata ära kommunistide versioonid, mis siis ikkagi pikkadel nõuka-aastatel toimus. Kes keda puksis, kes keda edutas? Ja kes keda näksis ning kes kogunesid Pinginaabri ämma juurde? Lauldi nagu üks mees „Suur Lenin ta oli üllas!” või hoopis „Atsihh-atsahh”? Muide, miilitsapataljoni mehed ei vaiki enam, vaid täidavad üsna usinalt Sõjamuuseumi internetiankeeti oma teenistuse kohta Nõukogude Armees! Sel veebilehel võiks omapoolse õiendi lisada ka Mart Kadastik. Kui see aitaks kaasa seltsimeeste keelepaelte puhtsüdamlikeks ülestunnistusteks avamisele, olen valmis panustama ka kommunistlike pihtimuste portaali loomisse.
Maailm tõepoolest pole mustvalge. Lihtsalt mõne punase südametunnistus on must!
P.S. Kirjutan Rotterdamist, kus ei tarbi ei prostituute ega narkootikume ja suhtun üldiselt endistesse kommunistidesse ikka suuremeelselt. Lõpetuseks, Mart, ka üks Vana-Kreeka aforism: "Südametunnistus on koer, kes käib meie kannul ja haugub." Tervitades.
