06.12.2007, 00:00
Eetrikunn
Eesti Raadio spordiajakirjaniku Tarmo Tiisleri ühtaegu emotsionaalsed ja asjatundlikud korvpallireportaažid on kohati suuremad kui päris elu. Teisisõnu, need on sageli huvitavamad kui mäng ise.
TIIT BLAAT
Teisipäeva õhtu. Eesti Raadio
sporditoimetuse raudvarakooli häälega Erik Lillo
juhatab pärast kella seitsmeseid lühiuudiseid sisse
korvpallireportaaži otse Saku Suurhallist. Reporter on Tarmo
Tiisler.
“No nii. Eesti rahvusringhääling korvpalliteisipäeval siin Saku suurhallis. Mängitud on kolm minutit ja natuke sekundeid peale,” alustab Tiisleri põnevust lubav ärev hääl. Saalis on müra, pasunad ja ergutuskisa. Õhus on pinget. “Kalevi algkoosseis....”
Võta või jäta, korvpallireportaažid kõrge ja pisut nasaalse häälega Tiisleri vahendusel on mõnusad. Huvitav, kas tema hea töö on ka toonud Eesti raadiole juurde kuulajaid, kes ekstra tema pärast end kuuldele sätivad? Mees ise ütleb, et pole näinud ühtki arvu, mis seda täpselt näitaks. Positiivset vastukaja on ta muidugi saanud.
Asja eest, see on selge. Mingis mõttes on need nagu reportaažid televisioonieelsest ajast, mil reporter vahendas sündmust nii elavalt, et polnud raske kogu ilu või inetust endale vaimusilma ette manada. See pole rumal lõugamine ega emotsioonivaene mõmin.
Ajakirjandusžanrile, mis tundus olevat läinud igaviku teed, on Tiisler andnud uue hingamise.
“Kolm päeva tulin ma sellest mängust välja,” kirjeldab Tiisler viimase aja kõige ülevamaid emotsioone andnud ülekannet. Ta räägib 13. novembri Eurosarja mängust, kui Tallinna Kalev kohtus võõrsil tugeva Prantsusmaa tiimi Lyon-Villeurbane’i Asveliga. Meie poisid said pärast õnnetut algust tasapisi mänguhoo üles, olid teisel poolaja selgelt võidu pole tüürimas, ent lasid lõpuks vastase järele. Kusjuures päris lõpusekunditel oli Prantsuse klubi mängijal võimalik kahe vabaviskega võit vormistada, ent ta tabas vaid ühe. Lisaajal sai Kalev võitlusliku võidu.
Mingil dramaatilisel lõpuhetkel fokuseeris raadiomees oma tähelepanu mustanahalise vastase laubal sillerdanud higipiisale. Hea fantaasiaga kuulajale kangastus sel hetkel kaader mõnest põnevikust, kus spetsialist teeb kahjutuks lõhkekeha ning kuidas enne otsustava juhtme läbilõikamist koguneb laubale pingehigi. See matš oli tõepoolest žanripuhas thriller. Eriti Tiisleri vahendusel.
“Kolm päeva pärast seda kohtumist mängisin mõttes mängu uuesti ja uuesti läbi. Seda sedavõrd, et kippus lausa igapäevaelu segama,” räägib ta.
Tiisleri pasunakoorist ja muust ergutusmürast läbi pressiv erutatud hääl lööb eetrisse. Täpselt nii nagu vanasti, aastakümneid tagasi, kui oodati sõnumeid Kalevi mängust Thbilisist: “No nii, Saku on taas kuuldel...
Kriisa viskab kolmese ... mööda. Meie kolmesed pole kohe kuidagi täna tabanud. Tahaks uskuda, et need kolmesed hakkavad minema, neid uskujaid on siin suurhallis täna nii 4000.”
Korvpall on rohkem kui mäng
Kui me Tiisleriga teisipäeva lõuna paiku raadiomajas kokku saame, on ta oma hommikuse töö teinud. Nelja lapse isa sätib end koju last hoidma, et siis paljude rõõmuks õhtul Saku Suurhallist Kalevi ja poolakate mängu vahendada.
Tiisler, kui keegi veel ei tea, on prillide ja silmapaistva habemega, mõõdukalt täidlusele kalduv mees, kes, andku ta mulle see võrdlus andeks, võiks hästi sobida Viljandi Folgi pressiesindajaks. Vaevata võiks ta ka kehastud a elupõliseks maakonnalehe teatrikriitikuks.
Tegelikult pole Tiisleriga seoses teatri ja rahvamuusika mainimine sugugi juhuslik, ent sellest hiljem.
