11.01.2008, 00:00
On tegu ja nägu
Karin Paulus annab sõna Tartu Kesklinna kooli uudistiiva autorile Ralf Lõokesele.
TARTU KESKLINNA KOOLI JUURDEEHITiS: Kõige ruumikam on uues majas võimla. Kroonuaia 7 paikneva juugendliku hoone lisatiib on küll mastaapne, kuid ei paista pinnamoe iseärasuste tõttu esiti üldse silma. Lauri Kulpsoo
Tartu Kesklinna Kkooli juugendlik maja valmis 1912. aastal
arhitekt Arved Eichhorni projekti järgi. Sama arhitekt on kavandanud
muuseas ka Saksa Käsitöö Seltsi teatrimaja (praegu Vanemuise
teatri väike maja) ja Kuradisilla. 1965. aastal valmis Udo Tiirmaa plaani
järgi hoone juurdeehitis. 2007. aasta lõpul avati aga kooli
laiendus, mis mahutab klassiruume, raamatukogu, võimla ning garderoobi.
Autoriteks arhitektuuribüroo Salto noored arhitektid – Maarja Kask,
Karli Luik, Ralf Lõoke.
Ralf Lõoke, kui palju lähtus teie arhitektuuribüroo koolimaja uut tiiba kavandades vanast majast? Asukohast?
Tegelikult lähtubki uus osa sada protsenti situatsioonist nii hoonestuse kui valguse ja krundi planeeringu osas.
Hoone ongi kavandatud lisavarustusena olemasolevale koolile, kus leidub kõik see, mis varasemates majades puudu on.
Näiteks on olemasolevad hooned mõlemad rajatud koridoriprintsiibil, kus kogu avalik ruum on ühelaiune, ilma sopistusteta istumiseks, olemiseks või kogunemiseks.
Uues osas on palju sellist mitteläbikäiguruumi. Seda toetavad õnneks ka funktsioonid: fuajee, spordisaal, raamatukogu jne.
Kas siin võib rääkida hea koolimaja “arhetüübist” või on praegune vorm pigem lähtunud popimatest arhitektuurisuundadest?
Iga asi on tehtud konkreetse mõttega ja just sellise välimusega, nagu antud kohale või objektile meie arust kõige sobivam on. Nii ka see hoone. On muidugi loomulik, et üldine arhitektuuri mõttemaailm mõjutab, kui sellega kursis olla. Tahaks arvata, et me mõtleme ise, mitte ei järgi teisi.
Kui palju võtsite selle maja juures arvesse oma koolikogemust? Mis jättis omal ajal trauma, mis jälle väga meeldis?
Mingil määral kindlasti, sest kool on üks väheseid objekte, mille osas kõigil on oma isiklik kogemus, millest lähtuda.
Tahaks, et kool ei oleks ainult paatoslik ja paraadne, vaid pigem orgaaniline osa hoovimaastikust, millest on võimalik üle ja alt läbi jalutada ja mille siseruum oleks mitmetasandiline ja ruumiline. Selle juurdeehitise puhul pidasime me loomulikuks, et domineerima jääb muinsuskaitsealune koolihoone ja me üldse ei tahaks sellega ei konkureerida ega vastanduda, pigem täita lüngad, mida olemasolev kool oma ajaloolise päritolu tõttu täita ei saa. Nii funktsionaalselt kui ruumiliselt.
Mõni õpetaja on juba leidnud, et vabaõhuklass põhikoolile ei sobi.
Meie arvates ei ole ka varasemat pretsedenti ja siis on loomulik, et alguses võib kohata teatavat skepsist, aga oleme kuulnud, et lastele pidi meeldima, mis on põhiline.
Loodame, et varsti lubatakse neil seda ka kasutada. Samas on väliauditooriumi moodustav sisselõige hoonesse võrdselt oluline ka valguse pärast olemasolevale majale ja sisehoovile ning võimaldab otseliikumist üle maja. Õues õppimist, sportimist, laulmist, pidulike sündmuste tähistamist ilusa ilmaga on ju alati tehtud ja propageeritud ja see viib ka lapsed teatavast rutiinist välja, tekitab elevust – meie leidsime lihtsalt sellele ruumilise vormi.
Mis põnevamad projektid Saltol praegu pooleli on?
Üldiselt peab tunnistama, et meil on vedanud ja kõik projektid on põnevad ja eri projekteerimis- või ehitusstaadiumides on praegu üle kümne projekti.
Hetkel tegeleme ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse projekteerimisega, mis võtab peamise bürooressursi.
Lisaks on käimas läbirääkimised Riia Botaanikaaia projekteerimise osas, mis tuleneb sügi sel toimunud kutsutud rahvusvahelise konkursi võidust. Aga see on väga algstaadiumis.
Ehituses on Paide spordihall ja lähikuudel peaks minema Maaülikooli spordihoone, valmis sai Eesti Maanteemuuseumi välialade projekt.
Ralf Lõoke, kui palju lähtus teie arhitektuuribüroo koolimaja uut tiiba kavandades vanast majast? Asukohast?
Tegelikult lähtubki uus osa sada protsenti situatsioonist nii hoonestuse kui valguse ja krundi planeeringu osas.
Hoone ongi kavandatud lisavarustusena olemasolevale koolile, kus leidub kõik see, mis varasemates majades puudu on.
Näiteks on olemasolevad hooned mõlemad rajatud koridoriprintsiibil, kus kogu avalik ruum on ühelaiune, ilma sopistusteta istumiseks, olemiseks või kogunemiseks.
Uues osas on palju sellist mitteläbikäiguruumi. Seda toetavad õnneks ka funktsioonid: fuajee, spordisaal, raamatukogu jne.
