Kontorite elanikke: Rändlind
Paavo kägardas paberitüki korvi ja vaatas rahuoluga
puhast lauda. Homme teda siin tatises büroos pole – ta lendab
ära. Järgmised neli päeva on tema elus viietärnihotell,
tüdrukud, kokteilid ja klubid. Mõningase kõhkluse järel
lisandub nimekirja ka konverents, lähetuse tegelik siht.
Paavo
on sündinud reisima. Tõeline rändlind, nagu teda vanas
töökohas kutsuti. Selles hüüdnimes ei näe ta midagi
halba. Just see on asi, mille järgi inimnäljasel
tööjõuturul valikuid teha – palju ka tööandja
kulul sõita saab? Sest reisimine on tähtis ning pingutust
nõudev põhitöö osa! Seal ärkab ja lööb
õitsele inimese tegelik loomus, areneb võõrkeeleoskus ja
koosmeeletunne, seletab Paavo.
Mida teeb inimene internetiajastul
komandeeringus. Puhkab ja mängib loomulikult. Esmajärjekorras huvitab
teda, kus saab kohalikku toitu ja napsi mõnusa hinna ja kvaliteedi
suhtega. Teiseks on põnev teada luksusbrände müüvate
poodide piirkonda. Veel on hea teada, kus asuvad kuumemad ööklubid ja
kui palju maksab takso.
Kõige tähtsam on siiski hotell.
Et tuba oleks võimalikult suur, voodi King size, et hotellil oleks oma
spaa ja piisava suurusega bassein. Et hommikusöök oleks rikkalik ja
lobby seda sorti, et seal oleks mõnus tundide kaupa lösutada. Ja et
tegu poleks vaid konverentsihotelliga, mis on tuubil täis kivistunud
näoga aasia ärimehi, kes tihedate gruppidena liiguvad lifti ja
välisukse vahel.
Paavol on plaan olemas. Ta jõuab
kohale, tšekib ennast sisse, läheb, ostab Massimost endale
mõne riidetüki, siis teeb konverentsi avakokteilil paari
tüübiga tutvust ja vahetab nimekaarte. Sellega on ametlik osa peaaegu
ühel pool.
Seejärel sukeldub ta suurlinna
anonüümsesse ööellu. Keegi ei tunne teda, ei tea ta
muredest, tema pretensioonikast naisest ja tolle armukesest. Keegi pole
kuulnud, et Paavo jäi mõne aasta eest jommis peaga parki magama ja
potsatas sellega seoses Õhtulehe kaanele. Mis omakorda sai
põhjuseks, miks vana armas ministeerium Paavo hülgas. Õieti,
otseselt ei hüljanud, vaid kuidagi unustas. Tema ümber oli just nagu
hiiglaslik ja veidi hägune seebimull, millest ta ise veel kuidagi
läbi nägi, aga mis otsekui ei lasknud teistel teda ära tunda. Ja
Paavo, olles seebimullis aasta vastu pidanud, vahetas töökohta. Ka
neidsamu reisivõimalusi silmas pidades.
Muidugi on reisimine
kulukas. Eriti arvestades nõmedat, ajast ja arust 500kroonist
päevaraha. Selle eest ei saa Londonis isegi piimasaali minna! Reisimisele
tuleb kõvasti peale maksta.
Loomulikult ei taha
tööandja näha mingeid õhtusöögiarveid
või ööklubipiletit, kleebituna komandeeringuaruande
külge. Need lähevad oma taskust. Aga seda tähelepanelikum on
õige rändlind nende kohustuste suhtes, mis on tööandja
kanda. Igasuguseid nippe on, mida kogenud rändlinnud omavahel jagavad.
Seni, kui asjad on enam-vähem joones, tööandja
tavaliselt rändlinde ei sega. Sest temagi tahab vahel n-ö iseennast
motiveerida. Minna eemale tööst, perest ja jubedast kliimast. Kuskile
lõunameresaarele, ülemaailmse assotsiatsiooni aastakonverentsile
või moodsale koolitusreisile. Ning selle kõige pärast on ta
vakka.
Niisiis esimene õhtu kulub Paavol ööklubis.
Seal võib ennast mõnusalt jommi võtta. Pärast
seda jääb veel kaks pikka päeva. Mõlemal käib ta
konverentsilt sutsti l&a
uml;bi. Ja võtab osa ka õhtusöögist, sealt puudumine
paistaks silma. Aga sellega on ta oma kohuse mitusada protsenti täitnud.
Ta kavatseb linnas hulkuda, shopata, keset päeva klaasi või kaks
võtta ja olla väljas kogu maailma jamadest. Kui telefon heliseb, ta
ei võta – ta on lähetuses, kuulab konverentsi, loob
suhteid.