Tiisler ütleb enda olevat sellest põlvkonnast, kellele oli ja on korvpall enam kui lihtsalt mäng. Kas just religioon, aga midagi sellist.
Et mida ta teeb, kui õhtul on reportaaž mängust? Eks otsib infot vastasmeeskonna kohta. Loomulikult. “Ma olen kaks päeva üritanud kätte saada Tarmo Kikerpilli (Poolas mängivat Eesti korvpallurit – Toim.), kelle meeskond pole tänavu küll Wroc?awiga mänginud, aga üht-teist huvitavat oleks ta ikka võinud rääkida. Aga mul pole õnnestunud teda kätte saada,” räägib raadiomees. Lisaks sellele, elementaarsele osale, tahab Tiisler, et oleks midagi uut ja huvitavat Eesti ja Poola kohta, mis õhtuse mängu konteksti võiks sobida. Nagu ta ütleb: “Üritan mõelda, kus Eesti ja Poola ajalooliselt on kokku kõlksunud.”
Suurhallis edeneb mäng omasoodu. Tiisleri ponnistustele vaatamata jääb Kalev üha suuremasse kaotusseisu. Tiisler on sunnitud tõdema: “Ja neid punkte ei tule meil mitte kusagilt, mitte ühestki servast, mitte ühegi valemi abiga.”
Ent nagu hea reporter muiste, hoiab mõõdukalt optimistlikku joont: “Kalev kaotusseisus 19 : 32. Aga ikka ütleme, see pole mingi imemeeskond, mis meil siin vastas on.” Ainult lootusetu pessimist jätaks selle jutu peale raadio kuulamise katki.
Poolaja Kalev kaotab 27 : 41.
Närvilisemad spordisõbrad kiirustavad rahustuseks suitsu tegema. Tiisler aga säilitab peepvainliku meelekindluse ning teatab neile, kel närvid korras: “Igal juhul nutta ja halada on meil vara... Poola vastu on ennegi imet tehtud, Poolat on võidetud!”
Kirjutab, kui muidu ei saa
Tiisler on tegelikult väga mõnusa sulega kirjutaja. Iga toimetus oleks rahul, kui tal oleks säärane kolumnist.
Raadiohääl ise ütleb, et tal on õnn kirjutada siis, kui ta ise väga tahab, kui on tõepoolest midagi sellist sees, mis tahab ärakirjutamist. “Ma seedin väheke ja kui tunnen ikka veel, et ei saa muidu, siis kirjutan,” räägib ta. “See on nii nagu ütles kunagi üks kuulus teatrimees – lavastada tuleb siis, kui enam ei saa seda tegemata jätta.”
Siinkohal tuleb meelde Tiisleri mullune kurbirooniline mõtisklus, kus ta võrdleb Eesti korvpalli Ruhnu karuga ning võrdluse selgituseks ütleb: “Mõlemat pole pikka aega näha olnud, aga kindlasti teatakse, et nad on olemas. Ning mõlemast saab kogu aeg rääkida.” Kas pole tabav?
Pole kahtlustki, et ta korvpalli armastab. Nagu ka murdmaasuusatamist.
Paar aastat tagasi, kui raadiotäht võttis end kokku ja hakkas väikest viisi tervisesporti tegema, s.t suusatama, kirjutas ta kergelt eneseiroonilise, mõnusalt mahalaka mõtiskluse “Ma olen Veerpalu”. Ses tekstis oli elu rohkem kui üheski ennastimetlevas suusablogis.
Tavaliselt kipuvad aga sellised hurraaga alustatud tervisesporti sukeldumised lõppema kohe, kui kuraas otsa saab. Tiisler teeb tänini. Ütleb, et meeldib.
Vahel, teades ja tundes mõningaid spordiajakirjanikke, tundub, et seda tööd saavad teha suurimad friigid, kes lisaks käe kohaliku spordielu pulsil hoidmisele jälgivad kõiki Euroopa jalgpalli-, jäähoki- ning korvpalli- ja võrkpalliliigasid, hoiavad end kursis ka laske- ning mäesuusatajate saavutustega, vaatavad &o uml;ösiti internetist Põhja-Ameerika profisarju ning magama minnes lehitsevad vormi hoidmiseks vanu olümpiaraamatuid.
Tiisler ütleb seepeale, et loomulikult on tal kui spordiajakirjanikul vaja asjadega üldiselt kursis olla. Ent päris põhjalikult suudab ta olla kursis vahest kahe alaga. “Võiks ju, kui väga tahta, teada kolmandastki, kui poleks pereelu,” räägib ta. “Aga ma tahan hoida oma aega endale. Ma hoian end vormis, kui loen raamatuid või käin teatris.”
“No nii. Eesti rahvusringhääling korvpalliteisipäeval siin Saku suurhallis. Mängitud on kolm minutit ja natuke sekundeid peale,” alustab Tiisleri põnevust lubav ärev hääl. Saalis on müra, pasunad ja ergutuskisa. Õhus on pinget. “Kalevi algkoosseis....”
Võta või jäta, korvpallireportaažid kõrge ja pisut nasaalse häälega Tiisleri vahendusel on mõnusad. Huvitav, kas tema hea töö on ka toonud Eesti raadiole juurde kuulajaid, kes ekstra tema pärast end kuuldele sätivad? Mees ise ütleb, et pole näinud ühtki arvu, mis seda täpselt näitaks. Positiivset vastukaja on ta muidugi saanud.
Asja eest, see on selge. Mingis mõttes on need nagu reportaažid televisioonieelsest ajast, mil reporter vahendas sündmust nii elavalt, et polnud raske kogu ilu või inetust endale vaimusilma ette manada. See pole rumal lõugamine ega emotsioonivaene mõmin.
Ajakirjandusžanrile, mis tundus olevat läinud igaviku teed, on Tiisler andnud uue hingamise.
“Kolm päeva tulin ma sellest mängust välja,” kirjeldab Tiisler viimase aja kõige ülevamaid emotsioone andnud ülekannet. Ta räägib 13. novembri Eurosarja mängust, kui Tallinna Kalev kohtus võõrsil tugeva Prantsusmaa tiimi Lyon-Villeurbane’i Asveliga. Meie poisid said pärast õnnetut algust tasapisi mänguhoo üles, olid teisel poolaja selgelt võidu pole tüürimas, ent lasid lõpuks vastase järele. Kusjuures päris lõpusekunditel oli Prantsuse klubi mängijal võimalik kahe vabaviskega võit vormistada, ent ta tabas vaid ühe. Lisaajal sai Kalev võitlusliku võidu.
Mingil dramaatilisel lõpuhetkel fokuseeris raadiomees oma tähelepanu mustanahalise vastase laubal sillerdanud higipiisale. Hea fantaasiaga kuulajale kangastus sel hetkel kaader mõnest põnevikust, kus spetsialist teeb kahjutuks lõhkekeha ning kuidas enne otsustava juhtme läbilõikamist koguneb laubale pingehigi. See matš oli tõepoolest žanripuhas thriller. Eriti Tiisleri vahendusel.
“Kolm päeva pärast seda kohtumist mängisin mõttes mängu uuesti ja uuesti läbi. Seda sedavõrd, et kippus lausa igapäevaelu segama,” räägib ta.
Tiisleri pasunakoorist ja muust ergutusmürast läbi pressiv erutatud hääl lööb eetrisse. Täpselt nii nagu vanasti, aastakümneid tagasi, kui oodati sõnumeid Kalevi mängust Thbilisist: “No nii, Saku on taas kuuldel...
Kriisa viskab kolmese ... mööda. Meie kolmesed pole kohe kuidagi täna tabanud. Tahaks uskuda, et need kolmesed hakkavad minema, neid uskujaid on siin suurhallis täna nii 4000.”
Korvpall on rohkem kui mäng
Kui me Tiisleriga teisipäeva lõuna paiku raadiomajas kokku saame, on ta oma hommikuse töö teinud. Nelja lapse isa sätib end koju last hoidma, et siis paljude rõõmuks õhtul Saku Suurhallist Kalevi ja poolakate mängu vahendada.
Tiisler, kui keegi veel ei tea, on prillide ja silmapaistva habemega, mõõdukalt täidlusele kalduv mees, kes, andku ta mulle see võrdlus andeks, võiks hästi sobida Viljandi Folgi pressiesindajaks. Vaevata võiks ta ka kehastud a elupõliseks maakonnalehe teatrikriitikuks.
Tegelikult pole Tiisleriga seoses teatri ja rahvamuusika mainimine sugugi juhuslik, ent sellest hiljem.
Tiisler ütleb enda olevat sellest põlvkonnast, kellele oli ja on korvpall enam kui lihtsalt mäng. Kas just religioon, aga midagi sellist.
