Konverentsi esimene ettekandja
Inno A (www.innoa.eu )
kaasasutaja Rogier von Kralinger mõjus tõelise soojendajana. Ta
rääkis oma tootele uue ja erilise väärtuse loomisest ajal,
mil tohutu tootevalik kliendi pilti hägustab ja otsustusvõimet
pärsib. Ettekanne oli peamiselt üles ehitatud näidetele, mis
varem innovatsiooni teemaga kokkupuutunutel tulid enamjaolt tuttavad ette, kuid
päeva sissejuhatuse ja kordamisena olid omal kohal.

Kralingeri
emotsionaalsele ja kohustusliku anekdoodiga lõppenud ettekandele
järgnes kontrastina rahulik, põhjamaine ja informatiivne Markku
Mäenpää ettekanne sellest, milliseid ettevõtteid Eesti
Arengufond (arengufond.ee )
on valmis uuest aastast rahastama. Arengufondi uksele on mõtet minna
koputama säravate ideede, tugeva juhtkonna ja kenade finantsvoogudega ning
kasvavat turgu sihtivatel ettevõtetel. Küsimus tekkis ühel
erariskikapitalistil, kes leidis, et selliseid projekte rahastaksid nad isegi
ning ilmselt soodsamatel tingimustel kui riiklik fond. Seega jääb
õhku küsimus, et milline on ikkagi riikliku fondi roll, kui neid
säravaid tähti Eestis kõigile ei jätku.
Mäenpää sõnul võib Arengufondi ukse taha minna
siiski juba ka varasemas arengustaadiumis, sest Arengufondi ambitsioon on
pakkuda praktilist abi ka ettevõtte arendamise osas.

Pehmemaid väärtusi ja inimeste olulisust rõhutas ka
Tehnopoli poolt “maale toodud” Uwe Weissflog ( href="http://www.path­wayguidance.eu"
target="_blank">www.path­wayguidance.eu ). Ta rääkis
innovatsioonirakkudest ehk meeskondadest, kellele on ettevõttes loodud
kõik loovaks tööks vajalikud tingimused ja kellelt on
põhjust oodata ka millegi uuenduslikuga välja tulemist. Tavaliselt
on need ajutised meeskonnad, mis aitavad ettevõttel muutuda. Neid
iseloomustab autonoomsus (juhtkonna otsusest sõltumatud, piiramatud
rahalised ressursid), pühendumus, eesmärgile suunatus ja
füüsiliselt üksteise lähedal asumine, mis soodustab
meeskonna tööd.

Hinge läks Weissflogi esitatud
loominguliste töötajate tegevust pärssivate ja soodustavate
käitmusmallide võrdlus. Praegu on mitmetes Eesti asutustes endiselt
levinud põhjendamatult suur kontroll, usaldamatus, suur ajasurve ja
kiirete lahenduste ootamine ning juhi enesekesksus, mis kõik tapavad
loovust. Kuidas aga õppida üleöö usaldama, toetama,
empaatiavõimet üles näitama ja tähtaegu mitte peale
suruma? Väga delikaatselt ja otseselt pähe lajatamata anti
juhtnööre hiljem praktilises töötoas, kus katsetati
ülesande lahendamist nii juhtideta kui ka juhtidega gruppides.

Välismaalaste väljatöötatud kontseptsioonide vahel
tutvustas oma ideid äriingel ja ettevõtja Rainer Nõlvak. Ta
tõi välja mõned viimase aja murettegevad protsessid (nafta
vähesus, linnastumise jätkumine, globaalne soojenemine), vihjas nende
taga peituvatele ärivõimalustele ja rääkis oma
innovatsiooniga seonduvatest mõtetest.

Ettekande viimane osa
oli mahlakate ja säravate väljaütlemiste poolest eriti rikkalik.
Nõlvak rääkis leiutaja ja investori rollidest ning sellest, et
lõppeks ei rahastata mitte parimaid ideid (häid ideid pidi
üldse vedelema igal pool, ideedeinimestel pidi tulema neid kui luulet,
ainult ei jaksa kõiki ideid kirja panna ja maha müüa), vaid
neid projekte, mille leiutaja usub oma asja edusse rohkem. Aga usk ei pruugi o

lla ratsionaalne ja kõige hullem on juhtum, kui investor ja leiutaja
satuvad ühte isikusse, nagu ka Nõlvaku endaga vahel on juhtunud.
Sellisel juhul ei testi keegi leiutaja usku, vaid leiutaja rahastab ise oma
idee, kuigi see ei pruugi üldse mõttekaks osutuda.

Päeva lõpetas Tõnu Talve perfomance. Ta asus
kaasavõetud alusmaali sugestiivse muusika saatel hetkeinspiratsiooni
toel täiendama ja pani rahvagi joonistama. Juhtnööre oli
vähe, aga see ei paistnud kedagi segavat – uskumatu, aga
saalitäis rahvast nohistas sõnakuulelikult joonistada ja paistis
asja nautivat. Lõpuks Talve küsis, et kas joonistamine aitas oma
mõtteid koondada ja kontsentreeruda, ning enamik leidis, et jah.
Paratamatult mingil hetkel igavateks kippuvaid koosolekuid/konverentse
võikski nii organiseerida, et kõik saaksid vahepeal joonistada
või millegi muu sarnasega tegeleda. Hoiab mõtted töös
ja aitab imehästi tardumusse langemise ja tülpimuse vastu.

