Uned, mida mujal ei näe

21. novembril algab Tallinnas üheksandat korda peetav animafilmifestival Animated Dreams. Seekord Nukufilmi stuudio 50. aastapäevale pühendatud festivalist räägib animafestivali peakorraldaja Heilika Võsu. Küsib Mari Laaniste.

Animatsioon on lai mõiste: mida festivalil täpsemalt näha saab? Millest lähtudes ja kuidas selle kavasse filme valitakse?
Võistlusprogrammidega on nii, et meil on kaks printsiipi, kuidas me filme valime: esiteks me kuulutame välja avaliku konkursi, kuhu kõik filmitegijad võivad oma filme esitada. Seekord tuli meile sellel teel umbes 250 filmi. Mis tegelikult on suurte animafestivalidega võrreldes täiesti köömes. Ütleme, Annecy, mis on kõige suurem, ja Ottawa Kanadas, nemad saavad umbes 3000. Aga ega me ülearu ka ei pinguta, et see info üle maailma jõuaks – alati saadavad need, kes meie festivali teavad ja siin käinud on, ja mingi seltskond uusi tekib iga aastaga juurde. Põhiosa programmist on nende seast valitud. Teiseks, me käime ise mujal animafestivalidel, ja kui sealt jääb midagi sellist silma, mida meile mingil põhjusel ei saadeta, siis me teeme ka sellist n-ö otsekutsumist. Neljakümnest võistlusfilmist on niiviisi otse kutsutud kümmekond.
Võistluse olemust selgitada on alati kõige keerulisem. Ma olen ise püüdnud rõhutada seda, et seal on hästi palju erinevaid tehnikaid, et nuku-, joonisfilm, piksillatsioon, rotoskoopia, liiva-animatsioon, 3D, live-action’iga segatud animatsioon, mis iganes eksperimentaalsed tehnikad. Programmi kokkupanemine käib meil natuke sellisel printsiibil ka, et kui on näiteks viis väga head joonisfilmi, siis mõned neist võivad jääda välja ka sellepärast, et me tahame näidata erinevaid tehnikaid.

Kas Animated Dreamsil on siis pigem tehnikakeskne alatoon?
Ei, üldsegi mitte, lugudega on samamoodi: me vaatame, et ka lood oleks mitmekesised, oleks abstraktseid filme, oleks traditsioonilisi loojutustamisi ja lihtsalt visuaali-filme. Et tuua just seda mitmekesisust Eesti publikuni, kes neid filme kuskil mujal ei näe.

Kes on filmide autorid, kas on rohkem väljakujunenud ja tunnustatud meistreid või pigem värskust ja noorust?
Nii ja naa. Võistlejate seas on väga tuntud filme ja režissööre, näiteks on meil sel aastal selline film nagu “Taani poeet” (Den Danske dikteren, 2006), mis sai lühianimatsiooni Oscari. Väga tuntutest on veel legendaarse jaapanlase Koji Yamamura uus film “Franz Kafka maa-arst” (Kafka inaka issha, 2007). Ja samas on tudengeid, kes esinevad tõesti koolitöödega, mis on aga olnud piisavalt tugevad, et teistega konkureerida.

Ja kuidas on Eesti esindatusega?
Eesti filme on kaks: üks on Nukufilmis tehtud “Kleit” (Mari-Liis Bassovskaja ja Jelena Girlin, 2007) ja teine on Joonisfilmi “Maraton” (Kaspar Jancis, 2006). “Maraton” tegelikult esilinastus meil eelmisel aastal, aga see oli siis nii värske, et tookord see võistlusprogrammi ja žürii ette ei jõudnud. Tavaliselt on jah, kaks Eesti filmi, kui ikka mõlemast stuudiost on huvitavaid asju tulnud.

Aga tegelikult on ju kolmas stuudio veel, A Film?
Neil ei ole sellist täiskasvanule suunatud lühifilmi. Nende “Boamadu” linastus eelmisel aastal PÖFFi laste- ja noortefilmi festivalil Just Film, nad on ennast rohkem sellega sidunud.

Animated Dreamsi sihtpublik on siis pigem kunstiteadlikum täiskasvanu kui laps?
Jah, me ei näita üldse lastefilme, sest me hakkaks siis dubleerima lastefilmide festivali, mis näitab ka animatsiooni, aga just nimelt väikestele.

Ja kas selline suund on ennast õigustanud, kas saalid on neid kunstiteadlikke täiskasvanuid enam-vähem täis?
Tead, ma juhin seda festivali nüüd kuuendat aastat, ja publikuhulk kasvab kogu aeg. Eelmine aasta oli iga kord vähemalt pool saali ja mõned seansid ka täiesti täis. Festivali mahtu ei ole me nii väga kasvatanud, eelmisel aastal oli 14 seanssi ja sel aastal on tänu Nukufilmi kollokviumiga seotud retrospektiividele 18 seanssi. Me oleme hoidnud festivali stabiilselt väikese üritusena, et publik jõuaks igale poole. Programm on tegelikult niigi tihe, me ei tahagi teha samal ajal mingeid paralleelüritusi, et publikut mitte killustada. Plaan on hoida inimesi mõnusasti Sõpruses koos, hommikul kuulavad kollokviumi ja saavad targemaks, õhtul vaatavad filme. Ja sel aastal on mul publiku peale hästi suured lootused selles mõttes, et meil tuleb nii palju väliskülalisi, kuni 150. See seltskond, kes pidevalt kohal on, tekitab alati sellise festivalimeeleolu, mille külge siis ka kohalikud ennast haagivad.
Festivali eriprogrammide seas on nii üldtuntud materjali, nagu Inglise Aardmani stuudio filmid, kui tavavaatajale ehk veidi vähem tuttavaid nimesid, nagu jaapanlane Kihachiro Kawamoto.

Millega tema silma paistab?
Kawamoto, kes teeb nukufilme, on Jaapani nii-öelda indie-animatsiooni raudselt kõige tuntum ja legendaarsem anima-autor. Stiil ja tehnika on küll teised kui animel, aga need on väga Jaapani kultuuri ja traditsiooni kandvad filmid. Sisuga ta ei eksperimenteeri, ta jutustabki traditsioonilisi Jaapani lugusid või muinasjutte. Tema viimast filmi, “Surnute raamatut”, mida me näitame, oodati päris pikalt. Ja ta ise on üle kaheksakümne, nii et see on täiesti viimane aeg üldse kuhugi reisida. Ta on kollokviumil ainus esineja, kes ei pea loengut, vaid kellega tehakse intervjuu.
Ja eriprogrammidest veel: mitmed neist on kollokviumi teemadega ja esinejatega seotud. Tšehhi animatsiooni programmis on nii nuku- kui joonisfilme, selle pani kokku filmikriitik Stanislav Ulver, kes püüdis välja valida need kõige paremad pärlid Tšehhi animatsiooni ajaloost. Kui Sojuzmultfilmi retrospektiivi puhul, mille pani kokku Natalja Lukinõhh, on valik piiratud konkreetse ajaga – need on perestroika-aegsed filmid –, siis Tšehhi programmis on tõesti tipud läbi aegade: Jan Svankmajer, Jirí Trnka, jne.

Aga on veel üks eriprogramm – Eesti filmikriitikute valik parimatest Nukufilmi filmidest läbi ajaloo: kas nüüd võib paljastada, millised said välja valitud?
Sellega läks nii, et programmis on puhtalt ajapuuduse tõttu 5 filmi, kuigi välja kujunes top-9. Kõige ülekaalukamalt said hääli kolm vanemat filmi, “Operaator Kõps seeneriigis” (1964), “Nael” (1972) ja “Nõiutud saar” (1985), kõik ühepalju, ja nende järel “Teekond Nirvaanasse” (2000). Viies film tuli olude sunnil ülejäänute seast välja valida, ja esi-üheksas oli kaks Mati Küti filmi, nii et valitud sai “Une instituut” (2006).

 

9. Animated Dreams Tallinnas kinos Sõprus
 
KOLMAPÄEV, 21.11
19.00 Festivali avamine - Eesti nukufilmid aja peeglis

NELJAPÄEV, 22.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
16.30 Nukufilm esitleb: tööd ja tegemised
18.00 Võistlusprogramm I
20.00 Võistlusprogramm II
22.00 Täispikk animafilm “Ühel ööl ühes linnas”

REEDE, 23.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
16.30 Nukufilm esitleb: Eesti filmikriitikute valik
18.00 Võistlusprogramm III
20.00 Võistlusprogramm IV
22.00 Täispikk animafilm “Surnute raamat”

LAUPÄEV, 24.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
14.30 Kihachiro Kawamoto nukufilmid
16.00 Aardmani stuudio eriprogramm
18.00 Animafestivali lõputseremoonia
20.00 Tšehhi animatsioon fookuses
22.00 Täispikk animafilm “Paprika”

PÜHAPÄEV, 25.11
14.00 Sojuzmultfilmi retrospektiiv
16.00 Uus ja uhke Eesti anima!
17.30 Esilinastus: Elulood
19.00 Animafestivali võidufilmid 2007

Vaata lisa: http://2007.poff.ee/anima/ ja  http://2007.poff.ee/anima/colloquium.html