Et mida ta teeb, kui õhtul on reportaaž mängust? Eks otsib infot vastasmeeskonna kohta. Loomulikult. “Ma olen kaks päeva üritanud kätte saada Tarmo Kikerpilli (Poolas mängivat Eesti korvpallurit – Toim.), kelle meeskond pole tänavu küll Wroc?awiga mänginud, aga üht-teist huvitavat oleks ta ikka võinud rääkida. Aga mul pole õnnestunud teda kätte saada,” räägib raadiomees. Lisaks sellele, elementaarsele osale, tahab Tiisler, et oleks midagi uut ja huvitavat Eesti ja Poola kohta, mis õhtuse mängu konteksti võiks sobida. Nagu ta ütleb: “Üritan mõelda, kus Eesti ja Poola ajalooliselt on kokku kõlksunud.”
Suurhallis edeneb mäng omasoodu. Tiisleri ponnistustele vaatamata jääb Kalev üha suuremasse kaotusseisu. Tiisler on sunnitud tõdema: “Ja neid punkte ei tule meil mitte kusagilt, mitte ühestki servast, mitte ühegi valemi abiga.”
Ent nagu hea reporter muiste, hoiab mõõdukalt optimistlikku joont: “Kalev kaotusseisus 19 : 32. Aga ikka ütleme, see pole mingi imemeeskond, mis meil siin vastas on.” Ainult lootusetu pessimist jätaks selle jutu peale raadio kuulamise katki.
Poolaja Kalev kaotab 27 : 41.
Närvilisemad spordisõbrad kiirustavad rahustuseks suitsu tegema. Tiisler aga säilitab peepvainliku meelekindluse ning teatab neile, kel närvid korras: “Igal juhul nutta ja halada on meil vara... Poola vastu on ennegi imet tehtud, Poolat on võidetud!”
Kirjutab, kui muidu ei saa
Tiisler on tegelikult väga mõnusa sulega kirjutaja. Iga toimetus oleks rahul, kui tal oleks säärane kolumnist.
Raadiohääl ise ütleb, et tal on õnn kirjutada siis, kui ta ise väga tahab, kui on tõepoolest midagi sellist sees, mis tahab ärakirjutamist. “Ma seedin väheke ja kui tunnen ikka veel, et ei saa muidu, siis kirjutan,” räägib ta. “See on nii nagu ütles kunagi üks kuulus teatrimees – lavastada tuleb siis, kui enam ei saa seda tegemata jätta.”
Siinkohal tuleb meelde Tiisleri mullune kurbirooniline mõtisklus, kus ta võrdleb Eesti korvpalli Ruhnu karuga ning võrdluse selgituseks ütleb: “Mõlemat pole pikka aega näha olnud, aga kindlasti teatakse, et nad on olemas. Ning mõlemast saab kogu aeg rääkida.” Kas pole tabav?
Pole kahtlustki, et ta korvpalli armastab. Nagu ka murdmaasuusatamist.
Paar aastat tagasi, kui raadiotäht võttis end kokku ja hakkas väikest viisi tervisesporti tegema, s.t suusatama, kirjutas ta kergelt eneseiroonilise, mõnusalt mahalaka mõtiskluse “Ma olen Veerpalu”. Ses tekstis oli elu rohkem kui üheski ennastimetlevas suusablogis.
Tavaliselt kipuvad aga sellised hurraaga alustatud tervisesporti sukeldumised lõppema kohe, kui kuraas otsa saab. Tiisler teeb tänini. Ütleb, et meeldib.
Vahel, teades ja tundes mõningaid spordiajakirjanikke, tundub, et seda tööd saavad teha suurimad friigid, kes lisaks käe kohaliku spordielu pulsil hoidmisele jälgivad kõiki Euroopa jalgpalli-, jäähoki- ning korvpalli- ja võrkpalliliigasid, hoiavad end kursis ka laske- ning mäesuusatajate saavutustega, vaatavad &o uml;ösiti internetist Põhja-Ameerika profisarju ning magama minnes lehitsevad vormi hoidmiseks vanu olümpiaraamatuid.
Tiisler ütleb seepeale, et loomulikult on tal kui spordiajakirjanikul vaja asjadega üldiselt kursis olla. Ent päris põhjalikult suudab ta olla kursis vahest kahe alaga. “Võiks ju, kui väga tahta, teada kolmandastki, kui poleks pereelu,” räägib ta. “Aga ma tahan hoida oma aega endale. Ma hoian end vormis, kui loen raamatuid või käin teatris.”
Kirglik armastus teatri vastu
Teine poolaeg. Kalevi mäng on ikka hambutu. Järjepanu jooksevad liiva mitmed meie meeste rünnakuüritused. Vaevalt jõuab Tiisler röögatada Rait Keerlese kolmese peale: “LäHHHeb!!!” Lootus elab. Kui ainult Tiisleri süda sellisele rütmivahetusele vastu peaks.