Konverentsi teine päev oli pühendatud valdavalt klastrite ja
võrgustumise teemadele. Enne seda rääkis aga kliendisuhete
halduse guru Graham Hill innovatsiooni juhtimisest klientide kaudu. Esmalt tegi
ta kohe selgeks, et teadus- ja arendustegevuse keskne ning avatud innovatsioon
(mille ideed alles hiljaaegu Eestis laiemat kõlapinda on hakanud leidma)
on tema arvates läbitud staadiumid ning täna valitseb kliendi poolt
suunatud innovatsioon, mis on eelmistest tunduvalt kaootilisem ja
turulähedasem. Ja seda tuleb osata juhtida. Keda täpsemalt huvitab,
kuidas, võib leida rohkem infot aadressilt href="http://www.sophron.co.uk" target="_blank">www.sophron.co.uk .

Järgnevalt tõi Peter Fisk, särava nimega firma The
Genius Works ( target="_blank">www.thegeniusworks.com ) asutaja, välja 50
geniaal­set uuendust ja ideed, mis on maailma muutnud. Fiski puhul oli
esitlus vähemalt sama oluline kui ettekande sisu: karismaatiline nagu
tõeline äratusjutlustaja. Tema esitluse äkilised
pöörded ja hõiskamine küll alguses sõna otseses
mõttes ehmatasid Eesti vagura publiku ära, kuid mitte kauaks. Kui
sai selgeks, et aktiivsuse ja käetõstmise eest saab asju, tuli
rahvas kaasa.

Kogu irooniale vaatamata peab tunnistama, et Fiski
lähenemine töötas. Ta oli mingil nõiduslikul moel
inspireeriv ja pani peaaegu vastu tahtmist (mitte küll ilmtingimata
ettekandega seotud) mõtted jooksma – ideid tuli nagu luulet, kui
tsiteerida Nõlvakut. Ja et selliseid hetki rohkem oleks, tuleks Fiski
sõnul vältida põhivoolu ja elada elu äärealadel,
stimuleerides oma aju pidevalt.

Peaaegu sama äratatud seisundis
kui Fisk olid ka hiljuti Silicon Valleyt külastanud Eesti
Masinatööstuse Liidu juhatuse esimees Jüri Riives ja
Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu juhatuse liige Vaho Klaamann.

Silicon Valleyst ja sellest, mida Eesti ettevõtted sealsest
innovaatilisest ärikultuurist õppida võiks,
räägitigi konverentsi lõpu paneeldiskusioonil. See oli kogu
konverentsi üks põnevamaid osasid.

Silicon Valleys on
vähem poosi ja enda teistega võrdlemist, vähem
hukkamõistu läbikukkumiste suhtes, rohkem avatust uutele ideedele
ja riskile, valmidust teha kiireid otsuseid ning valmidust ja soovi teha
koostööd. Koostöö muutub eriti kasulikuks ja ideid
genereerivaks, kui omavahel ei suhtle mitte ainult sama
eriala/mõtteviisi inimesed, vaid just erineva taustaga tegijad
(ettevõtjad, pangad, uurimisasutused, advokaadid, konsultandid jne) ja
kooslused.
Paneelis osalejate hinnangul peidavad eestlased end

rahvusliku külmuse ja kinnisuse taha, mis on osalt aga müüt.
Pigem napib puuduliku haridussüsteemi tõttu oskusi ja teadmisi,
kuidas oma ideid esitleda ja teha koostööd. Ja üleüldse,
kui kinnisvaras teenib niigi hästi, siis puudub vajadus midagi uut teha ja
luua. Probleemiks on Eesti väiksus ja suletus, mis võib teisalt
olla ka eelis – siin ei ole nii tungivat vajadust luua formaalseid
tingimusi koostöö ja võrgustumise soodustamiseks, kõik
teavad niikuinii, kust infot leida ja kuidas vajaliku inimesega ühendust
saada.

Silicon Valleys olevat üritusi suhtlemiseks mitu korda
rohkem kui Eestis ja inimesed kasutavad ära ka trennid ja teised
inimestega vabal ajal trehvamise kohad, kus vestlust oma tööst ja
plaanidest alustatakse ka võhivõõraga.

Vestlusringi kokkuvõttes leidsid selles osalejad, et Eestiski pole asi
kõige hullem, esimesed klasterdumise näited on juba olemas.
Protsesside kiirendamiseks (haridussüsteemi muutmise vilju ei jaksa ju
ära oodata) tuleks aga enam luua suhteid väljaspool Eestit, käia
kas või suhtlus-kohvihommikutel Stockholmis ja meelitada oma
ettevõttesse tööle globaalsete kogemustega
müügiinimesi (kui riik vähegi lubaks, siis ka väljastpoolt
Euroopa Liitu).

 src="http://paber.ekspress.ee/gfx/lood/13/rak.jpg" />

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid