Inimesteta reaalsus

Inimesteta ­reaalsus

Tallinna Kunstihoones on 17. veebruarini üleval Arne Maasiku (s 1971) isiknäitus “Fotod”. Suureformaadilised mustvalged fotod mõjuvad erakordselt võimsalt, andes ruumi tervele reale suurejoonelistele tõlgendustele. Kuidas avaldub kord ja kaos loodus- või linnakeskkonnas? Kui peidetud võib olla kunstniku autoripositsioon?

Siin mõned Arne Maasiku vastused kummitama jäänud küsimustele.

Millest piltide valik näitusel? Kas Kunstihoone kohustab millekski?

Näitusel on kolm suurt teemat, mida olen juba aastaid uurinud: võsamaastikud, linnavaated (sedapuhku Chicago) ja Aldo Rossi arhitektuur. Kuna tegemist on minu ülevaatenäitusega, siis need jäid sõela peale kui kõige kaalukamad. Piltide valik omakorda on tehtud juba konkreetsetest ruumidest lähtuvalt. Kunstihoone oma kaalukusega mõjutas kõvasti fotode lõppformaati ja vormistust.

Kuidas toimub pildistatava valik? Oled sa intuitiivne, pildistad palju ja pärast selekteerid – või pigem komponeerid ja mõtled asjad peas valmis ning siis teed paar jäädvustust?

Asukohtade otsimine käib ilma kaamerata, ja kestab aastaid. Pärast lähen kohale ja teen paari tunniga töö ära. Ses mõttes on tihti suurem osa tööd enne tehtud.

Kompositsioon on kõige tähtsam. Konkreetses keskkonnas viibides näen väga kiiresti ära, kas saan sealt seda, mida otsin, või mitte. Ilmselt see protsess toetubki intuitsioonile. Toormaterjali koguneb reeglina mitu korda rohkem kui vaja, eriti digimeedias.

Miks sulle inimene pildistatavana ei meeldi? Isegi inimese jäljed piltidel on vaid aimatavad...

Muidugi on ka majad inimtegevuse jälg, kuid ka neist valid sa need kõige tühjemad, inimkaugemad, isegi õõvastavamad välja.

Ei ole õige öelda, et ei meeldi. Inimene ei ole lihtsalt minu teema. Kuna otsin ideaalset kompositsiooni, siis puhas geomeetria on täiesti piisav materjal. Majade osas samuti, ükski neist ei ole ­õõvastav, tegemist on omalaadse arhitektuurse kvaliteediga, mida need fotod kajastavad.

Rääkides fotograafia tehnilisest poolest: kuidas suhtud digifotograafiasse? Kui palju see on devalveerinud fotograafia mõistet ja sisu?

Filmi peale pildistamist peetakse elitaarsemaks ja nii see ilmselt ka jääb. Sellel on ka omad põhjused. Film salvestab siiski otse talle langeva valguse. Digikaamera kirjutab selle faili, see on juba inimese poolt kirjeldatud maailm. Võib-olla see ongi põhjus, miks hõbedale pildistades on fotod sügavamad ja väljendusrikkamad. Tõsi, mina kasutan mõlemat, väga kõrgete nõudmiste korral paralleelselt. Sellel näitusel ja ka raamatus on digi- ja hõbefotograafiat läbisegi.

Samas – kas absoluutse lõpptulemuse nimel oleksid nõus kaotama näiteks photo­shopis kõik inimtegevuse jäljed?

Photoshopis modifitseerin oma fotosid nii vähe kui võimalik. On küll juhtunud, et kustutan inimese või linnu ära. Arhitektuurifotosid tehes korrigeerin perspektiivi. Üldiselt siiski respekteerin olemasolevat reaalsust, nii nagu ta on.