Kas siin võib rääkida hea koolimaja “arhetüübist” või on praegune vorm pigem lähtunud popimatest arhitektuurisuundadest?
Iga asi on tehtud konkreetse mõttega ja just sellise välimusega, nagu antud kohale või objektile meie arust kõige sobivam on. Nii ka see hoone. On muidugi loomulik, et üldine arhitektuuri mõttemaailm mõjutab, kui sellega kursis olla. Tahaks arvata, et me mõtleme ise, mitte ei järgi teisi.
Kui palju võtsite selle maja juures arvesse oma koolikogemust? Mis jättis omal ajal trauma, mis jälle väga meeldis?
Mingil määral kindlasti, sest kool on üks väheseid objekte, mille osas kõigil on oma isiklik kogemus, millest lähtuda.
Tahaks, et kool ei oleks ainult paatoslik ja paraadne, vaid pigem orgaaniline osa hoovimaastikust, millest on võimalik üle ja alt läbi jalutada ja mille siseruum oleks mitmetasandiline ja ruumiline. Selle juurdeehitise puhul pidasime me loomulikuks, et domineerima jääb muinsuskaitsealune koolihoone ja me üldse ei tahaks sellega ei konkureerida ega vastanduda, pigem täita lüngad, mida olemasolev kool oma ajaloolise päritolu tõttu täita ei saa. Nii funktsionaalselt kui ruumiliselt.
Mõni õpetaja on juba leidnud, et vabaõhuklass põhikoolile ei sobi.
Meie arvates ei ole ka varasemat pretsedenti ja siis on loomulik, et alguses võib kohata teatavat skepsist, aga oleme kuulnud, et lastele pidi meeldima, mis on põhiline.
Loodame, et varsti lubatakse neil seda ka kasutada. Samas on väliauditooriumi moodustav sisselõige hoonesse võrdselt oluline ka valguse pärast olemasolevale majale ja sisehoovile ning võimaldab otseliikumist üle maja. Õues õppimist, sportimist, laulmist, pidulike sündmuste tähistamist ilusa ilmaga on ju alati tehtud ja propageeritud ja see viib ka lapsed teatavast rutiinist välja, tekitab elevust – meie leidsime lihtsalt sellele ruumilise vormi.
Mis põnevamad projektid Saltol praegu pooleli on?
Üldiselt peab tunnistama, et meil on vedanud ja kõik projektid on põnevad ja eri projekteerimis- või ehitusstaadiumides on praegu üle kümne projekti.
Hetkel tegeleme ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse projekteerimisega, mis võtab peamise bürooressursi.
Lisaks on käimas läbirääkimised Riia Botaanikaaia projekteerimise osas, mis tuleneb sügi sel toimunud kutsutud rahvusvahelise konkursi võidust. Aga see on väga algstaadiumis.
Ehituses on Paide spordihall ja lähikuudel peaks minema Maaülikooli spordihoone, valmis sai Eesti Maanteemuuseumi välialade projekt.
Kui mustikad kasvavad puu otsas
Kui ma saaksin kohtuda iseendaga lapsena. Selle kümneaastase poisiga, kes on veel kaugel eelarvamustest ja endale lähemal. Ma vaataks talle silma ja ütleks midagi head, paar julgustavat sõna. Näiteks et “ära kuula alati täiskasvanuid (mida täis kasvanud?), nad ise ka ei tea tegelikult” või siis, et “mängi nii kaua, kui tahad”, “ära kunagi karda”. Võib-olla küsiks tema käest paar asja üle, mis on vahepeal meelest läinud (“Mis lõhnaga on päike?” näiteks). Ma olen kindel, meil oleks tore.
Seniks kuni meie teed ei ole kohtunud, teen ma vaikse kummarduse selle poisi poole ja pühendan kõigile lapsemeelsetele ühe mustri maja peal. Või tegelikult, õigemini mitte mustri, vaid muudan nähtavaks varjud. Nende suurte mustikapuude varjud, mis ümber koolimaja kasvavad. Jah, just. Mine ja vaata, kui ei usu! Et ei läheks meelest see, kuidas maitsevad jääpurikad, ja et sa ei kasvaks (liiga) täis seda, mis saab vanaks ja jääb kurvaks.
Disainer Martin “Mammut” Rästa, kes mõtles mustrid välja
Kui ma saaksin kohtuda iseendaga lapsena. Selle kümneaastase poisiga, kes on veel kaugel eelarvamustest ja endale lähemal. Ma vaataks talle silma ja ütleks midagi head, paar julgustavat sõna. Näiteks et “ära kuula alati täiskasvanuid (mida täis kasvanud?), nad ise ka ei tea tegelikult” või siis, et “mängi nii kaua, kui tahad”, “ära kunagi karda”. Võib-olla küsiks tema käest paar asja üle, mis on vahepeal meelest läinud (“Mis lõhnaga on päike?” näiteks). Ma olen kindel, meil oleks tore.
Seniks kuni meie teed ei ole kohtunud, teen ma vaikse kummarduse selle poisi poole ja pühendan kõigile lapsemeelsetele ühe mustri maja peal. Või tegelikult, õigemini mitte mustri, vaid muudan nähtavaks varjud. Nende suurte mustikapuude varjud, mis ümber koolimaja kasvavad. Jah, just. Mine ja vaata, kui ei usu! Et ei läheks meelest see, kuidas maitsevad jääpurikad, ja et sa ei kasvaks (liiga) täis seda, mis saab vanaks ja jääb kurvaks.
Disainer Martin “Mammut” Rästa, kes mõtles mustrid välja