Ent Kalevi selle hooaja stabiilseim mees Kristjan Kangur eksib järjekordselt rünnakul ning jääb kohe hätta kaitses. “Tundub et Kanguri mõtted on täna natuke laiali, aga loodame, et järelejäänud aja jooksul ta need ikka kokku korjab,” lausub Tiisler.
Ajaloolase diplomiga Tiisler mainib, et viimasel ajal pakub talle pinget hoopiski ilukirjandus. Just hiljuti luges ühe laksuga läbi Günter Grassi “Plekktrummi”. Raamatu, mida oli varem mitu korda edutult alustanud. Enne seda neelas ta mõnuga sama autori “Minu aastasadat”.
“Ja tead, mulle tõesti meeldivad väga teatriraamatud. Just teatriteoreetilised, -filosoofilised raamatud – Antonin Artaud või Jerzy Grotowski... Just hiljuti lugesin Stanislavski “Minu elu kunstis”. Ja midagi pole teha, Voldemar Panso “Portreed minus ja minu ümber” on mu kindel lemmik.”
Selge see, et Tiisler on üks neist vähestest Eesti spordiajakirjanikest, kellega kokku saades õnnestub pikalt vestelda nii, et spordist ei räägigi.
Aga säärane sügav huvi teatri vastu tundub liigagi eiravat harjumuspärast spordiajakirjaniku formaati.
Ent tõepoolest, teater Tiislerile meeldib. Lapsena ega noorukina tõmmet sinnapoole polnud, aga just siis, kui ta oma minaotsingute aastatel lõpuks Eesti Raadio sporditoimetusse sattus, avastas ta ka huvi teatri vastu. “Siis hakkasin ma ära tundma neid asju, millega koos on mul hea olla.”
Tiisler ütleb, et kuigi ta peab ennast sõnainimeseks, saab ta teatris suure naudingu etendustest, kus mängu on rohkem kui sõna. “Tead, mulle õudselt meeldib see sõna – “mäng”.”
Aga mis puutub rahvatantsu, millest on ju Tiisleri puhul palju räägitud, siis selle vastu on raadiomehe armastus vähemasti sama kirglik kui teatri vastu. Vaevalt leidub Eestis peale tema spordiajakirjanikku, kes söandaks siiralt teatada – tantsupeo ülekanne, see on tõeline kaif. Eks see ole tantsupedagoogist abikaasa viljakas mõju, mis muud.
Tiisler on tihti oma ajaloolasehariduse kohta maininud, et ta on pigem eruajaloolane, kes asjaga enam eriti ei tegele. Siiski, umbes kaks aastat tagasi suvel, kui siinkirjutaja kodus esiku seina värvis, mängis taustaks raadio. Hea kolleeg, egüptoloog Serjoža Stadnikov, ja Tiisler rääkisid väga mõnusalt Vana-Egiptuse valitsejatest. Hariv ja mõõdukalt süvitsi minev vestlus.
Maalritöö ei edenenud kuidagi. Või võtame Tiisleri sõjaka fraasi Eesti-Rootsi vahelisest EMi valikmängust: “Rootslased lõid meile 375 aastat tagasi ülikooli, meie näitame neile nüüd, kuidas mängitakse t&o tilde;elist korvpalli.” See, ilmselgelt vaid ajaloolase teadmist eeldav lause sobiks reporteritöö kullafondi.
Vikerkaja katkestab ülekande päris pikaks ajaks. Korvpallihuviline loodab, et ehk just sel ajal läks meie meestel lõpuks “püss lahti”. Et mängus on toimunud murrang. Tühjagi. Seis on sama lootusetu, aega aina vähem.
“Praegu tundub küll, et kui mingit imet ei juhtu, siis Kalev Poola vastu siin võitu ei võta.” Nii lootusetut häält pole eetris seni olnud.
Ent ta poleks meisterreporter Tiisler, kui nii lihtsalt alla annaks: “...Kuid paanikaosakonna ust me veel lõplikult lahti ei tee... 16 punkti, on ju ennegi seda vahet tagasi mängitud.”
Siiski üsna varsti pärast seda ei looda enam temagi. Meie parim, Travis Reed, viskab vabaviske mööda. “Vist-vist-vist võiksime hakata lõpu algust konstateerima.” Kalev ei pakkunudki õhtu jooksul ühtki helget hetke, kostab lõpuvile, Kalev kaotab 18 punktiga.
See ilmselt polnud mäng, millest Tiisler kolm päeva välja tuleb. Või mine tea.
