Arvi Siig "'Neoon kangialuste kohal"'
Arvi Siig
“Neoon kangialuste
kohal”
Pegasus, 2007. 552 lk.
Hilisteismelisena
viitsisin ma lõpmatuseni kerida kassetti, et džäss saaks
mängida nukrat põhjamaa tangot kordi ja kordi. Minusuguseid, kelle
esimesed kokkupuuted Arvi Siia tekstidega olid just nimelt Vennaskonna
laulusõnade kaudu, on võrdlemisi palju. Sestap pole ka imestada,
et valikkogu “Neoon kangialuste kohal” koostamise juures on olnud
ka mees, kes mingisuguste salapäraste mutatsioonide tagajärjel
nimetab end nüüd Tony Blackplaitiks.
Ka mitu aastat
hiljem võluvad mind ennekõike needsamad kõrtsid ja
tänavanurgad. Arvi Siig on kõigepealt linnalaulik ning “Neoon
kangialuste kohal” käib läbi õige mitu linna.
Mõni kaugem koht mõjub kohati ehk tarbetult eksootilise
või kunstlikuna, ent rohkem on siiski neid paiku, mis mõjuvad
ootamatult ehedana ja mille meeleolu on tabatud pea millimeetrise
täpsusega.
Tahan ka sinna Kopenhaagenisse, Belgradi,
Kadriorgu, Krakovisse, Viru nurgale – Budapesti ma tahan nagunii.
Aga äkki polegi see mina,
vaid hoopis väike Nemecsek
Pál-tänavalt,
suurekskasvanud väike Nemecsek,
kes ei
surnudki,
vaid oli lihtsalt kaua ära?...
(lk 83)
Tahan üha uutesse linnadesse, tahan sinna, kus poisid maailma
tänavalt ei erine üksteisest kuskil (lk 167).
Iga
linn, mis vähegi linna nägu, muutub selleks siiski öösiti.
Valges vedeletakse ja tuiatakse niisama ringi, ikka muidugi selle ootusega ka,
et ehk õhtu hakul hakkab juba looma. Just öösiti kohtuvad
hämarates baarides Siia lemmikkangelased – nurjatud poisid ja
riivatud tüdrukud.
Jõime. Jõime. Ju
hämardus õues.
Tüdruk pani juba inglise keelt.
Džinn
heldis ja laiutas põues,
teise restosse juhatas teed.
(lk 215)
Midagi ääretult hella on neis üksteiselt
peaaegu et varastatud põgusates hetkedes, sest hommikuks saab seegi
mööda ja tihtilugu selgub siis, et ei olegi enam õieti midagi
öelda.
Sa minu mällu, tüdruk, jäägi
nõnda – nimetult.
On ilu – tühigi – mu
mõistes eluterve.
Ei ole elu kerge naistel inetuil,
kuid
ilusail ei ole sellest kergem.
(lk 322)
Selle koguga
seoses on kuidagi kahju, et ma ei ela enam linnas, kus on metroo, sest
“Neoon kangialuste kohal” oleks ideaalne metroo-raamat. Natuke
tellis võib-olla küll, aga hea oleks juhusliku koha pealt lahti
lüüa ja enne peoleminekut mõne luuletusega sooja teha. Alati
saab ju suurema koti võtta, asi oleks seda kahtlemata
väärt.