Dave Gahan “Hourglass”

Dave Gahan
“Hourglass”
(Mute)
Parem kui viimase 10 aasta depeche.

Kui Depeche Mode’i kõige olulisema häälepaelte põimija eelmine album “Paper Monsters” pani kahtlema härra iseseisvumise tarbekuses, siis värske “Hourglass” pole enam papist poiss, vaid vaata et parem kui enamik viimase kümne aasta Depeche’i albumid. Eks ole sellelgi plaadil sonivaid ballaadikesi ja bluuslikke suitsupause, aga moodustades osa mitmekülgsest tervikust, ei pane mõtisklevamad lood suure varbaga liiva seest uitmõtteid otsima. Kui tõmmata veel paralleele DMiga, siis on Dave’i uus soolokas kõlalt kõige sarnasem vahest “Songs Of Faith And Devotioni” plaadiga. Hitte on siin üllitisel igatahes kuhjaga, kõik isikupärased ja targad. Ei ole sellist kunstlikult punnitatud kassikulda, kõik on siiras.

“Deeper + Deeperis” muutub Dave korraks Billy Corganiks ja “Kingdom” on sada prossa maailma sobivaim esiksingli lugu. Kui eelviimase loona plahvatab vimm, mis kogunenud salaja, (loe: saabub kulminatsioon pärast albumipikkust hellitamist) ehk lugu “A Little Lie”, saabub see nagu psüühilise saluudina. Hetkel mu kindel isiklik lemmiklugu sel albumil.

Lõputräkk “Down” tõmbab perfektselt otsad kokku ja annab ära. Õnneks pole tegu ühekordse papist plaadiga, seega jääb alati võimalus ikka uuesti ja uuesti see hõrk kettake käivitada. Kindlasti üks selle aasta parimaid pärleid ja see, kas meie sead oleme, selgub alles, õun suus, jõululaual.

9