Hille Karm “Helgi Sallo. Helgib ja heliseb”

Ajakirjade Kirjastus.;208 lk.

Jõulueelne bestseller, kena ja südamlik meelelahutus. Raamat jätkab

Ita Everiga

alustatud kangete Eesti naiste seeriat. Võrreldes Everi raamatuga (autoriks

Margit Kilumets

) räägib

Sallo

rohkem teatrist ja vähem meestest. Saame teada näitleja rollide kohta ning imetleda tema vastupidavust näiteks oma läbimurderollis, lavastuses “

West Side’i lugu

”. Peamiselt mängisid seal lavakunstikateedri teise lennu tudengid ning vaid stuudioharidusega Sallo tundis end alguses valge varesena. Olulisteks toetajateks said

Eri Klas

ja

Viive Ernesaks

. Häid saatjaid on Sallole aga eluteel jätkunud teisigi, paljud neist ütlevad raamatus oma sõna sekka. Pikemalt käsitletakse Sallo rolle Estonia muusikalides-operettides: “

Mees La Manchast

”, “

Savoy ball

”, “

Montmartre’i kannike

”, “

Kabaree

”, “

Hallo, Dolly

!”, “

Viiuldaja katusel

”. Viimane on kindlasti vaatajatele ja Sallole endale meelde jäänud tänu uhkele partnerlusele

Jüri Krjukoviga

(muusikali lavastas

Georg Malvius

). Krjukovist räägib Sallo ka pikemalt.

Sallost jääb mulje kui ülitundlikust ning peret ja lähedasi väga hoidvast inimesest. Usun, et iga lugeja hing on liigutatud, kui oma emast räägib Helgi Sallo tütar

Liina Vahtrik

. Sümpaatne, et raamatu autor

Hille Karm

ei ole Sallot kuidagi raamidesse surunud või üritanud kõike liialt defineerida, loojale-artistile omane vastuolulisus säilib. Sallo kohta leidub arvamusi seinast seina: kes arvab, et ta on väga avatud inimene, kes hoopis, et kinnine.

Raamat ei saa muidugi mööda ka “

Horoskoobist

” ja “

Õnne 13st

”. Sallo ütleb: “Televiisor ja “Horoskoop” tegid minust Helgi Sallo, kellele hakati tänaval järele vaatama. Nii kummaline kui see ka pole, kuid just televisioon tõi inimesed ka teatrisse” (lk 122). Usun, et ka Hille Karmi koostatud raamat võib aidata mõnel lugejal leida tee teatrisse.

Lõpumõtiskluseks. Helgi Sallo: “Väljastpoolt paistan tugev naine, elumutt, kes ei löö risti ette millegi ees. Ise aga tunnen, et väline olek on vaid hoolikalt ehitatud müür hapra hinge kaitseks” (lk 102).