Me ei jõua lätlastele järele

Nõukogude Liidu ajal oli meil aktiivne klubi Unic ja ka hulganisti igasuguseid vanu autosid. Igaüks, kes kusagilt mõne kätte sai, ehitas seda oma oskuste ja võimaluste järgi. Professionaalsust ja võimalusi (originaalosad, kroomimine, värvimine) oli vähe. Seega ei eksisteerinud eriti palju originaalseisukorras ja muuseumikõlblikke masinaid. Sel ajal ja vahetult pärast taasiseseisvumist müüdi Eestist välja peaaegu kõik vähegi huvitavamad autod.
Suuremat osa inimestest vanade autodega tegelemine ei huvita, samuti ei too see tegevus kiiret kasumit. Need aga, keda asi huvitab, ei saa tihti tegeleda majanduslikel põhjustel, tegu on ääretult kalli ettevõtmisega.
Eestis on praegu mitmesuguseid vanatehnika kollektsioone, mida inimesed on omal käel teinud vastavalt võimalustele. Kahjuks pole võimalusi hoida näiteks põllumajandustehnikat või veoautosid siseruumides ja meie kliimas nad hävinevad tasapisi.
Eestis peaks kindlasti olema oma automuuseum, see on üks osa ajaloost ja kultuurist. Võib-olla kõik eksponaadid ei pea olema Eestiga seotud, küll aga on kõik vanad autod seotud mingi ajalooperioodiga ning nii näitavad nad tehnika arengut.
Riia muuseum on väga põnev, seal on palju huvitavat tehnikat. Selle poolest on lätlased meist nii pikalt ees, et vaevalt Eesti kunagi järele jõuab. Muide, paljud sealsed huvitavad autod on pärit just Eestist!
Ka Leedus, Vilniuses, on plaanis avada varsti muuseum. See põhineb erakapitalil ja tegijaks on üks kunagisi kuulsamaid NSVLi rallisõitjaid Stasys Brundza. Olen tema autosid juba näinud ja sellest tuleb huvitav väljapanek.

Peter Kalli, Viking Motors